Parima lavastuse preemia sai Uru noorteteatri lavastus «Hr. Paul».
FOTO: Argo Ingver

Üllatav tudengiteater

Arvustus

Veebruari keskel Viljandi kultuuriakadeemias toimunud 13. tudengite teatripäevad panid endalt kahetsedes küsima, et miks ma varem pole seda festivali külastanud. Lavastuste ja näitlejatööde kõrge tase üllatas positiivselt, enamik lavastusi võlus oma ainulaadsuse ja kvaliteediga.

Žanriliselt oli festivalil tõeline paabel. Niivõrd palju eri tehnikaid, väljendusvahendeid, meetodeid ja vorme oleks ühelt festivalilt isegi ülekohtune tahta. Just kirevus ja truppide isikupära osutusidki sel aastal kõige olulisemateks märksõnadeks.

Kõigist enam lummas mind Tartu Uru noorteteatri lavastus «Hr. Paul» (lavastajad Mari Anton, Liivi Varul, Lennart Peep), mis pälvis žüriilt (Taavi Eelmaa, Sven Karja, Jussi Kareinen) parima lavastuse preemia. Eriti imetlusväärne oli just lavastuse sümboolne teatrikeel ja kujundite kasutamisoskus.

Paralleelselt veidra tegelaskuju Hr. Pauli (Mari Anton pälvis selle rolli eest ka näitlejapreemia) fantaasiamaailma kujutamisega (tegelasel oli nimelt kombeks suhelda esemetega) hakkas hästi tööle üldine eksistentsiaalne tasand ja filosoofiline alltekst. Kõlama jäi lugu ühe inimese elust, rahulolematusest ja surmast, mis lõpeb taevasse – rahuni – jõudmisega. Teiste lavastustega võrreldes oli «Hr. Paul» kõige terviklikum, vorm ja idee moodustasid suurepärase kooskõla.

Soome lemmik

Publiku lemmikuks valitud Helsingi üliõpilasteatri «SAAST – maailm ilma mõtteta» (lavastaja Sirpa Riuttala) jäi silma eriti eklektiliste, eksperimentaalsete, ekspressiivsete, provokatiivsete ja mänguliste väljendusviiside poolest. Kuigi lugu jutustati fragmentaarsete pildikeste kaudu, koorusid välja narratiivi kontuurjooned ja üldine teemapüstitus.

Publiku ette toodi argine, hall maailm, kus elavad õnnetud, seksuaalselt küllastumatud ja (vaimsete hüvede) puuduses kannatavad inimesed. Selles maailmas ei kohkutud tagasi isegi vahekorra ees toidu või laipadega. Ometi ei kadunud selle juures tahe maailma parandada, seda mingilgi moel ilusamaks muuta.

Lisaks Helsingi üliõpilasteatrile oli väliskülalistest esindatud veel Läti teatritrupp Zona lavastusega «Ei kumbki aga üks» (lavastaja Melānija Dubra), pakkudes elamusi füüsilise teatri vallast. See meenutas eelkõige küll lavalise liikumise tunni harjutusi, kus treenitakse õpilase reaktsiooni, kujutlusvõimet, rütmi, partneri tunnetamist jms. Ometi arenes etüüdidest välja konkreetne lugu ärkamisest, iseenda, maailma ja ümbritsevate inimeste avastamisest ning nendega suhtlemisest.

Esinejad äratasid tähelepanu oma vaimustava sooritusega: perfektse tehnika, kehakasutusoskuse, plastika, liikumise ja rütmitunnetusega. Kogu esitus pretendeeriski rohkem näitlejate võimete demonstreerimisele kui lavastusele, mis on määratud ideed kandma. Kuna sõnu ei kasutatud, väljendati kogu omavahelist suhtlemist, soove ja emotsioone ainuüksi liikumise ja keha abil – see õnnestus suurepäraselt.

Koomika ja impro

Tartu Altermanni näitemängutrupi «Võidab see, kellel...» naerutas saali täiesti omaette žanriga – groteskses kastmes jämekoomikaga. Lugu algas õigupoolest üsna realistlikus laadis: tegelasteks olid pensioniealised inimesed, kes otsustasid hakata võidu peale mängima bingot. Selle mängu lahtrite täitmine eeldas aga igasuguste eriskummaliste tegevuste läbiviimist alates juuste värvimisest lõpetades kondoomi kasutamisega.

Lavastuse lõpuosas toimus järsk pööre: tegelased muutusid ühtäkki vampiirideks. See viis vaataja omakorda täiesti uuele vastuvõtutasandile. Loo absurdsuses ja humoorikuses paistsid eriliselt silma heas mõttes üle võlli keeratud värvikad karakterid.

Esindatud oli ka kaks improvisatsioonietendust. Tartu Kooseni trupi tegijatel endil oli laval kahtlemata lõbus: sai nalja ja oli niisama tore ennast proovile panna. Kuid liiga palju toetusid nad tegevuse asemel sõnale. Ruutu10 trupp tugines enam liikumisele ja tegevusele. Ka näitlejate fantaasia töötas elavamalt, pakuti rohkem vaimukusi ning üllatusi. Samas suheldi publikuga liiga vähe.

Mõned lavastused puudutasid ka aktuaalseid ja valulisi teemasid. Näiteks rääkis T-Teatri lavastus «Mul on sulle üks jutt...» (lavastaja Auri Jürna) sallivusest ja kooseluseadusest. Pärnu Nukuteatri «Kivid» tõi vaatajate ette loo teismelistest poistest, kes naljaviluks pilluvad möödasõitvate autode pihta kive ja keegi saab seetõttu surma.

Kokkuvõttes oli festivalil siiski palju värskeid, jõulisi, nakatavaid, positiivset energiat tulvil lavastusi, kust ei puudunud ka sügavus ja mõtteaines.

Piret Kuub

Kirjandus- ja teatriteaduse magister (2011)

Jaga artiklit

Märksõnad

teater