FOTO: Hendrik Osula

Reforme teeme kvaliteedi pärast

Intervjuu

Lõppema hakkav õppeaasta on Tartu ülikooli lähiajaloos olnud üks tegusamaid. Suuri muutuseid kaasa toovad uuendused on puudutanud nii õppetööd kui ka ülikooli ülesehitust.

Rektor Volli Kalm, mis on teie jaoks lõppeva õppeaasta suuremad saavutused, olulisemad märksõnad?

Kindlasti ülikooli instituutide struktuuri ja nende valdkondliku kuuluvuse kinnitamine. Sellega seotud töö ja arutelud kestsid ju terve aasta. Võib öelda, et ülikooli uue ülesehituse kokku leppimine on vormiline akt. Palju olulisem on teadustöö, õppekavade, õppekursuste, personalivalikute, ruumikasutuse sisuline kooskõlastus eri üksuste ja instituutide vahel, mis oligi muudatuste eesmärk.

Pärast seda, kui aasta tagasi uus põhikiri vastu võeti, elavnes erialadevaheline koostöö märgatavalt. Näiteks leiti kompromiss, et realia et naturalia valdkonnas võiks olla üks matemaatika moodul. Humaniora valdkonnas hakkasid usuteaduskond ja filosoofiateaduskond sisulist koostööd tegema magistrikoolide ja islamiuuringute asjus. Socialia valdkonnas hakkasid sotsiaal- ja haridusteaduskond, õigusteaduskond ning majandusteaduskond pidama läbirääkimisi ühiste õppemoodulite kokkupanekuks.

Sel õppeaastal leppisime kokku ka korra, viisi ja ajakava, kuidas ja millal tekivad uute struktuuriüksuste nõukogud, kuidas valitakse dekaanid, instituutide juhatajad jt. Läbisime ka institutsionaalse akrediteerimise ning ülikool oli edukas uurimistoetuste saamisel nii Eestist kui ka Euroopa Liidult.

Nii et möödunud aastaga võib rahule jääda?

Kindlasti! See oli aasta, mis tähendas paljude ülikooli inimeste jaoks tavalisest rohkemat tööd, et muudatusi ette valmistada. Loomulikult jätkub see töö ka järgnevatel aastatel, aga kindlasti väiksemas mahus. Meie eesmärk on ju see, et pärast reformide jõustumist väheneks bürokraatlik koormus. Vähem struktuuriüksusi ja vähem juhte tähendab seda, et paljudel akadeemilistel töötajatel jääb edaspidi oma erialaseks teadus- või õppetööks rohkem aega.

Ülikooli uus põhikiri ja struktuur jõustuvad järgmise aasta 1. jaanuaril. Kui kaua on Tartu ülikoolis selgema ülesehituse vajadusest räägitud?

Valdkondliku koordineerituse mõte on pärit juba rektor Aaviksoo ajast. Konkreetsemas vormis algas reform ikkagi 2011. aastal, kui riigikogu võttis vastu uue, praegu kehtiva Tartu Ülikooli seaduse. Kui see jõustus, sai TÜ endale uue, väiksema nõukogu ja senati.

Nagu veebruaris toimunud ülikoolide ümberkorraldusi puudutanud seminaril teada saime, tegi näiteks Glasgow ülikool sarnase reformi ära umbes poole aastaga.

Jah, on veel ülikoole, kus samalaadne reform on korraldatud lühema aja jooksul. Seal on aga ülikooli juhtimisstiil teistsugune kui Eestis. Minul puudub selge eelistus, kas parem on kiire või aeglane uuendus – mõlemal on oma head ja vead. Kiire reformi eelis on see, et ebakindluse aeg on lühem, inimesed saavad uue olukorraga kiiremini kohaneda ja tööle hakata. Samas on selles aga oluliselt vähem demokraatiat ja läbirääkimisi eri huvigruppide vahel.

Aeglase reformiga on jälle vastupidi: sõna on rohkematel, aga ebakindlust jagub kauemaks. Peaasi, et asjaajamine liiga pikaks ei veniks, muidu kaob lõpuks soovitud mõju, inimesed tüdivad ja võivad isegi huvi kaotada.

Võib öelda, et meie kaks ja pool aastat kestnud reform on aeglane. Tegelikult kaalus aga senat veel aasta tagasi, kas uus põhikiri peaks jõustuma 2016. või 2017. aasta jaanuaris. Nii et selles valguses valisime isegi kiirema variandi.

Kui praegu protsessile tagasi vaadata, siis kas oleksime saanud midagi teha, et meie reform oleks kiirem olnud? Mis oleks siis praeguse olukorraga võrreldes ülikoolis teisiti?

Ma arvan, et uus juhtimise struktuur on mõistlik käivitada kalendriaasta alguses, nii langeb see kokku näiteks eelarveaastaga ja kogu asjaajamine on lihtsam. Kui nüüd mõelda, et kas oleksime suutnud uue põhikirja jõustada juba selle aasta alguses, siis kaldun arvama, et ei.

Kui oleksime suutnud kiiremini kokkulepeteni jõuda, siis ilmselt oleksid paljud asjad, mille üle veel praegu arutame, juba tehtud. Näiteks parem erialadevaheline kooskõlastatus, arengukava tegevuskava koostamine, õppekavade kvaliteedipõhine reformimine, tulemusjuhtimine kõigil tasanditel. Ju oli praegune kiirus see, millega Tartu ülikool oli võimeline muutuma.

Ja muutuda oli vaja?

Jah. Nii õppetöö korraldus kui ka teadustöö tegemine oli ülikoolis liiga killustunud. Liiga palju oli pisikesi eraldiseisvate eesmärkidega üksusi. Ühiskond soovib aga ülikoolilt laiemat vaadet ja lõpetajatelt rohkem praktilisi oskusi teoreetiliste kõrvale. On vaja inimesi, kes tunneks e-õigust, finantsmatemaatikat, biomeditsiini. Kes oskaks probleeme lahendada eri teadusi kokku sobitades.

Laiemat vaadet on vaja nii üliõpilaste vastuvõtul, akadeemiliste ametikohtade üle otsustades kui ka üksuste eelarvet koostades ja raha jagades. Juba praegu on see vaade suuremates instituutides ja valdkonna nõukogudes olemas. Otsuseid tehes arvestatakse kogu teadusvaldkonna ja ülikooli huvidega. Otsuseid tehakse ja nende eest ka vastutatakse.

Oma roll on siin tulemusjuhtimisel. Rektor annab oma tegevustest aru nõukogule, kes tema tööd hindab. Rektoriga omakorda peavad tulemusvestlusi valdkondade juhid – dekaanid. Ka nad ise peavad sisse viima tulemusvestlused ja tulemustasustamise instituutide juhatajatega. See aitab hoida tähelepanu arengukava täitmisel, muudab tegevused tõhusamaks ja tõstab TÜ konkurentsivõimet nii õpetamises kui ka teaduses.

Mainisite mööduva aasta märksõnade hulgas ka institutsionaalset akrediteerimist. Milliseks hindas komisjon Tartu ülikooli tegevusi ja konkurentsivõimet?

Esimesed akrediteerimiskomisjoni muljed kuulasime ära aprilli lõpus senati istungil. Komisjoni soovitused ja tähelepanekud langesid suures osas kokku nende mõtetega, mida hindamisaruannet koostades ka ise mõelnud olime. Meiegi pidime ju kõik oma plussid ja miinused läbi analüüsima ning see oli ülikoolile väga kasulik.

Tuleb tunnistada, et kuuldu oli väga positiivne. Saime hiljuti komisjoni lõpparuande mustandi. Seal tõstsid nad esile näiteks ülikooli rahanduse korraldust, mis on väga põhjalik. Samuti kiitsid nad teadustegevuse korraldust ja õppetegevuse head järge.

Kui meie kommentaarid on üle vaadatud ja lisatud, saadab hindamiskomisjon lõpparuande Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuurile, kes selle kinnitab ning teeb otsuse akrediteeringu ning lisatunnustuste kohta. Mul ei ole kahtlust, et saame hea hinnangu ja positiivse akrediteeringu.

Eelmist aastat kokku võttes tõstsite aasta suurimate arenduste hulgas esile ka riskihindamise. Mis väärtust te selles ülikooli jaoks näete?

Alati on hea teada, mis ja kus võib seatud eesmärkideni jõudmist ohustada. Sellises mahus siseauditit meil ju varem polnud ja ka sellist süstemaatilist ülikooli riskihindamist polnud aastaid tehtud.

Riskihindamine tuleb kasuks kõigi tasemete juhtidele. See aitab aru saada, mida keegi näeb oma ülesannete täitmist ohustamas. Ülikooli jaoks on põhilised muidugi pigem maine- ja juhtimisriskid: oma otsuseid ei suudeta piisavalt hästi põhjendada või ei soovita otsuseid teha.

Samuti mõjutavad meid ülikoolist sõltumatud riskid, näiteks võimalike õppida soovivate tudengite majanduslik olukord ei võimalda neil siiski Tartusse elama ja õppima tulla. Kõiki asju me kahjuks mõjutada ei saa, aga nendega, mida saame, tuleb tegeleda.

Sel aastal hakkas ülikoolis tööle akadeemiline komisjon. Mis on komisjoni eesmärk ja kuidas see oma ülesandeid täidab?

Tartu ülikoolis töötas akadeemiline komisjon ka kuni 2012. aastani, kui meil oli praegusest erinev juhtimiskorraldus. Siis hindas komisjon professori- ja juhtivteadurikandidaate. Praegune komisjon tegeleb lisaks ka atesteerimisega.

Ülikoolis atesteeritakse ka dotsente, vanemteadureid, teadureid ja lektoreid, aga sellega tegelevad teaduskonnad ja instituudid ise. Akadeemiline komisjon tegeleb professorite atesteerimisega. See tähendab, et hinnatakse professorite viimase viie aasta tegevusi ja plaani järgnevaks viieks aastaks.

Aasta alguse seisuga oli meil 64 professorit, kes olid saanud tähtajatu töölepingu enne 2010. aastat. Neid, kes praegu on emeriteerunud või teevad seda järgmise õppeaasta jooksul, ei ole vaja atesteerida. Seega puudutab atesteerimine käesoleval aastal umbes 50 professorit.

Kuna tegu on võrdlemisi uue protsessiga, siis on sellega seotud ka vääritimõistmisi. Arvatakse, et kui komisjoni hinnang ei ole nii kõrge, kui professor ise eeldab, tähendab see, et kogu ülikoolis tehtud töö hinnatakse halvaks. See ei ole nii. Hinnang puudutab ainult viimase viie aasta tööd ja järgmise viie aasta võimalikku arengut. Tulevikutegevusi saab hinnata tegevuskava järgi, nii et professoril peab olema oma nägemus.

Atesteerimine ise on juba mõnes atesteeritavas üllatuse tekitanud. Nende professorite tähtajatu tööleping, keda praegu hinnatakse, on kehtinud juba 2002. aastast. Ehk enam kui kümme aastat ei ole ülikoolis nende tööd analüüsitud. Ja see võib natuke võõristavalt mõjuda.

Mida atesteerimise tulemus mõjutab?

Dotsentide ja lektorite atesteerimistulemuste kohta ma ei tea, aga professorite hulgas on neid, kelle viimase viie aasta töö ei ole komisjoni hinnangul olnud nii heal tasemel, kui see Tartu ülikoolis võiks olla. Muidugi suhtub ülikool oma pikaajalistesse töötajatesse austuse ja toetusega, aga oluline on hoida ka professoritöö kõrget taset.

Atesteerimise otsused ei ole avalikud, sellest saavad teada inimene ise ja tema otsene ülemus. Kui komisjoni hinnangul ei vasta töö tulemused nõudmistele, siis järgneb töö vahetu korraldaja õigus otsustada, mis edasi saab.

Töö vahetu korraldaja pädevuses on näiteks määrata aasta-kahe pärast kordusatesteerimine, et anda aega oma tööd parandada, leppida kokku teisele kohale üleminek, muuta palgatingimusi, või siis tõesti, tööleping lõpetada.

Kui vaadata kogu protsessi olemust, siis eesmärk on ikka see, et oma kohal töötaks võimalikult parimad inimesed, ja et inimene töötaks kohal, millele vastavad tema töö panus ja saavutused. Atesteerimise tulemusel on osa professuuridest vabanemas noorematele kolleegidele. Atesteerimine on ka hea võimalus töötajatele tagasisidet anda ja neid tunnustada, sest lõpuks on suurem osa akadeemilise komisjoni hinnangutest professorite tööle on ju ikkagi positiivsed.

See on kindlasti seotud õppekavade kvaliteedireformiga. Milliseid muutusi on konkreetselt õppetöös ja õppekavades tehtud ning tehakse veel järgnevatel aastatel?

Palju muutusi tehakse veel järgmise aasta jooksul. Õige mitmed väikesed õppekavad ühendatakse. Juba on filosoofiateaduskonnas ühendatud võõrkeelte kavasid kokku suuremaks keeleõppekavaks, ka realia et naturalia valdkond on teinud ja tegemas ühisõppekavu.

Sel sügisel alustab näiteks geoloogia ja keskkonnatehnoloogia uus õppekava. Ollakse loomas ka science & technology bakalaureusekava, et üliõpilased alustaksid ühiselt üldainetega ja spetsialiseeruksid sealt edasipidi.

Kindlasti on õppekavades suurenenud praktika osakaal, sealhulgas õpetajakoolituse õppekavades. Läheme seal järjest enam üle mitme aine õpetaja koolitamisele: koolitame enamasti kahe, aga ka kolme aine õpetajaid.

Paljudele õppekavadele tuleb kas valik- või vabaainete osas juurde ettevõtlusõpe. Üsna kiiresti kasvab ka IT-õppe osakaal. Juba arvutiteaduse instituut ise kasvab üsna kiiresti, aga IT-õpe laieneb lisaks teistelegi erialadele: IT-õigus, finantsmatemaatika, IT-õpe Narvas.

Reformime õppekavu lähtuvalt kvaliteedipõhimõtetest. Meie antav haridus peab vastama tööturu nõuetele ja tegema lõpetajad konkurentsivõimeliseks. Praegused lõpetajad on tööturul ka 50 aasta pärast. Me ei tea praegu, mis teadmisi ja oskusi siis vaja on, nii et peame neile andma hea põhja, millele tuginedes oleks lihtne edasi ja ümber õppida.

Kas see, et õppes suurenevad järjest enam IT- ja ettevõtlusõppe võimalused, mõjutab ka ülikooli üldist suunda ja muid põhitegevusi?

Ettevõtlusõpet koordineerib Tartu ülikoolis ettevõtluse ja innovatsioonikeskus, mis töötab majandusteaduskonnas. Asi on vaja sisuliselt tööle lükata, suuri investeeringuid infrastruktuuri ei ole seal vaja. IT-pool on aga teistsugune. Jätkuvalt kasvab sellega tegelevate üliõpilaste, ka välisüliõpilaste hulk. Järjest enam on ka välismaalt tulnud akadeemilisi töötajaid. Matemaatika-informaatikateaduskonna eelarve ongi üsna kiiresti kasvanud.

Me oleme juba mitu aastat olukorras, kus kõik IT-inimesed ei mahu enam Liivi tänava õppehoonesse ära. Arvutitehnikat õpetatakse tehnoloogiainstituudis, eraldi hoonetes on teadusarvutuste keskus, rääkimata ülikooli IT-osakonnast ja IT-alastest idufirmadest. Biostatistika doktorandid töötavad geenivaramus jne. Ütleme, et ülikond on IT-le juba ammu väikeseks jäänud ja meil on IT-suunale ruumi juurde vaja. Loodame, et plaanitav IT-arenduskeskus oleks lisaks õppe- ja teadustöö koondamisele ka koht, kus ühineksid ülikool ja IT-ga seotud ettevõtlus. Ülikooli tänaval on ju ridamisi IT-firmasid, kelle tööhõive on umbes 1000 inimest.

IT-arenduskeskus on tõesti suuremate investeeringute mõttes ülikooli üks esimene prioriteet. Kui see ruumimure saab lahendatud, on võimalik järgmiste käikudena ülikooli muud tegevust paremini ümber korraldama hakata. Rohelised bioloogid saaksid siis Liivi tänava maja endale, haridusteadlased oleks vaja kesklinna tuua, spordiga seotud erialad ühte kohta koondada.

Me üritame ülikooli ruumikasutust võimalikult tõhusaks muuta. Et Tartu ülikooli tudengitel oleks oma õppe- ja teadustööks kasutada ikkagi tänapäevased ruumid ja hooned.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit