Virtuaalskelett TÜ ajaloo muuseumis.
FOTO: Andres Tennus

Virtuaalskelett mängib viiulit

Ajalugu

Tänu arvutianimatsioonile on tänapäeval võimalik näidata läbipaistvat inimkeha liikumises. Nii näeb ka ülikooli ajaloo muuseumi Morgensterni saalis ühe Dresdeni filharmoonia orkestri viiulimängija figuuri eeskujul valminud filmilõigul inimese tegevuse peegeldust ajus ning lihaselise keha sujuvat üleminekut skeletini.

«Kuidas näidata inimest?»
Anatoomiliste õppevahendite ajaloo näitus TÜ ajaloo muuseumis on avatud 30. juunini.

Virtuaalinimest ja teisi anatoomilisi õppevahendeid viimase 500 aasta jooksul tutvustab Eesti tervishoiumuuseumi näitus «Kuidas näidata inimest?».

Theatrum anatomicum

Tänapäeval saab anatoomia õppimisel kasutada peale prepareerimise atlaste jooniseid, mudeleid, röntgenülesvõtteid, virtuaalseid õppeprogramme jm. Sajandeid tagasi toetuti üksnes lahangutele ja leitud luudele. Anatoomiliste õppevahendite ajaloo stendilt loeme, et esimesed lahangud tegid teadaolevalt e.m.a Vana-Kreeka arst ja arsti eetikavande autorina tuntud Hippokrates ning filosoof Aristoteles. Õppelahanguid hakati sagedamini tegema alles 14. sajandil, keskajal takistas seda kiriku keeld. Esialgu õppisid tudengid anatoomiat lahangut jälgides, 18. sajandist alates lubati ka neil endil praktiseerida.

16. sajandil paelus lahkamine koguni kõrgema seltskonna huvi ning ülikoolides käidi kuulamas avalikke anatoomialoenguid, milleks ehitati eraldi anatoomiateatrid. «Enamasti eelnesid demonstratsioonidele kindla korra järgi üles ehitatud loengud: kõigepealt sisenes rektor, siis ülikooli doktorid, samuti Veneetsia aadel, kes kõik võtsid sisse oma kindlaksmääratud kohad; alles viimastena lubati ruumi üliõpilased, kes istusid või seisid viimastes ridades,» on kirjas Juhan Maiste koostatud Johann Wilhelm Krause 3. kataloogi raamatus. Eda Tursk kirjutab seal oma artiklis, kuidas anatoomiliste uuringute kasvades muutusid lahangud omalaadseteks muusikaliste vahepaladega etendusteks. «Lahatud inimkeha demonstratsioon kujunes sündmuseks, millelt oodati esteetilise ja filosoofilise elamuse pakkumist laiemale vaatajaskonnale, milleks omakorda vajati üha uusi ja suurejoonelisemalt väljaehitatud ruume.»

Esimese ringikujulise theatrum anatomicum`i rajas 1594. aastal Padua meditsiiniprofessor Alexander Benedictus. Sellest ja 1596 ehitatud esinduslikust Leideni anatoomiateatrist sai eeskuju paljude anatoomikumide ehitamisel Euroopas. «Anatoomikumide ehitamisel sobisid eeskujudeks antiikne teater ja kupliga kaetud tempel. Rooma amfiteatri ja Kreeka teatri tõusvad pingiread olid kõige funktsionaalsemad selleks, et kindlustada lahkamise vaadeldavus,» kirjeldab kunstiteadlane Jaak Kangilaski ülikooli ajaloo muuseumi vana anatoomikumi kogumikus. Oma theatrum anatomicum (vana anatoomikum) on 1805. aastast Tartuski.

Näituse stendidel on näha pilte esimestest kuulsatest arstidest, õppelahangutest, Leideni anatoomiateatrist, Rembrandti ühest maalist jpm. Tartu ülikooli asutamise aastal 1632 signeeris Rembrandt esmakordselt oma täisnimega õlimaali, milleks oligi seesama esimene suur grupiportree «Doktor Tulp`i anatoomialoeng». Rootsiaegse Tartu ülikooli esimene meditsiiniprofessor Johann Below (1601–1668) tegeles arstide õpetamisel ka lahkamistega. Tema vennapoeg professor Jacob Friedrich Below (1669–1716) korraldas aga 1697. aastal esmakordselt ühe meessoost ja naissoost laiba avaliku lahkamise, mis kujunes Tartus sensatsiooniks.

Tartus õppinud Poola loodusteadlane Benedykt Dybowski on mälestustes meenutanud, et anatoomiaprofessor Carl Bogislaus Reichert (1811–1883) pidas anatoomia õppimist hädavajalikuks kõigile kultuuriinimestele. See olevat kõigist teadmistest kauneim ning kes oma keha anatoomiat ei tundvat ega oskavat võrrelda loomadega, olevat nõme, tundku ta pealegi kõiki filosoofiasüsteeme ja kandku oma mälus tervet ajaloo ballasti. Reichert pöördunud tulevaste meedikute poole väidetega: «Te peate teadma anatoomiat nagu meieisapalvet, kui teid öösel äratatakse /.../, siis peate viivitamatult nimetama kõik luud järjest /.../». Ta nõudnud isegi ajaloo aastaarvude mäletamise asemel anatoomiliste arvude teadmist ja nimelt, et inimese luukeres on 226, neist peas 29 luud jne.

Joonised ja õpikud

Esimesed illustratsioonidega õpikud, joonistused ja kaardid jõudsid anatoomiaõppesse lisaks lahangutele 14.–15. sajandil. Joonistusi tegid vahel anatoomid ise, kuid sageli kunstnikud. Näituse stend annab teada, et Pärsia arst Mansur ibn Muhammad ibn Ahmad koostas 1390. aastal värviliste anatoomiliste joonistustega õpiku «Tashrih-i Mansuri» (mehe anatoomia).

Kaasaegse anatoomia aluseks peetakse flaami anatoomi ja arsti Andreas Vesaliuse 1543. aastal ilmunud rohkete illustratsioonidega raamatut «De humani corporis fabrica» (inimkeha ehitusest), mis sisaldas väga täpseid anatoomilisi joonistusi. Stendil saab pilku heita nii mainitud väljaannete kui ka kunstnike kujutatud inimkeha piltidele. Leonardo da Vinci, Dürer ja Michelangelo ei piirdunud inimkeha joonistamisega, vaid püüdsid seda näidata väljendusrikkas liikumises. Kunstnikud tegid ise lahanguid, et nad oskaksid tõepäraselt kujutada nahaaluseid kihte: lihaseid, luid, organeid, soonkonda, närve.

Raamatus «Mees Vincist» on kirjeldatud, kuidas Leonardo da Vinci (1452–1519) lahkas hospidalis värskeid surnukehi, et kiiresti enne laiba lagunemist kõik ise järele uurida. Vinci kohta, kes on maalinud Mona Lisa surematu naeratuse, kirjutab selle raamatu autor František Jilek: «Nüüd võtab ta kätte noa ja uurib surnud, külmaks läinud näos seda, milline muskel manab naise palgele naeratuse».

Leonardo da Vinci uuris süstemaatiliselt läbi kõik inimese elundid. Stendil märgitakse, et kunstnik lahkas üle 30 laiba. Säilinud on 228 anatoomilist joonistust, kahte fotot neist näeme näitusel.

Albrecht Dürer (1471–1528) on kirjutanud traktaate inimkeha proportsioonist ja jooneperspektiivist, nagu näiteks «Mõõtmise juhend» ja «Proportsiooniõpetus»». Need on varustatud arvukate joonistega. Ühele tema anatoomilisele joonisele saab pilgu heita näituselgi.

Jooniste ja õpikute poolest on kuulsaks saanud ka Tartu ülikooli teadlased. Mainimata ei saa jätta professor Nikolai Pirogovi (1810–1881), kes pani aluse kirurgilisele anatoomiale ja kelle neljaköiteline topograafilise anatoomia atlas sai maailmakuulsaks. Üleilmselt kogus tuntust ka 1886 ilmunud professor August Rauberi (1841–1917) anatoomiaõpik-atlas, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja millest on kordustrükke ilmunud tänapäevalgi.

Preparaadid ja mudelid

Juba 14.–15. sajandil valmistati Hiinas ja Jaapanis, aga samuti Euroopas elevandiluust ja puidust eemaldatavate siseelunditega nukke, mida kasutati nõelravi ja punktmassaaži õppimisel, aga samuti üliõpilaste õppetöös. Peale nukkude tutvustab üks stend ka 17. sajandi lõpust kasutusele võetud vahast mudeleid, mida valmistasid anatoom ja kunstnik-modelleerija. Vahast mudelite suurema kasutuselevõtu tingis nende täpsus ja natuurilähedus. Nad levisid kiiresti, sest nende abil oli parem õpetada ja näitlikustada uusi meditsiinilisi avastusi.

2007. aastal oli vanas anatoomikumis võimalik näha 19. sajandi lõpul Dresdeni ülikoolis loodud maailmakuulsat anatoomiliste vahakujude kollektsiooni Panoptikon. Selle loomisel oli teiste teadlaste hulgas abiks ka Karl Ernst von Baer.

Professor Rauber rajas vanas anatoomikumis 1890. aastal kvaliteetsete preparaatide ja originaalsete mudelitega anatoomia õppemuuseumi, praeguse arstiteaduskonna kollektsiooni eelkäija.

17. sajandil hakati valmistama märgpreparaate. Nii sai eri lahustes õpetamiseks säilitada organeid, näidiseid haigustest, vägivallatunnustest ja väärarengutest. Peeter I ostis ära Hollandis valmistatud esimese kuiv- ja märgpreparaatide kogu, mis asub Peterburi antropoloogia muuseumis (Kunstkameras). Eesti suurim märgpreparaatide kogu vanas anatoomikumis koosneb inimese anatoomiliste preparaatide, patoloogia- ja embrüoloogiakogust. Mõningaid eksponaate nii vana anatoomikumi kogudest kui ka mujalt näeme ka näitusel. 18. sajandil valmistati anatoomilisi mudeleid isegi papimassist.

Uuemal ajal

20. sajandi algul hakati tootma plastisegudest mudeleid. 1930. aastal tekitas aga sensatsiooni Dresdeni hügieenimuuseumi preparaator Franz Tschakert, kes valmistas kolmemõõtmelise sätendava ja rääkiva klaasnaise. Selle sisemine ilu, valgustus ja helikandja peegeldasid oma ajastu reaalteaduste võimalusi. Klaasinimese proportsioonid olid vastanud ka tollase Weimari ajastu rassipuhtuse ideaalile. 1980. aastal oli võimalus klaasnaist näha Eestiski.

Vanast Egiptusest alguse saanud palsameerimisel hakati arstiteaduse arenedes 18. sajandil katsetama uusi meetodeid. 1970. aastail saavutas murrangu Heidelbergi ülikooli anatoomiaõppejõud Günther von Hagens. Tema plastineerimise meetodi puhul väljutatakse kudedest vedelikud ja rasvad ning asendatakse polümeersete materjalidega, nagu näiteks silikoon. Nii fotod klaasnaisest kui ka mudelitest on stendidel pilkupüüdvad.

Näitusel on väljas ka digitaalne inimkeha ja 3D anatoomia. Tänapäevaseks õppeks on loodud palju 3D pildil põhinevaid virtuaalseid keskkondi. Seal saab väljavalitud elundit suurendada, vähendada, pöörata pilti ja vaadelda inimkeha kihiti ning süsteemselt elundkondade järgi. Erinevalt muudest õppevahenditest on niimoodi võimalik näidata ja selgitada inimkeha toimimist ning füsioloogilisi protsesse.

Anatoomiat peetakse meditsiini aluseks ja selle selgeks õppimine nõuab üliõpilastelt palju vaeva. Legendaarse anatoomiaõppejõu Valter Pärtelpoja (1900–1971) elulooraamatus meenutavad tema õpilased, et Pärtelpoja arvates olevat anatoomia nii peen teadus, mida viie peale teab ainult vanajumal ise, õppejõud teab nelja ja hea, kui üliõpilane kolme peale. Sestap ongi anatoomia õpetamisel ühendatud nii ajaloolised kui ka tänapäevased meetodid.

Kui aga näitusel tekkis huvi süüvida rohkem anatoomiliste õppevahendite ajaloosse, võib muuseumist virtuaalinimese viiulihelide saatel lahkuda ja minna teaduskeskusesse AHHAA, kus praegu asuvad vana anatoomikumi kogud. Muide, viiulimängu armastas ka professor August Rauber. Maie Toomsalu kirjutab vana anatoomikumi professorite raamatus, et Rauber oli olnud suur  kunstisõber: «/.../ta tegeles ka ise maalimise ja modelleerimisega, oli hea viiuldaja ja armastas muusikat.» Kord esinenud Rauber ülikooli aulas viiulikontserdiga, mille sissetulek läks üliõpilaste heaks.


KASUTATUD KIRJANDUS

  • «Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1982–2007». Tartu 2007.
  • «Tartu Ülikooli kliinikum 200». Tartu 2004.
  • «Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. 200 aastat Vana Anatoomikumi». Tartu 2005.
  • Maie Toomsalu «Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid». Tartu 2002.
  • Ago Pärtelpoeg «Üks ja ainus härra Manna». Tartu 2010.
  • B. Mogilevski «Nikolai Ivanovitš Pirogov». Eesti Riiklik Kirjastus Tallinn 1954.
  • «Anatoomiaprofessor August Antonius Rauber». Koostanud Maie Toomsalu. Tartu 2009.
  • Liina Pärnsalu, Helle Tapfer, Elle Põldoja «Nulla medicina sine anatomie» – Eesti Arst 5, 2002.
  • Eda Tursk «Euroopa anatoomiateatrite ajaloost» – Juhan Maiste «Johann Wilhelm Krause kataloog 3. Linnaehitajana Tartus». Tartu Ülikool 2011.
  • Benedykt Dybowski «Poole sajandi eest» – «Mälestusi Tartu Ülikoolist». Koostanud Sergei Issakov. Eesti raamat 1986.
  • František Jilek «Mees Vincist». Tallinn. Kunst 1988.
  • http://biomedicum.ut.ee/arpa/.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit