Igal aastal jagab Euroopa Teadusnõukogu (ERC) miljardeid eurosid uurimistoetusi. Aastate jooksul on neist osa saanud ka Eesti teadlased, kuid teiste riikidega võrreldes on meil taotlejaid olnud pigem vähe. Grandikeskuse andmed näitavad aga, et TÜ teadlaste hulgas oleks paljutõotavaid taotlejaid küll.

Grandikeskuse juhataja Taivo Raud ütleb, et viimastel aastatel on TÜ-sse tulnud keskmiselt üks ERC grant aastas. Ühes kolleegi, projektitaotluste kirjutaja Eveli Kuusega on nad arutanud, et tulevikus võiks igal aastal olla kõikides TÜ valdkondades vähemalt üks grandisaaja. Ent unistus saab reaalsuseks vaid siis, kui teadlased senisest aktiivsemalt ERC grante taotlevad.

Sellest aastast alates jagab ERC teadlastele uurimistoetusi programmi „Euroopa horisont“ raames, mis kestab 2027. aasta lõpuni. Programmi kogueelarve küündib üle 95 miljardi euro, ERC eelarve sellest on 16,1 miljardit eurot. ERC on üks suurimaid alusuuringute rahastajaid Euroopas.

Taivo Raud selgitab, et ERC toetuste saamisel on tähtis teadlaste endi initsiatiiv, sest tegemist on individuaalgrantidega, mille keskmes on teadlane ja tema uuenduslik idee. „Need toetused on Euroopa tasandil väga olulised ja nende vastu tuntakse suurt huvi. Konkurents on tihe ja kui õnnestub grant saada, siis see on väga suur, lausa märgiline asi,“ ütleb Raud. ERC grant annab teadlase karjäärile tugeva tõuke – ühest küljest lisab see tuntust, teisest küljest aitab teha süvenenult teadustööd, sest toetussumma jääb tavaliselt 1,5–2,5 miljoni euro vahele.

Toetatakse kõiki valdkondi

Toetust saab taotleda eri kategooriates, mis on seotud rahaküsija akadeemilise karjääriga. „On alustava teadlase grant (ingl starting grant), väljakujunenud teadlase grant (ingl consolidator grant) ja kogenud teadlase grant (ingl advanced grant). Lisaks on veel sünergia grandid (ingl synergy grant), mis on loodud selleks, et tippteadlased saaksid teha koostööd,“ loetleb Raud. Hiljem mainib ta veel, et eraldi arendustoetust saab küsida ka selleks, et kommertsialiseerida mõnd projekti käigus tekkinud uuenduslikku tehnoloogiat või meetodit (ingl proof of concept grant).

Eveli Kuuse täpsustab, et alustavateks teadlasteks loetakse neid, kel on doktoritöö kaitsmisest möödunud kaks kuni seitse aastat, väljakujunenute alla kuuluvad need, kes on kaitsnud töö kuni 12 aasta eest. Ülejäänuid loetakse kogenud teadlasteks. „Need määratlused on kindlalt paika pandud ning vahel peab teadlane taotlust esitades lugema kuid ja päevi, et teada saada, kuhu ta sobitub,“ sõnab Kuuse.

Teadlase uurimisala taotlust esitades rolli ei mängi, sest ERC toetab kõiki teadusvaldkondi. „Teemad peavad kõnetama rahvusvahelisi kolleege. Projekti mõju peab olema rahvusvaheline, projekt peab viima uurimissuunda märkimisväärselt edasi või käsitlema mõnda uut meetodit,“ ütleb Raud. Kuuse lisab, et edukaks osutuvad enamasti ambitsioonikad, aga ka suure potentsiaaliga ideed.

Üks näide viimase aja lennukatest ja edukatest ERC rahastatud rahvusvahelistest projektidest on musta augu pildistamine. See näide ei tähenda siiski, et humanitaar- või sotsiaalteadused jääksid varju – Eestis sai esimesena ERC stardigrandi õigusteadlane Lauri Mälksoo, kes võttis uurimise alla Venemaa ja rahvusvahelise õiguse. Mõne aasta eest sai grandi TÜ arvutiteaduse instituudi professor Dominique Unruh, kes tegeleb kvantkrüptograafiaga.

Raud kirjeldab, et esitatud ideid hindavad teised teadlased, kes on oma valdkonna tippeksperdid. Valdkondade järgi on ERC-s kokku enam kui 20 rahvusvahelistest ekspertidest koosnevat hindamiskomisjoni. Need teadlased annavad taotlejale igal juhul tagasisidet – ka siis, kui projekt rahastust ei saa. „Tagasiside on ERC puhul väga väärtuslik – selle põhjal saab oma uurimisideed edasi arendada ning seda infot on võimalik kasutada kas uue ERC grandi taotlemisel, Eesti Teadusagentuuri grantide taotlemisel või mujal,“ ütleb Raud.

Tagasihoidlikud teadlased

Eesti teadlased pole ERC grante paraku just liiga agaralt taotlenud. Andmed näitavad, et 2018. aastal sooviti toetust saada 22 projektile ja 2019. aastal 45-le. Edukaks osutusid vastavalt kolm ja kaks ideed. Soomes esitati 2018. aastal 225 taotlust ja aasta hiljem 270 ning neist olid edukad vastavalt 23 ja 20.[1]

Grandikeskuse esindajate sõnul on Eesti tagasihoidlikel arvudel mitu põhjust. Raud toob esile, et arvude järgi on rohkem edukaid taotlejaid suurtes riikides, kus on ka palju teadlasi, näiteks Suurbritannias, Saksamaal ja Prantsusmaal. „Kui aga vaadata ka grantide arvu teadlaskonna kohta, siis on pingerea eesotsas veel sellised riigid nagu Holland, Taani, Šveits ja Iisrael,“ lisab ta. „Ida-Euroopa riikidel on suhteliselt tagasihoidlikud tulemused. See tuleneb paljuski teadussüsteemi tasemest. Ida-Euroopas on tingimused olnud pikka aega kehvemad, et siin maailma tipptasemel teadusuuringuid algatada ja arendada. Selles mõttes alles jõuame arenenud Lääne-Euroopale kandadele,“ sõnab Raud.

Ta rõhutab siiski, et palju on taotlejate endi teha. „Millegipärast hoiavad meie teadlased ennast ka ise tagasi. Kui vaatame, kes on ERC grandi saajad läbi aastate, ja võrdleme nende bibliomeetrilisi näitajaid TÜ teadlaste omadega, siis näeme, et meil on tegelikult suur hulk neid, kes võiksid olla täiesti konkurentsivõimelised või on isegi üle ERC grandisaajate taseme,“ ütleb Raud. Ta arvab, et üheks põhjuseks võib olla eestlaslik tagasihoidlikkus ja suhtumine, et „mis nüüd mina“.

Eveli Kuuse lisab, et mõned noorteadlased ei tihka taotleda, sest arvavad, et väljakujunenud teadlase kategoorias on neil suurem šanss. „Reaalsus on aga see, et noortele teadlastele mõeldud grante antakse igal aastal välja rohkem. Mida nooremad, seda paljulubavamad, ja teisalt on nende teadusideed riskialtimad – need ei ole veel rahvusvahelisest võrgustikust niivõrd läbi filtreeritud,“ ütleb ta.

Puuduvad konkreetsed nõuded

Veel üheks toetuse taotlemisest hoidumise põhjuseks peetakse tõika, et teadlastel pole selleks lihtsalt aega, sest taotlemine on lisatöö. Grandikeskuse esindajad selgitavad, et protsessi lihtsustamiseks pakub keskus mitmeid teenuseid. „Neile, kes mõtlevad, et võiks kandideerida, on grandikeskus arendanud välja digitaalse tööriista. Kui minna ülikooli siseveebi, siis seal on selline rubriik nagu „Minu rahastusvõimalused“,“ kirjeldab Raud. Neid võimalusi uudistades on võimalik avada rakendus, mis aitab määrata, millist tüüpi ERC grandile võiks kandideerida. Niisamuti avaneb teadlasele selle kaudu võimalus vaadata, kus ta oma bibliomeetriliste näitajatega teiste grandisaajatega võrreldes paikneb.

Grandikeskuses kohapeal on võimalik tutvuda edukate ERC taotlustega. Kuuse sõnul on varasemad taotlejad seda võimalust kõrgelt hinnanud. Soovi korral pakutakse ka personaalset nõustamist ja teisi taotluse kirjutamisega seotud teenuseid. „Viimasel paaril aastal on kõige rohkem kasutatud taotluse ülelugemist ja tagasisidestamist – siis, kui teadlane on pannud kokku enam-vähem viimase taotlusversiooni,“ ütleb Kuuse. Sellisel juhul annab ta nõuandeid nii taotluse sisu kui ka vormistuse kohta – see on reaalne ja konstruktiivne tagasiside. „Mina esitan tihti suunavaid küsimusi, palun konkretiseerida. Kui vaadata edukaid taotlusi, siis hindajate tähelepanu püüdmisel on tähtis ka visuaalne külg,“ ütleb Kuuse. See tähendab, et tekst võiks olla liigendatud ja võimaluse korral lisatud jooniseid, mis kirjeldaksid projekti olemust. „Ka väikesed nüansid on olulised.“

Kõige rohkem vajataksegi abi taotluse ülesehitamisel, sest puuduvad konkreetsed nõuded, mis ütleksid, kuidas seda peaks tegema. Kindel on vaid see, et esimeses taotlusvoorus peab idee mahtuma viiele leheküljele. „Ülesehitus peab tulenema enda teadusloogikast,“ ütleb Kuuse. Kui teadlane pääseb teise taotlusvooru, saab ta oma ideed tutvustada pikemalt juba 15 leheküljel. Kolmandasse ja viimasesse vooru jõudjad esitlevad plaane ekspertidest koosneva komisjoni ees suuliselt.

Kui grandi taotlemine ei õnnestu ja teadlane oma ideega teise vooru ei pääse, võidakse tal piirata järgmisel ühel-kahel aastal ERC grandi taotlemist. See ei tähenda aga, et sama ideed ei võiks tulevikus uuesti esitada – Raud rõhutab, et uut taotlusvõimalust oodates saab küsida Eesti Teadusagentuurilt rahalist tuge oma kava täiendamiseks. Samuti pakub teadusagentuur sõidutoetust edukate ERC taotlejate juurde ning erinevaid koolitusi. 

Praegune aeg, kui ringiliikumist on varasemast vähem, võib sobida hästi selleks, et ideed läbi mõelda ja kirja panna, usub Raud. Esimesed tähtajad tänavuste ERC grantide taotlemiseks on juba kevadel.

ERC grandi saamine on elumuutev sündmus

TÜ nanomeditsiini professor Tambet Teesalu on saanud esimese Eesti teadlasena Euroopa Teadusnõukogult (ERC) kaks uurimistoetust. Kui aastail 2012–2016 oli ta alustava teadlase grandi hoidja, siis kaks aastat hiljem toetati tema projekti jätkamist arendusgrandiga. Projekti eesmärk oli luua ja toota tarka vähiravimit, mida saaks müüa apteegis.

„Usun, et iga teadlase jaoks on ERC grandi saamine elu muutev sündmus,“ ütleb Teesalu. „Ühelt poolt annab see korraliku rahastuse ja kindluse, et saab viis aastat heatasemelist teadust teha,“ selgitab ta. Teisalt on tema sõnul veel olulisem see, et grandiga saab teadlane külge justkui kvaliteedimärgi – see võimaldab kaasa lüüa paljudes rahvusvahelistes koostöövõrgustikes ning muudab uurimisrühma noortele ja võimekatele teadlastele ahvatlevaks.

2009.–2014. aastani alustava teadlase grandi hoidjaks olnud TÜ rahvusvahelise õiguse professor ja avaliku õiguse osakonna juhataja, akadeemik Lauri Mälksoo sõnab, et võrreldes praeguste toetussummadega võib talle antud granti pidada mõõdukaks. Teadustöö tegemiseks sai ta nimelt 500 000 eurot. „Minu toonaste plaanide ja vajadustega sobis see ideaalselt. Sain teha asju, mida muidu sellisel kujul teha poleks saanud, näiteks korraldada 2011. aastal Tallinnas Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu (ESIL) uurimisfoorumi,“ meenutab ta. „Sellest ajast pärineb ka minu seni mõjukaim teadustöö, 2015. aastal ilmunud monograafia „Russian Approaches to International Law“.“ (Eesti keeles kannab see pealkirja „Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest“ – toim.)

Milliseid näpunäiteid jagaksid Teesalu ja Mälksoo neile, kes ei ole veel ERC uurimistoetust taotlenud? Teesalu sõnab, et ERC grandi saamine on pikaajalise, sihipärase ja eduka teadustöö tulemus. „Soovitan noortel teadlastel hoolikalt valida doktorantuuri ja järeldoktorantuuri valdkonda ning uurimisteemat,“ manitseb ta. Liituda tasub heatasemeliste uurimisrühmadega, mis tegelevad teaduslikult ja ühiskondlikult oluliste valdkondadega. „Võimaluse avanedes tuleb teha kõvasti tööd, sulanduda koostöövõrgustikesse, olla loov ja avaldada töid tippajakirjades.“

Sama sõnum on ka Mälksool, kes mullu oli väljakujunenud teadlase grandi hindamiskomisjoni liige sotsiaalteaduste valdkonnas. Ta ütleb, et edukad on need, kes mõistavad, et hinnatakse kaht osa: nii projekti kui ka teadlast. „Otsitakse väga head teadlast, kel on väga hea idee, st mõlemad komponendid peavad olemas olema,“ ütleb ta. „Soovitan kõigepealt CV üles ehitada niimoodi, et oleks üldse mõtet kandideerida. See tähendab, et ette peaks olema näidata tugevaid publikatsioone. Kui neid ei ole, on ERC grandi saamine pigem ebatõenäoline. Kui on hea projekt, aga senised tulemused on tagasihoidlikud, siis võib tekkida küsimus, kas teadlane ikka teeb selle asja ära,“ lisab Mälksoo.

Uurimisideest peaks Mälksoo sõnul ilmnema, et teadlane näeb oma valdkonnas midagi sellist, mida teised pole samamoodi näinud või teinud. „Teatud mõttes oodatakse kastist välja mõtlemist, tipptaset, suurt riski ja ka suurt tulemuslikkust, kui risk ennast õigustab. Edukas ERC grandi taotlus tekitab teistes teadlastes enamasti imetlust ja vaimustust – vaatamata sellele, et nad on harjunud kõike kriitilise pilguga lugema,“ ütleb Mälksoo. Ta lisab aga, et enese liigset kiitmist nähakse läbi ja see plusspunkte ei too.