Päevikud peegeldavad eriolukorras hakkamasaamist
„Mulle meenub Ilon Wiklandi autobiograafiline lasteraamat „Pikk-pikk teekond“, kus teise maailmasõja ajal jooksis laps hommikuti vaatama, kas maailm on veel alles. Mina vaatan piltlikult öeldes samuti, kas maailm on veel alles. Alles ta on, aga iga päevaga läheb olukord kõhedust tekitavamaks küll.“
Nii kirjeldas oma meeleolu eriolukorra teise nädala alguses Eesti väikelinnas elav 38-aastane naine, ühe algkooli- ja ühe lasteaiaealise lapse ema. Tema päevik on üks Eesti Kirjandusmuuseumi elulookogusse laekunud ülestähendustest.
Möödunud aasta märtsis kutsusid Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kõiki huvitatuid üles pidama eriolukorra päevikut. Üleskutse ajendil on siiani kokku saadud 64 päevikut, mida hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi elulookogudes.
Eriolukorra päevikute kogumine sai alguse TÜ elulookirjutuse kursuselt, kus üliõpilastel paluti tavatu aja kohta ülestähendusi teha. Ettevõtmine läks hästi käima ja selle pinnalt tekkis mõte kirjandusmuuseumis välja kuulutada avalik päevikute kogumise aktsioon. See toetub muuseumi aastakümnetepikkusele elulugude kogumise traditsioonile, mille eesmärk on koguda ja säilitada ajaloolist ja kultuurilist mälu ning väärtustada üksikisiku elukogemust kultuuri ja ajaloo osana.
Kogumisaktsiooni teine eesmärk on pakkuda omamoodi tuge eriolukorraga hakkamasaamisel: nii elulookirjutuse valdkonnas kui ka kliinilises psühholoogias peetakse päevikupidamist efektiivseks ajaloosündmuste ja ühiskondlike muutuste analüüsimise ning nendega toimetuleku vahendiks. Päevikupidamine aitab elukogemust struktureerida ja analüüsida. Samuti on toetav mõju elukogemuse loostamisel, eriti mikronarratiivide vormis, mida just päevikuformaat hästi võimaldab. Päevikud pakuvad hindamatut uurimismaterjali selle kohta, milline oli eriolukorra argikogemus, millised olid põhilised probleemid ja kuidas nendega toime tuldi.
Oluline on silmas pidada ka seda, et päevikud on elukogemuse vahendused, mida mõjutavad näiteks temaatilised ja stilistilised valikud ning loostamise ja minaloome strateegiad. Päeviku-uurija jaoks on need ehk kõige tähtsamad jooned, mida analüüsida.
Eriolukorra erikogemus
Laekunud materjalist ligikaudu 70% on naiste ja 30% meeste päevikud. Geograafiliselt on hästi esindatud Tartu, Tallinn ning saared, veidi vähem kirjutasid ka välismaal viibinud eestlased.
Päevikupidajate vanus jääb enamasti 30. eluaastatesse, palju on ka 50–60-aastaseid naisi. Hästi on esindatud eri vanuseastmete kooliõpilased – osalt seetõttu, et üleskutse oli eriolukorra ajal eraldi suunatud õpetajatele kaugõppes kasutamiseks.
Päevikute põhilised teemad hõlmavad igapäevaelu muutusi ja nendega toimetulekut, töö ja haridusega seotud asju, ohte ja hirme ning eriolukorrast tingitud probleeme, mille hulgas tõuseb ülekaalukalt esile sotsiaalne isolatsioon. Vähemal määral sisaldavad päevikud hinnanguid eriolukorra korraldusele ning riigi ja omavalitsuse toele või selle puudumisele. Kirjutatakse ka sellest, milline on muutuste laiem mõju ja millisel viisil võiks need mõjutada maailma toimimist tervikuna. Muu hulgas räägitakse tarbimiskultuuri taandumise ja planeedi tervise paranemise võimalusest.
Igapäevaelus kogetud muutused jagatakse sageli headeks ja halbadeks. Negatiivsena kogetakse näiteks liikumispiiranguid ja piiratud suhtlemisvõimalusi, kodukontori puhul töö ja koduse elu liigset segunemist, ka koduõpet, sealhulgas raskusi vajaliku õpitoe pakkumisel lastele. Eriti naiste päevikutes kurdetakse majapidamistööde suurema mahu, mõningal määral ka toidu- ja tarbekaupade ning teenuste, näiteks korralise arstiabi kättesaadavuse üle.
Positiivses võtmes kirjutatakse sellest, et rohkem on viibitud looduses. Kiidetakse, et kaugtööd ja kodutöid saab ühildada, samuti tuntakse rõõmu aja kokkuhoiu üle, sest tööle- ja kojusõit on ära jäänud. Head meelt valmistab ka tihedam suhtlus pereliikmetega, lastega tegelemine ning võimalus võtta aega mõneks hobiks, milleks varem pole olnud mahti, näiteks kokkamiseks, käsitööks ja aias askeldamiseks.
Huvitaval kombel ei paigutu töökoha kaotus ja sissetulekute vähenemine üheselt miinuspoolele. Neis muutustes nähakse ka võimalust aeg maha võtta ja uusi sihte seada. Töö teemal kirjutatakse sotsiaalse isolatsiooni tundest, mis on põhjustatud tavapärase töösuhtluse ja -rutiini kadumisest. „Kontorisse ei tohi üldse enam minna. Mingi rutiini säilitamiseks tulen hommikul siiski kontoriukseni ja siis lähen koju tagasi,“ kirjutas üks 40. aastates mees.
Koolikogemust on päevikutes nii tekstilisel kui ka visuaalsel kujul hästi esindanud alg- ja põhikooli-, samuti gümnaasiumi- ja ülikooliõppurid. Põhikooliõpilased kirjutavad motivatsioonipuudusest ja suhtlemisvaegusest. Vähem mainitakse, et ülesanded käivad üle jõu. Üks põhikooli vanema astme poiss kirjutas 18. märtsil: „E-koolis teen nii, nagu oskan, jätan ühe asja pooleli, sest mõte on koos.“ Päev hiljem lisas ta: „Kuidagi tujutu on olla. Parema meelega oleksin koolis. … Suhtlen Discordis ja sõbrad ütlevad ka, et on vist hullud, sest tahavad kooli.“
Piirangud rusuvad
Selgelt tõuseb esile sotsiaalse isolatsiooni teema, mis on tähtis tegur tööülesannete täitmisel, kuid veelgi suuremal määral mõjutab õppimist. Sotsiaalne isolatsioon oma eri tahkudes on eriolukorra päevikuis kõige tugevamalt ja läbivamalt esile tulnud probleemide ring, mis puudutab nii viiruseohust ja eriolukorrast tingitud maailma- ja ümbritseva keskkonna muutuste taju kui ka konkreetseid vaimse tervise muresid.
Muutuste olemuslik mõõde tuleb hästi esile lasteaiaõpetajana töötava naise päevikusissekandes: „… vabadus suhelda, minna ja olla on piiratud. Vabadus katsuda, hingata on hirmutav. Mõte, mida tulevik toob …, on ebaselge.“
Sotsiaalse isolatsiooni tundmise põhjusena mainitakse eelkõige piiratud suhtlemisvõimalusi, arvestades nii laiemat harilike tegevuste puudust (nt võimatust osaleda meelelahutus- ja kultuuriüritustel) kui ka eraldatust lähikondsetest. Samuti tuuakse esile liikumisvabadust üldiselt ja seda, et puudub võimalus üksi olla.
„Mis on üldse põhjus, milleks elada, kui lõpus on lihtsalt hajumine, ja sama hästi võiks ka kohe mitte olla?“ kirjutas 30-ndates naine 4. mail, viidates otse meeleoluhäire ohule. „See tunne tuleb sageli jälle peale, see on depressiooni sümptom. … Olen viimasel ajal närvilisem ja vähem rõõmsam. Mis siin tahtagi, kui olen kodus istunud nii kaua. Eriolukord.“
Mitmes päevikus käsitletakse eriolukorra negatiivset mõju juba varem esinenud vaimse tervise probleemile, pidades selle esmaseks põhjuseks sotsiaalset isolatsiooni. Niisugustes päevikutes rõhutatakse ka psühholoogi või psühhiaatri toe vajadust, puudulikkust või puudumist. Ühe autori jaoks, kes kirjutab varasemast vaimse tervise probleemist, on päevikupidamisel positiivne ja rahustav mõju, kuigi huvitaval kombel on see ainus päevik, kus üleskutset halvustatakse ja kritiseeritakse.
Leidlikud lahendused
Päevikutes pakutakse välja viise sotsiaalse isolatsiooniga toimetulekuks ja leiutatakse uusi suhtlemisviise, näiteks loetakse vanemaealisele sugulasele regulaarselt telefoni teel ette, korraldatakse Skype’i-pidusid või seatakse kortermajade akendele temaatilisi väljapanekuid.
Nii kirjutas 60. eluaastates naine oma päevikus: „Otsin üles tütre lapsepõlvest pärit suure karumõmmi. Asetan aknalauale, tõstan mõmmil ühe käpa tervituseks. Avastan vastasmaja aknail mitu väiksemat mõmmit. Kas keegi märkab vaadata kolmanda korruse aknasse? Tänavad on inimtühjad.“
Niisuguste lahenduste leidmine või ka tavapärasemate suhtluskanalite kasutamine ei tähenda aga, et sotsiaalse isolatsiooni tunne täielikult leeveneb või et sellised suhtlemisviisid osalejate jaoks tegelikult toimivad.
Mõningal määral on sotsiaalse isolatsiooni tunne seotud ka elatustasemega, eriti isikliku transpordivahendi olemasoluga. Laiema sotsiaalse nähtusena tuleb isolatsiooni temaatika esile Saaremaalt pärit inimestel ja ka neil, kel on saartel perekonnaliikmeid. Nende jaoks ei ole isolatsioon üksnes sotsiaalne, vaid – nagu illustreerib järgnev näide – puudutab ka igapäevaelu korraldust. „Sadamas tulevad bussi relvastatud politseinikud ja mind seatakse fakti ette, et tuleb valida, kas jääda Hiiumaale insuldist taastuvat ema ja 80-aastast isa hooldama või lähen koju (Tallinnasse) laste eest hoolitsema.“
Eriolukorra tõttu eraldatud pereliikmete eest hoolitsemine on murekoht paljude päevikupidajate jaoks ning sel teemal kritiseeritakse riigi ja kohalike omavalitsuste tugisüsteeme kõige rohkem. Palju kirjutatakse ka negatiivsest hoiakust ja eelarvamusest saarlaste kohta, keda peetakse automaatselt viirusekandjateks, ning nende ebavõrdsest kohtlemisest näiteks meditsiinisüsteemis.
Eriolukorra päevikud ja mälestused on väärtuslik uurimismaterjal, mis annab võimaluse juhtida ühiskonna tähelepanu esilekerkinud probleemidele üksikisiku argikogemuse tasandil ning pakkuda välja võimalikke lahendusi ja toimetulekustrateegiaid. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole Eestis olnud vajadust eriolukorda uuesti välja kuulutada, ent elame siiski piirangutega, mis mõjutavad nii kogu ühiskonda kui ka igaüht meist eraldi.
Eesti Kirjandusmuuseum ootab koroona-aja päevikuid ja ülestähendusi endiselt. Need võivad olla nii eesti, vene kui ka inglise keeles ja nii kirjalikud kui ka lindistatud. Päevikuid ja mälestusi saab saata Ühenduse Eesti Elulood vormi kaudu, aadressile elulood [at] kirmus.ee () või paberil Eesti Kirjandusmuuseumi.
Leena Kurvet-Käosaar
kultuuriteooria kaasprofessor
Lisa kommentaar