Heinike Heinsoo ja 60 – see tundub lausa kohatu number, mis teda tundvad inimesed isegi naerma ajab... Siiski tuleb aastate kulgu tunnistada: tänane Tartu ülikooli läänemeresoome keelte dotsent on sündinud 5. mail 1956. aastal.

Heinike Heinsoo teaduslikud huvialad on peamiselt vadja keel, soome keel, eesti-soome kontrastiivne grammatika, ta on Elias Lönnroti seltsi, Emakeele seltsi ja Eesti muinastaide seltsi liige.

Heinike Heinsoo lõpetas TRÜ 1978. aastal eesti filoloogina, juba järgmisel aastal asus samas tööle õppejõuna ning on 1989. aastast läänemeresoome keelte dotsent. Heinikesele on võõras ametialane kadedus – ta ei ole kunagi oma teadmiste jagamisega kitsi, talle meeldib teadusalane koostöö, nii konverentsidel esinemine kui ka õpetajatöö, viimase tõhustamiseks on ta panustanud ka õppekirjanduse koostamisse (nt «Suomea oppimaan», 1991).

Kuldaväärt on Heinike Heinsoo tegevus vadja keele propageerija ja elushoidjana. Vadja teemat käsitles Paul Ariste juhendamisel juba tema esimene kursusetöö vadja eepilistest rahvalauludest, 1976. aasta vadja uurimisreisil kogutu põhjal valmis diplomitöö «Vadjakeelne põllundusterminoloogia» (1978), doktoriväitekirja «Subjekti ja predikaadi suhetest vadja keeles» kaitses ta 1987. aastal. 1980. aastate algul jätkas Heinike Heinsoo Paul Ariste jälgedes üliõpilastele Vadjamaa uurimisreiside korraldamist, kaasates hiljem sageli ka kolleege, ajakirjanikke, kõiki huvilisi.

Heinike Heinsoo esindab kindlalt sellist keeleteadlaste suunda, kes ei tee tööd ainult kabinetis, toetudes keelekogudele ja varasematele teadustöödele. Teda huvitab keelekõneleja kui inimene. Sotsiolingvistilise keeleuurimise suunda toetab tema loomuomane tähelepanelikkus, sõbralikkus ja hoolivus inimestega suheldes, mis on teinud temast Vadjamaal omainimese, sõbra ja ka õpetaja, keda usaldatakse ja kes seetõttu näeb ning tunneb keelekogukonda süvitsi.

Alates 2010. aastast on Heinike Helsingis tegutseva Ingeri-Soome kultuuriseltsi toel korraldanud suviseid vadja keele kursuseid «Ämmässä vunukassaa» («Vanaemast lapselapseni»). Selle kursuse üks tähtsamaid vilju on õpiku koostamise mõte ning maailma esimese vadja keele lugemiku «Vad´d´a sõnakopittõja» ilmumine 2015. aastal. Tähelepanu, mida vadja keelele ja kultuurile on alati pööratud, on tulemusi andnud – vadja liikumise elavdamisse on haaratud peaaegu kõik viimased vadja keele kõnelejad. Heinike kasutab ära kõik võimalused, et tilgutada vadja keelt inimeste meeltesse – olgu selleks Facebooki lehekülg «Sana vatjaa päivässä» või 2016. aastal seni Tartus ja Narvas välja pandud rändnäitus «Ämmässä vunukassaa». «Kase on lusti tšeeli!» rõhutab Heinike väsimatult kõigile huvilistele.

Soovime Heinikesele õnne, tervist ja jätkuvat tegutsemiskirge!

Kolleegid eesti ja üldkeeleteaduse instituudist