Rein Siku ja Madis Jürgeni (pildil kaabudega) algatusel loodud Hobu-Folk teele asumas.
FOTO: Rein Siku kogu

Vestlus liigutuste kaudu

Ajalugu

Ülikooli rahvakunstiansamblis (RKA) on vesteldud liigutuste kaudu 70 aastat. Omakeski, vaatajatega.

Rahvatantsu kui vestlust liigutuste kaudu on iseloomustanud tantsumemm Helju Mikkel. «Liigutus saab öelda rohkem kui sõna, nii heas kui halvas, just niisama nagu tuul paitab hilju puulehti või lilli, niisama nagu torm räsib, tõukab ja murrab. Liigutuse kaudu elab tantsus rahulolu ja rõõm,» on ta öelnud intervjuus ajakirjale Kultuur ja Elu. Helju Mikkel juhatas RKA-d aastail 1953–1978, mil kujunes välja omanäoline traditsioonidega rahvakunstikollektiiv, lausa Eesti esiansambel.

Sünniaeg

Rahvakunstiansambli sünniajaks peetakse 1945. aasta aprilli. Eestis oli sõda läbi, ülikool oli alustanud tööd eelmise aasta sügisel, ehkki teine maailmasõda polnud veel lõppenud. Noortel ei jäänud aga sõja tõttu oma elu elamata ega laulu- ja tantsuhuvi väljenduseta. Sel räsitud ajal, 1945. aasta märtsis loodi Richard Ritsingu initsiatiivil ülikooli akadeemiline naiskoor. Samas kui mehed said laulda juba Eesti Vabariigi ajal tegutsenud Tartu akadeemilises meeskooris. Tantsupisikuga nakatunud metsandustudeng Ilmar Reidla kogus kokku teaduskondade rahvatantsurühmad ja tema juhendamisel tantsitigi mitu aastat.

Nõukogulikus ülikoolis juhtis kunstilise isetegevuse kollektiive ametiühinguklubi, kellele eraldati paar ruumi praegusest kohvikumajast. Sõjajärgse aja tudengid olid harjunud vähesega, ka mittekohaste harjutusruumidega. Harjutati kohviku rõdusaalis, peahoone koridorides, auditooriumides, keldris... Tantsurõõmu süstiti teistelegi. Kuna tangod ja foksid olid keelatud, õpetati tudengitele valssi ja padespanni.

Esineti üliõpilaspidudel ja ülikooli pidulikel sündmustel, kus tuli tutvustada ka suure kodumaa teiste rahvaste loomingut. 1949. aastal pandi ülikoolis alus iga-aastastele üliõpilaste isetegevusülevaatustele – korraldati teaduskondlikke ja üleülikoolilisi olümpiaade. Parimad osalesid vabariiklikel ülevaatustel. Kohustusliku repertuaari esitamist korvasid pikemad põnevad esinemisreisid Riiga, Vilniusse ja Kaunasesse, 1950. aastal Leningradi ja Petrozavodskisse.

1951. aastal loodi Tartu ülikooli alusel Eesti põllumajanduse akadeemia. Sinna viidi üle kolm teaduskonda ja üks tantsurühm koos Ilmar Reidlaga, kes asutas seal uue rahvatantsuansambli. 1948. aastal liitus rahvatantsijatega kehakultuuriteaduskonna üliõpilane Ester Prinits, kellest sai järgmine ülikooli tantsijate juhendaja. 1953. aastal ei tulnud Prinits lapsepuhkuselt RKA juhiks enam tagasi, misjärel algas teda asendanud Helju Mikkeli aeg, mis kestis veerand sajandit.

Esiansambliks

Helju Mikkel oli tantsinud ja rühma juhendanud Tartu õpetajate seminaris. Ülikooli rühm liitus seminari tantsijatega ja kuna nendega ühines tema ajal palju uusi liikmeid, moodustati peagi kaks segarühma ja üks naisrühm. Vähese kaasaegse repertuaari tõttu loodi ise tantse. Kuigi Mikkel oli pidanud ühe esimese tantsuna looma «Punavoori», kus esimene tuur oli niitmine, teine riisumine ja lõpuks vili riigile, siis tänu Ida Urbelile, Ullo Toomile ja rahvatantsuseminaridele algas nüüd Mikkeli omanäolisem loometee.

Põimiku «Kosjad» esitamise järel kutsuti ülikooli tantsijad 1956. aastal esinema eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile Moskvasse, kuhu järgmisel aastal sõideti üliõpilas- ja noorsoofestivalile. 1955. aastal oli ansambliga liitunud ka rahvapilliorkester Elmar Luhatsi juhendamisel. Ülikool toetas tublisid tantsijaid, kes pälvisid konkurssidel medaleid ja aukirju. RKA-l avanes 1962. aastal esimese Eesti rahvakunstikollektiivina võimalus esineda välismaal – Soomes. 1957. aastal toimus aga ülikooli isetegevuskollektiivide juhtide algatusel esimene Baltimaade üliõpilaste laulu- ja tantsupidu, praegune Gaudeamus. Helju Mikkel on märkinud, et see sündis mõistuse ja südame sunnil.

Rahvakunstiansambel kujunes tudengitele teiseks koduks, kuhu tuldi hea meelega, ehkki ansamblis pidi pingsalt harjutama. Hilisem matemaatikaõppejõud Kalju Soonets, kes oli RKA tantsija aastail 1952–1967, on ülikoolilehes meenutanud, et ansambel oli väga ühtne. «Nendest aastatest pärineb ka ansambli maskeeritud jõuluõhtu nimetus – halja oksa õhtu,» kirjutas Soonets. Sündis ka kevadine karikakrapäev, kus lõpetajad teele saadeti ja uued liikmed vastu võeti, hakati sünnipäevi ja pulmi tähistama ning tekkisid muudki traditsioonid.

1960ndate teisel poolel kuulus RKA-sse ligi sada liiget: kaks segarühma, kaks naisrühma, rahvapilliorkester, lauluansambel ja solistid. 1965. aastal pärjati RKA Eesti NSV teenelise ansambli aunimetusega. See oli tunnustus nii tudengitele kui ka nende õpetajale, kes rikastasid eesti rahvatantsuloomingut. Helju Mikkeli omanäolise loomingu teemadesse jagus töötegemist, rahvakombeid, inimsuhteid, eriti aga loodust. Tema kodutalu Haldjatalu pargist ammutasid tudengid hingerahu ja jaksu ka järgmistel aastakümnetel.

Tõus–mõõn–tõus

1966. aastal täienes RKA uue liikme Henn Tiiveliga. Kui tantsumemm 1978. aastal pensionile läks, oli Tiivel juba treener. Mikkel on märkinud, et Tiivel ei puudunud ühestki proovist. Nii nõudlik, kui ta oli enese, oli ta ka tantsijate vastu. 1980ndatel RKA-s tantsinud tudengid on oma värvikates lugudes kirjutanud, kuidas Tiivel trennis armu ei anna ja võib krõbedasti ütelda. Hoolimata karmist trennist, kus paljud vastu ei pidanud, jätkus ansamblile au ja kuulsust ning kontsertreise ja laulupidusid. Ajakirjanik Madis Jürgen meenutab, et tollal mindi tantsima ka seepärast, et saada kergemini kehalise kasvatuse arvestus. «Tegelikult ei saanud seal midagi kergemini. Tegime kolm korda nädalas kaks tundi trenni, nii et veri ninast väljas ja säärekondid valusad.» Ansambel oli Jürgeni sõnul nende jaoks, kes sinna pidama suutsid jääda, ülikõva värk. «Treener Henn Tiiveli mastaapne isiksus sidus ansambliliikmeid ka kõvasti ühte ja ajasime Eesti asja.»

Ajakirjanik Rein Sikk toonitab, et RKA oli tollal ehe eestluse koolitus, seesama hingus, mida tänapäeval võib kohata aatelisemates korporatsioonides ja üliõpilasseltsides. «Ühelt poolt oli RKA kui asendusmaterjal n-ö klassikalise, aga toona keelatud üliõpilaselu juures, mida ei suutnud sugugi morjendada ja halvata nõukoguliku haridusasutuse kalk hingus.»

Sellel kalgil ajastul sündis kahe ajakirjandustudengi – Madis Jürgeni ja Rein Siku – aga mitme teisegi algatusel Hobu-Folk. See algatas folkloorirevolutsiooni, millest süttisid hiljem Viru Säru jmt folkloorifestivalid. Suvel seiklesid mõned RKA liikmed Hobu-Folgiga nipernaadilikult kaarikuil ja esinesid paljudes külades. Kõige tähtsam oli Siku arvates Hobu-Folgi juures Helju Mikkeli roll. «Just tema Haldjatalus õpiti vähelevinud rahvuslikku repertuaari, õmmeldi leti alt hangitud purjeriidest folkkostüüme ja kosutati isamaalist vaimu.»

Henn Tiivel seda ettevõtmist kahjuks ei toetanud ning ühtsesse ansamblisse tekkisid mõrad. Tiiveli äärmuslikkuse tõttu lahkusid aja jooksul tantsijad, kes rängale pingele vastu ei pidanud. Liikmete hulk vähenes ka taasiseseisvunud Eestis tekkinud uute võimaluste tõttu, sest uuesti avanesid seltsid ja korporatsioonid. Tiivel juhtis ansamblit 2002. aastani. Seejärel oli juht Margit Reinjas ning 2005. aastast on RKA kunstiline juht Aveli Asber. Viimastel aastakümnetel pole huvi rahvatantsu vastu kahanenud, vaid kasvanud ning praegu osaleb ansamblis 150 tantsijat. Seda, mida nad oskavad, saab näha 14. märtsil Vanemuise kontserdisaalis, kus tähistatakse ansambli 70. ja Helju Mikkeli 90. sünnipäeva.

Vaata ka UTTV videosalvestust rahvakunstiansambli 70. ja Helju Mikkeli 90. sünnipäeva juubelikontserdist:


Kasutatud kirjandus:

  • «Tartu ülikooli ajalugu III». Koostanud Karl Siilivask ja Hillar Palamets. Eesti Raamat 1982.
  • Helju Mikkel «Vahetussamm». Tallinn 1999.
  • «Esimene üliõpilaslaulupidu». Tartu Riiklik Ülikool 1957.
  • «Gaudeamus 50». Koostanud Ene Puusemp, Alo Ritsing, Ants Nilson. Tartu 2006.
  • Madis Jürgen «Tantsujutud Haldjatalus»– Kultuur ja Elu 3,1985.
  • Madis Jürgen «Hobu-Folk `84». – Kultuur ja Elu 10, 1984.
  • Rein Sikk «Me samm on virge ja tantsule kutsuv» – ajaleht TRÜ 18. aprill, 1980.
  • «40 aastat tantsimist» – ajaleht TRÜ 29. aprill 1985.
  • «RKA – 45 aastat ja ikka tantsuga!» – ajaleht UT 13. aprill 1990.
  • «Ülikooli rahvakunstiansamblil on sünnipäev» – ajaleht UT 19. mai 1995.
  • Rein Sikk «Hobu-Folk sünnitas Virus revolutsiooni» – Virumaa Teataja, 23. juuli 2003.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

rahvakunstiansambel