Looduskaitseringi liikmed.
FOTO: Hendrik Proosa

Suuskadel läbi kontrastidest tulvil kodumaa

Reisikiri

Tartu üliõpilaste looduskaitsering (TÜLKR) sõitis juba mitmendat korda Eesti pooleks. Seekord valiti pikim võimalik marsruut: Narvast Sõrveni.

Teel kogeti metsavaikuse kõrval ka meedia tähelepanu ning veenduti kaasmaalaste lahkuses. Oma muljeid jagas UT-le matka idee autor, TÜ botaanikatudeng Indrek Hiiesalu.  

Kõik algas 2007. aastal, kui matkasime esimest korda läbi Eesti ja sõitsime Pärnust Lahemaale. Aasta hiljem alustasime retke mööda Eesti-Vene-Läti piiri, aga matk jäi oodatust lühemaks, kuna lumi lõppes pärast Paganamaad otsa. Eestit põiki läbivatest matkadest oli tänavune kolmas. Teine kord oli 2010. aastal, kui läksime Mandri-Eesti lõunatipust Naha külas kuni põhjatipuni Purekkari neemel. Juba aastaid oli plaanis teha ida-lääne suunal võimalikult pikk matk. Sügisel hakkas asi idanema, käisin mõtte TÜLKR-i seltskonnale välja ja sellest haarati kinni.

Tuumikrühm oli retkel kokku 28 päeva. Alguses hakkas pihta üheksa inimest, matka kestel tuli aeg-ajalt seltskonda juurde, mõned jälle loobusid kas raskuste tõttu või pidid naasma tavatoimetuste juurde. Umbkaudu 550 kilomeetrise matka Sõrve sääre tippu lõpetas kuus inimest.

Asusin matkale põhirühmast paar päeva hiljem, sest pidin Tartus eksamit tegema. Sõitsin päevaga teistele järele ja pidin ühe öö üksinda ööbima. Käisin Viivikonna lähistel ühes talus öömaja küsimas ning sattusin väga toreda memme-taadi juurde, kes mind võõrustasid ja pakkusid hernesuppi. Eestimaa peal sõbralikke inimesi kohata on väga tore.

Huvitav oli see, kuidas meedia hakkas meiega ühendust võtma. Tuli välja, et keegi TÜLKR-i juhatusest oli saatnud pressiteate ja järsku hakkasid meiega kontakteeruma inimesed Eesti Päevalehest ja kohalikest lehtedest. Seda oli huvitav jälgida, kui palju inimesed meist teavad. Lähed näiteks kohalikku poodi ja poemüüjad on juba sellise näoga, et: «Ahhaa! Nemad ongi need!» Öeldakse, et võite seal pingi peal oma õhtust süüa ja kõik oli väga sõbralik. Kohalikud küsisid: «Kas teie oletegi need vanade suuskadega matkajad või?» Tore oli vaadata, kuidas inimesed saavad asjadest eri moodi aru. 

Näiteks Saaremaal Nasvas oli üks tädikene. Olime poe juures, sõime pirukaid ja tädi läks oma kõndimiskeppidega mööda. Vaatas meid ja ütles: «Ohhoo, ma arvasin, et olete juba ammu ära läinud. Mul on keldris palju õunu, tahtsin neid teile pakkuda.» Kutsus meid siis enda juurde ja saime mitu kilo häid õunu. See oli hea, sest olime eelnevalt just arutanud, et 500 km sai täis, peaks kuidagi tähistama. Tähistasimegi siis kingitud õuntega.

Meedia tähelepanu tegi retke palju põnevamaks. Näiteks «Ringvaade» käis meie juures Ebavere mäel. Põnev oli ka suhtlemine inimestega. Lääne-Virumaal näiteks helistati ja küsiti: «Kas tahate ööbida meie juures, me hakkame just turismitalu rajama?» Soovitati minna Järsi külla, kus pidime talus ööbima. Kohale jõudes oli kõik pime, paistsid ainult mingid varemed. Esimene mõte oli see, et keegi teeb tünga. Helistasime tagasi ja tuli välja, et veidi eemal ehitataksegi turismikompleksi. Kedagi polnud küll kohal, aga uks oli lahti ja saime tule alla teha. Üleval ootasid matid ja seal saime kenasti magada.

Järvamaal käisime näiteks mu tuttavate juures, kes on kitsekasvatajad ja mahetalunikud. Nad said mullu oma kitsejuustude eest Eesti parima mahetoote tiitli. Proovisime nende paremaid hõrgutisi, mis ringirahvale väga meeldisid. Üks teine pere elas aga Järvamaal keset suuri metsi ja laasi, mitte ühtegi talu polnud mitme kilomeetri raadiuses. See tundus pisut kummaline. Järvamaalt kuni Pärnumaani oli meil pikalt metsaelu, pea nädal aega järjest polnud kellegi juurde öömajale minna. Olime siis mõnusasti oma köetava telgiga metsas.

Matka jooksul toimus igasugu müüdimurdmisi. Varem kehtis müüt, et saunas ei tohi käia. Seekord sai see murtud, sest käisime viis korda saunas. Aga tekkisid ka uued müüdid. Näiteks matka algjärgus ei tohi lubada, et sõidad Sõrve säärde välja. Võib juhtuda, et annad poole päeva jooksul juba alla. Sellest tekkis müüt, et ei tohi öelda, kuhu sa sõidad.

Marsruut sai paika nõnda, et vedasime kaardil joone Narvast ja Sõrveni. Muhumaale jõudsime Virtsu kaudu. Jääolud olid head ja tegime väikse kaare, et sõita natuke ka laidude peal. Mööda Suurt ja Väikest väina sõitmised jäid meelde, sest kohati tekkis küsimus, kuidas rüsijääst üle saada. Ikka saime. Muhumaal ööbisime ühe pere juures, kus peremees oli sepp ja harrastuskalamees, seal nägime ka jääaluse kalapüügi tehnikat. Saaremaa võttis meid vastu sulailmaga, oli lörtsine ja märg.

Mul isiklikult oli põhimõte, et läbin retke ainult suuskadel, kuid kohati osutus see väga raskeks. Kui inimesed ületasid oja ja võtsid suusad jalast, siis ma alles mõtlesin, kuidas teha seda. Mõned käisid ka jalgsi, aga see pole väga mõnus: tammuda kümme kilomeetrit suusad seljas, kui tegu on ikkagi suusamatkaga. Nüüd Tartus tagasi olles mõtlen tihtilugu, kui ebaökonoomne on kõndimine liikumisviisina.

Matka ebamugavused võivad kohati olla nauditavad. Näiteks käre pakane. Kui oled valmistunud ja sul on piisavalt riideid või ahjuküttega telk, siis pole mingit probleemi. Käreda külmaga tuleb piisavalt liikuda, siis on soe. Pigem on ebamugav, kui on liiga soe. Aeg-ajalt saunas käia tuleb kasuks, näiteks Laelatul saime tänu RMK-le tasuta saunatada. Eelneval päeval oli suur lörtsisadu ja kõik said läbimärjaks. Selliste asjadega tuleb Eestis suusamatka planeerides arvestada. Kas võtad rohkem varustust kaasa või otsid võimalust asjade kuivatamiseks. Ebamugavused kerkivad siis, kui matk pole eelnevalt läbi mõeldud. Uute saabastega ei tohiks näiteks retkele tulla.

Keskmiselt sõitsime päevaga maha 20 km. Alguses läksime vaiksemalt ja andsime hoogu juurde, kui oli vaja kusagile kohale jõuda. Võtsime ka puhkepäevi. Esimene neist oli Varessaares, Muraka raba servas ning jäi hästi meelde. Laelatul puhkasime ka päeva. Väljas oli meeletu sula ja inimesed olid juba kurnatud. Matkal võis kogeda palju mõnusaid asju. Toitumises ei andnud me mingil moel järele, otsisime võimalikult häid variante igasugu asju süüa – suitsuvorsti, juustu, halvaad. Mõnikord õhtuti tegime ka korralikumat liharooga, ahjus kana või lõkkel lõhet. Selline kerge gurmaanluse maik oli asjal man.

Üks matka eesmärke oli kindlasti enese proovilepanek. Teisalt tuleb nii hullumeelse idee teostamist lihtsalt proovida. Ja hea oli ülikoolist ning sessist puhata, lülitada end linnaelust välja. Oluline on see, et inimesed näeksid Eestis puhkamise võimalust, alati ei pea minema kuhugi välismaale. Kui ilmad on head, saab ka meil pika talimatka teha. Mägesid küll pole, aga see-eest on mõnusad laaned, kus õhtuti laager üles panna ja lõket nautida.

Teine aspekt asja juures on see, et saaksime loodusteadlastena tunnetada looduskeskkonda. Kogeda, mis ikkagi väljas toimub, kuidas loodus talvel elab ja kuidas inimene seal hakkama saab. Samas on kõrgharitud inimestel hea võimalus saada hea läbilõige sellest, kuidas Eestimaal mingites piirkondades elatakse. Väga hea oli kokku saada inimestega, kes elasid kuskil mahajäetud kaevanduslinnades, näiteks Ida-Virumaal Viivikonnas on suur linn maha jäetud.

Retkel märkad, kuidas Eestis on päris palju tühje talusid, isegi terveid inimasustuseta külasid. Vahetult enne matka tulid välja rahvaloenduse andmed, kust saab ülevaate hüljatud küladest, neid oli meie matkateel palju Raplamaa lõunaservas, samuti Saaremaal. Saime aru, kuidas Nõukogude Liidu kord Eestimaa inimeste elu muutis. Hästi paljud said linnainimesteks. Kui näed ikka tühje talusid metsades, siis mõistad, et kunagi on siin kõvasti rahvast olnud... Raplamaal Ingliste külas oli ilusal stendil kirjeldatud, kuidas siin seisis kunagi suur ja õitsev küla. Nüüd polnud järel mitte midagi peale varemete. Natuke eemal oli siiski keegi hakanud tühjas külas endale uut elamist rajama, ekskavaatori kõrval kõrgusid suured mullahunnikud.

Huvitav on näha läbilõiget kogu Eestimaast ning erinevusi nii inimeste elamises kui ka looduslikes tingimustes. Saaremaa erineb Virumaast päris kõvasti. Meie kui sisemaalaste jaoks on ka meri alati huvitav. Ja kalapüük ning seegi, kuidas jää mere peal käitub. Ma ise olen botaanik, aga zooloogidel oli huvitav – Saaremaal lendas ringi päris palju kotkaid. Samuti nägime igasugu loomi: nugist, metskitsi, metsist, rebaseid, hiiri. Hunti küll seekord ei näinud, aga jälgede järgi võis aimu saada paljude liikide liikumisteedest.

Sven Paulus

UT toimetaja 2011–2013

Jaga artiklit