Kirjandusteadlase ja õppejõu Mart Velskri elust on kirjandusega seotud väga suur osa. Tema põhitöö on eesti kirjanduse õpetamine, aga oma nõuavad ka keele ja kirjandusega seotud lisategevused.

Velsker tõdeb, et kuigi on ka muid huvisid, jääb paratamatult nende jaoks vähem aega ning ruumigi. Kodus võtavad nimelt aastate jooksul kogunenud raamatud enda alla palju seina- ja muud pinda. Õnneks on n-ö raamatuusku ka tõlkijast elukaaslane, kellega ühiseid huve jagada.

«Ma ei tea, mismoodi see vajadus tekib ja kas see on üldine, aga mul on tunne, et raamatuid on koju vaja. Mingi teemaga tegeledes on minu jaoks oluline, et saan oma riiulite vahel liikuda ega pea raamatukokku jooksma. Pealegi tekitavad raamaturiiulid kuidagi hubase ja kaitstud tunde, mida on raske seletada,» räägib ta.

Kõrghariduses on Velsker töötanud alates 1994. aastast, mil ta alustas Tartu ülikoolis õppejõuna. Side kirjandusega tekkis hulga varem ja pole siiani korrakski katkenud. Lisaks TÜ-le õpetas ta 2000.–2004. aastal eesti keelt ja kirjandust Helsingi ülikoolis.

«Praegust olukorda ma hinnata ei oska, aga usun, et eesti keel ja kultuur huvitab ka nüüd soomlasi üsna palju. Meie maad on ju lähedased ja omavahel suhtlemist palju,» räägib Velsker.

Püsiv tudengite huvi

Tartus on eesti keel ja kirjandus kindlasti siiani au sees. Bakalaureuseõppe vastuvõtt on alati rahvarohke olnud, seda eriti lävendipõhise vastuvõtu ajal, kui inimesed ei mahtunud auditooriumidesse äragi. Nüüd on teised vastuvõtutingimused ja rahvastikumuutused oma töö teinud, aga huvi püsib siiani ka kõrgematel tasemetel.

«Algtasemel on huvitundjaid väga palju. Magistrantuuris hakkavad noored aga selgemaid valikuid tegema: kes tahab õppida kirjandust, kes teatriteadust, kes soovib minna õpetajaks, kes midagi muud teha,» tõdeb ta.

Aastate jooksul on kirjanduskursuste nimekiri ja vorm muutunud. Selge on, et praegu on enam rühmatööd ja vestluse vormis õpetamist kui 1990. aastatel, kui Velsker õpetamisega alustas, suured teemad on aga samaks jäänud.

«Võib öelda, et eesti kirjandus on ikka eesti kirjandus, erineb vaid viis, kuidas seda õppida,» muigab ta.

Näiteks on üliõpilasi alati huvitanud uuem kirjandus, mida see uus siis parasjagu ka täpsemalt endast ei kujutaks. Need, kes soovivad uurida 19. sajandi eesti kirjandust, on pigem erandid, Õnnepalu ja Kivirähu huvilisi jagub aga kogu aeg.

Kuigi üldiselt tundub, et lugemist ja lugemust on praegusel ajal vähem kui mõnikümmend aastat tagasi, on kirjanduse õppijad siiski raamatusõbrad. Küll konspekteeritakse vähem ja loodetakse rohkem arvutile, aga see on õppematerjale ja -süsteeme arvestades igati loomulik.

Velsker viitab hiljutisele uurimusele, kus viidati, et suulise kõne ja loengute kogemise oskus on varasemate aastatega võrreldes tublisti langenud. Ainult negatiivset ta uue aja suundumustes aga ei näe.

«Mitmetes asjades on natuke kaotatud, aga minu meelest arutleb praeguse aja üliõpilane rohkem. Ka seminarides kõneldakse rohkem ja vabamalt kui varem,» toob ta näiteks.

Luule ja proosa

Tundub, et noortele kirjandushuvilistele meeldib lisaks rääkimisele ka juurde uurida ja ise luua. Näiteks on suur osa Velskri juhendatavaid enda lõputöö teemaks valinud luule. Arvestades, et 20. sajandi eesti luule on üks õppejõu põhiteemasid, pole juhendaja valik sugugi üllatav.

Seda, miks luule teda ennast huvitab, on Velskri sõnul raske sõnadesse panna. Luulevaimustus haaras teda juba enne ise ülikooli õppima tulekut ja kui tema kodus ringi vaatama juhtuda, leiab riiulitelt eelkõige just luuleraamatuid.

«Võib-olla mängib siin kaasa see, et luule tegeleb sõnaga kuidagi vahetumalt kui proosa. Ikka on ju huvitav, kuidas mingi sõna kirjanduses käitub! Proosa puhul hakkab mängima ka kontekst ja loo ülesehitus, aga luule puhul tuleb see kuidagi eredamalt välja,» arutleb mees.

Päris keeleuurijaks ta ennast küll ei pea, kuigi teema pakub huvi ja osaliselt on ta ka oma mitmetes artiklites vaadelnud seda, kuidas keel kirjanduses mingis olukorras käitub. Seoses paar aastat tagasi kaitstud doktoritööga lõunaeesti kirjandusloost on palju tulnud kirjutada ka neil keeleteemadel.

«Mind on ikka huvitanud nii teadus kui ka ise kirjanduskriitilises tegevuses osalemine. Kirjutasin 1990. aastatel väga agaralt arvustusi, aga see pakub ka praegu omaette naudingut. See, kuidas uus raamat, mida teised ei ole varem käsitlenud, end sulle avama hakkab, on väga põnev!»

Ainest, mida uurida ja arvustada, ning väljaandeid, kus seda teha, Eestis jagub. Siiani on olemas järjepidevalt ilmuvad kirjandusajakirjad, viimastel kümnenditel on neid näiteks Värske Rõhu näol ka juurde tulnud. Kuigi huvitatud lugejaskonnad on väiksemaks jäänud, tundub kirjutamishuvilisi piisavalt peale tulemas.

Viimastel kümnenditel kiirelt kasvanud tõlkekirjanduse hulk tähendab kokkuvõttes, et raamatuid, mille vahel valida, on järjest rohkem. Suurem valik tähendab, et samu autoreid loetakse vähem, paratamatult puudutab see ka eesti autoreid, kes seetõttu vähemate lugejateni jõuavad.

Tõlkekirjanduse tõttu on aeg-ajalt tekkinud ka kartusi eesti keele muutumise osas, aga nendega ei oska Velsker kaasa minna.

«Ma ei usu, et nn õige eesti keel tuleks konserveerida ja riiulile panna. Keel muutubki. Head ja hästi tõlgitud algupärased teosed mõjuvad ka meie kirjanduspildile rikastavalt. Kirjanduse mitmekesistumine pigem rõõmustab mind. Heade raamatute kõrval on ikka halbu olnud, aga loodetavasti mõjutavad keelt ja lugejaid ikka head rohkem!»

Viljakas kasvulava

Ta toob näiteks, et kui proosa keel püsib rohkem mingites reeglites, on luules rohkem keeleloomet näha. Eriti põnev on vaadelda ajastule tunnuslikke muutusi.

«Hakkasin selle üle mõtlema, kui lugesin Silvia Urgase esikkogu. Tabasin seal enda jaoks 1960. aastate noorusliku vaimu, aga keeleliselt avaldus see hoopis teistmoodi. Tekstis oli mingisugune virtuaalse, üleilmastuva maailma märgisüsteem. Huvitav, kuidas luuletajate keelt nende kaasaeg mõjutab, kuigi vaimne ja hoiakuline põhi võib aastakümneid kesta,» mõtiskleb Velsker.

Mullu Unesco kirjanduslinna tiitli saanud Tartu on tema meelest ammune kirjanduslinn, mis pakub paljudele noortele viljakat kultuuripinnast. Sõltumata sellest, et Tallinna tähtsus ja seal elavate-töötavate kirjanike arv on järjest kasvanud, peab Velsker siiski just Tartut Eesti number üks kirjanduslinnaks.

«Tartu kirjanduslik kuvand on selgelt välja joonistunud, siinne kohalik kultuur elab ja areneb jõudsalt edasi. Vaatame kas või seda, kui menukas on vaat et Tartu visiitkaardiks kujunenud «Supilinna salaseltsi» film, mis põhineb ju Mika Keräse raamatutel.»

Nn Supilinna romantika kasvab tema sõnul välja aga millestki palju varasemast: väike puust linn kui Tartu üks nägudest. Kirjanduslikku ajalugu leiab siin paljudest teistestki kohtadest, kus on eri keeltes ja aegadel loodud palju põnevaid teoseid.

Prima Vista märk

Siiski pole asi ainult ajaloos, sest praegugi toimub siin palju põnevat. Suur osa aastast olevat lausa selline, et kirjandusürituste vahel tuleb valida ja isegi hea tahtmise juures ei jõua üks inimene kõikjale. Regulaarselt toimub palju nii ülikoolis, kirjanduse majas kui ka näiteks Lutsu raamatukogus.

Arvu poolest ehk kõige rohkem toimub siin raamatuesitlusi, millest paljud on väga põnevad. Põnevaid jooni toovad sisse ka Tartus pesitsev Värske Rõhu toimetus oma sündmustega, akadeemilised kirjandusüritused ning ka kultuurilokaalis Arhiiv alguse saanud kirjandusviktoriinid, mis annavad selgelt märku noorte huvist kirjanduse vastu.

«Oma märgi on kindlasti maha pannud igakevadine Prima Vista, mis pakub ohtralt sisukaid kirjandusüritusi,» viitab Velsker, kes ka ise on maikuu alguses Tartut haarava festivaliga seotud.

Eelmise aasta suve lõpul tehti talle ettepanek osaleda muusikaprojektis, millest võiks ideaalis saada tore tava. Nimelt tahetakse noortele muusikutele rohkem tutvustada eesti luulet ja panna nad neile tekstidele muusikat kirjutama.

Mullu sügisel valiski Velsker ansamblile Põhja Konn välja kimbu luuletusi Betti Alveri kogumikust «Tähetund», mille ilmumisest 1966. aastal täitub nüüd poolsada aastat. Mõned luuletused on juba viisistatud ning festivali ajal peaks esitlusele tulema laul tekstile «Pigilind».

«See projekt on väga põnev olnud. Muusikat olen alati hea meelega kuulanud ja muusika ning kirjanduse kokku viimine on huvitav kogemus,» jutustab Velsker. Osa kirjandusest, eriti laulev luuletüüp haakub muusikaga tihedamini, aga on ka hulk sellist luulet, mida laulda ei saagi, sest näiteks tekstikujundusega mängimine sarnaneb pigem kujutava kunsti kui muusikaga.