TÜ-s filosoofiat õppinud Enor Niinemägi on jäänud seotuks nii Tartu kui ka ülikooliga. Siinses üliõpilasteatris praegu oma teist lavastust lihviv mees peab vajalikuks küsida olemise järele ning hoiatab mõtteviisi eest, mis näeb inimest ainult vahendina.

Põlvamaalt pärit Enor Niinemägi on üks näide sellest, kuidas keskkonnavahetus võib muuta inimese huvisid ja seeläbi ka tulevikku. Krootuse põhikoolis õppides paelus noormeest teater ning loodus ja looduskallakuga klass sai valitud ka Haapsalusse gümnaasiumi siirdudes. Aegamööda aga lõi algselt astrofüüsikast huvitatud Niinemägis välja huvi humanitaaria vastu. Tagantjärele vaadates lausub ta, et ilmselt mängis oma osa siin hea emakeeleõpetaja Aidi Vallik. Nõnda otsustaski abituuriumi lõpetanud Enor anda 2000. aasta suvel paberid sisse TÜ ajaloo osakonda. Ent sealse tiheda konkursi tõttu tuli otsustada hoopis filosoofia kasuks.

Värskel tudengil polnud esialgu aimugi, mida filosoofiaõpingud peaksid eluks kaasa andma. Alles hiljem selgus, et siit saab laiapõhjalise humanitaarhariduse ning oskuse tekste lugeda ja tõlgendada. Filosoofia ajaloost ülevaate saamine polnudki nii kerge, meenutab Niinemägi. «Kõige raskem oli Saksa klassikaline filosoofia: Kant, Hegel ja teised tegelased.» Ka Tõnu Luige loengud olid toonase õppuri jaoks omaette klass, kus koolipingist tulnud noor inimene ei taibanud vahel räägitust mõhkugi. Ent Niinemägi lohutab, et nii peenest lähenemisest tarkuse armastusele ei saa ehk ka paljud vanemad inimesed aru.

Oma osakonnast mäletab ta omavahel toredat läbikäimist. «Tänu osakonna väiksusele tundsid kõik kõiki, vaimu aitasid üleval hoida ka suvekoolid, kus filosoofid rohelusse lahti lasti,» muigab Niinemägi. Nüüdseks on suhtlus mõnevõrra taandunud, kuna paljud filosoofikarjääri valinud inimesed on läinud välismaale õppima.

Algul ka etnoloogialoengute poole kiiganud Enor asus ülikooli kolmandal aastal usinalt tudeerima kõrvalerialana hoopis teatriteadust. Varem kooliteatrit teinud noorsandi vaimustas hea seltskond ning seminarid, kus filosoofiaharidus kaasarääkimisel igati kasuks tuli. Pooleteise aastaga sai pakutav omaks. «Võrreldes filosoofiaga oli teatriteadus nagu väikene jalutuskäik,» meenutab ta. Kui filosoofias oli rõhk pigem ajalool, siis teatriteadus avas ukse kõiksugu post-mõtlejate juurde. See tähendas, et tuli tunda ja teada kõlavate nimedega prantslasi.

Teatriloengutest lavale

Teatri teoreetilise poole tundmaõppimine viis Niinemägi omakorda selle praktilise küljeni. Oma viiendal õppeaastal ainepunkte kokku lugedes märkas ta, et teatriteaduses oleks tarvis veidi lisa.

Kuna Tartu üliõpilasteatris stuudiot juhendanud Timo Kikasel oli võimalus neid jagada, püüdis Enor esmalt liituda stuudioga. Ruumipuuduse tõttu tagasi saadetud noormees aga ei jätnud jonni ning ühines trupiga hiljem sisseastumiskatsetel. Erinevalt umbes 150 üliõpilasteatrist läbi käinud inimesest polnud Niinemägi sisse astudes mitte õpingute alguses, vaid lõpusirgel. Kuid nagu ta ise ütleb, siis vanemast peast tekib organisatsiooniga palju püsivam suhe.

Pärast ülikooli lõpetamist 2005. aastal on Niinemägi tegutsenud vabakutselisena, mis tähendab, et ära ei tohi põlata ühtegi tööd. Lisaks vaimse ruumi loomisele näidendite ja tekstide kirjutamise kõrval on tal tulnud käsi külge panna ka füüsiliste ruumide ehitamisel ja remontimisel. «Et ellu jääda, tuleb kõike teha ja see õpetab elama,» lausub mees. Mida arvab ta selles valguses hiljuti puhkenud diskussioonist, kus taaskord vastandati reaalharidust humanitaarsele? Niinemägi meelest on tegu maailmavaatelise debatiga, kus utilitarismi vastu on seatud humanism. Humanitaarainetes ei nähta kohe käega katsutavat majanduslikku kasu ehk seetõttu, et selle eesmärgid teenivad märksa pikemaajalisi huve.

«Üks pool ei saa ega taha inimest ära unustada vaimuteaduste kontekstis ning samas tegeleb teine samuti inimesega, uurides viise, kuidas tal hõlpsam elada oleks,» lausub Enor. Puhtalt tehnoloogilise võimekuse tagaajamine sillutab teed küünilisusele, kus tähtsaimale kohale on seatud eesmärk saavutada kõiges maksimaalne kasum. Taolise ekspansiivse mõtteviisi tulemus pikemas perspektiivis on aga enese äraõgimine, ammendumine. «Maailmas on lõpuks mingid võimaluste piirid ja sellest mitte aru saada on lühinägelik,» lausub Niinemägi.

Humanitaarvaldkonda ei tohiks tema meelest devalveerida ega naeruvääristada, sest selle eesmärk on jälgida, et utilitaristlik mõtteviis ei astuks inimesest üle, muutes viimase vaid vahendiks. Niinemägi tsiteerib siin Kanti, kelle kategooriline imperatiiv lausub: «Käitu nii, et inimene võiks olla eesmärk, mitte vahend.» Samas tundub talle, et tänapäeva inimene on üha enam muutumas pelgalt vahelüliks või tarbijaks, et panna funktsioneerima veel suuremaid hammasrattaid. «Kui vaatame sõjasituatsioonis olevaid lapsi, kes iga päev pommirünnakuis surma saavad, siis seegi toimub sõjatööstuse kasumi nimel, mis piirkonda destabiliseerides ja vaenlast leiutades saab oma toodangut utiliseerida,» toob ta näite. Filosoofia aga aitab protsesse tõlgendada ja selle vaatenurga nurkasurumine võrdub Niinemägi arvates mängukaaslase lämmatamisega liivakastis.

Vastutus või meelelahutus?

Vajadus küsida olemise järele ja esitada teravaid torkeid poliitkorrektsusega harjunud kodaniku suunas iseloomustab ka Niinemägi teatrikeelt. Kaheksa aasta kestel on ta näitlemise kõrval üha enam vaadanud teatrikeha sisse, juhendades stuudiot ja olles üliõpilasteatri põhijõuks nii lavaehitusel kui ka valgustuse ning muusika juures. «Kui teatrisse tulin, olin paras siidinäpp, ent aastate jooksul ehitustööd tehes muutus lavaehitus ja prožektorite paikalükkamine hästi lihtsaks,» muigab Enor. Nooremad kolleegid iseloomustavad teda kui raudvara, kellele võib alati loota, olgu tegu siis logistilise mure või välisfestivalil kaduma läinud koduteega.

Nii Eestis kui ka mujal võib märgata, et palja meelelahutuse asemel tegelevad tudengiteatrid ühiskonnas tihti varjul olevate, ent seda olulisemate teemade käsitlemisega. Aga kes peakski julgema kehtivat korda ja levinud topeltstandardeid kõnetada, kui mitte noored mõtlevad inimesed? Niinemägi toob siin näite publikust, keda häirib inetute ja ebameeldivate etenduste lavale toomine. Võib juhtuda, et töölt tulnud inimene tahab puhata ja siis näidatakse talle mingit õudust... «Aga kes on talle üldse tõotanud puhkust? Miks ta arvab, et tal on õigus puhata, kui maailmas on nii palju ebaõiglust,» suunab filosoofiahariduse omandanud mees selle küsimusega ka publiku toimuva eest vastutama. Lisades, et ta ei saa aru inimestest, kes pimedalt alistuvad diivani ja Ameerika seriaalide ajupesule, olles pettunud, kui mõni osa nägemata jäi.

Vastukaaluks meedias lokkavale infantiilsele lõbule on Niinemägi oma teise täispika lavastuse puhul võtnud ette uurida hirmu temaatikat. Märtsi lõpus Genialistide klubis esietenduv «Rääkiv Inimene» põhineb Jüri Ehlvesti novellil ning vaatleb inimeses peituvate painete hämaraid maastikke. Lavastus kõneleb loo paranoilisest noormehest Federicust, kes on ammuse õnnetuse või trauma tõttu midagi väga olulist oma minevikust unustanud ning kes püüdleb tagasi eneseteadvustamise poole, et leida hirmude põhjust. Eri tehniliste võtetega eksperimenteeriv lavateos püüab Niinemägi sõnul kõnetada pigem vaataja kuklapoolt, mitte laupa, mida naguniigi igapäevase infomüraga pommitatakse.

Kuna Enor on tudeerinud ka teatriteadust, siis on ta vaatenurk teatrile hoopis teistsugune. Lisaks näitlemisele on ta õppinud tundma teatrit nii muusika, valguse kui muude tehniliste küsimuste poole pealt, olles samal ajal ka lavastaja ning dramaturg. Tema teekond Tartu üliõpilasteatris on toimunud tasapisi, ent järjekindlalt. Minu jaoks esindab ta renessansiaja inimest, kes on võrreldav näiteks Leonardo da Vinciga: seesama maailma sügavuti nägemine, mis on segatud mõnusa narriliku irvitamisega.

Peeter Piiri
filosoof, sõber ja teatrikaaslane