2012. aastal ilmunud kogumik «Mitte-Tartu»

«Mitte-Tartu» teeb meele rõõmsaks

Arvustus

Sven Vabari toimetatud kogumiku «Mitte-Tartu» lugeja tutvub selle osaga Tartust, millele, olgu teadlikult või mitte, tavaliselt tähelepanu ei pöörata: Hiinalinna garaaživohang, Variku autoviadukt, Emajõe põhi, linna ümbritsevad võsad ja luhad, graffiti sildade all, 17. sajandi lapse luukere Meltsiveski tiigis, Küütri tänava metroopeatus.

Autorite hulgas on uuema põlvkonna tuntumad Tartu kirjanikud ja kunstnikud, kellest paljud on seotud ka Tartu ülikooliga.

Sattusin «Mitte-Tartut» lugema ideaalsel ajal: vastu hommikuid, kui pea enam lõputööst kinni ei võtnud, udune aju sõnu paksult täis. Minu kajakanaer kajas keset FI tühermaad püsti pandud viiekordses õõnsas püstakus, või nii mulle näis, virguvad linnud päris kõrva ääres kaasa hõiskamas. Läbi minu karbi ja naaberkarpide puhus tuul (ja jumal teab, kes kõik veel) ning külmetas mu nina. Mul oli hea meel.

Kõigepealt rõõmustasid mind sõnad, see keelepidu ajas kohati hirmsasti naerma. Veenduge ise. «Mitte-Tartu» on tõeline sõnavingerpusside ilutulestik. Mida kõike ei saa eesti keeles kokku panna ja koost lahutada, luua uusi sõnu, mis näevad välja või kõlavad peaaegu nagu päris, aga mitte päris. Vahel tuleb neid lugeda nii kiiresti, kui saad, et imetabased kordused sind kaasa lennutaks.

Tõepoolest! See raamat on valss ja lugeja on seal see linalakk neid. Teinekord pead lugema kinnisilmi, iga hoolega valitud troobiga ühte sulades, et see su luuniitides helisema lööks. Korduma pandud keelemäng, laulvate häälikute luule, täpsete tehniliste terminite teravus, ja keel, mis ei takista, vaid kannab lugeja mööda jutujõge ivani: Tartut on nii palju kui temast rääkimise võimalusi. Temast rääkimise vahendid sulavad siin emakeelest täiesti loomulikul moel näiteks esperantoks (Lauri Pilter «Rälby ja Tarby»), inglisekeelsete menufraaside hõbelõngad sees.

Järgmiseks imestasin ajaloo üle. Kui mitmekihiline saab üks paik olla, kui palju minevikku siin on! Meie elame ja tallume kõik nende paljude ammuelanud inimeste elusaatuste ja risu otsas. Oo, see kultuurikiht on paks. Eelmisel nädalal nägin sellist netikommentaari: «Keskkonna vaieldamatu mõju inimese tervisele. Lagu ja varemed ümberringi, inimtühjad tänavad, poolenisti kinnikasvanud jõekene võsastunud kallaste vahel, kõrvulukustav hakkide kisa – hääbuv Tartu on äärmiselt depressiivne väikelinn». Oi, sõber, kui sa vaid teaks! Kui sa vaid hoomaks, kui kaua Tartu juba hääbub ja õilmitseb! (vt nt Meelis Friedenthal «Kass» ja Aare Pilv «Servad»)

Inimest, nii nagu linnaruum teda mõjutab, käsitletakse õige mitmest tahust. Lugude autorid ise on elavad legendid ja mis rõõm on olla nende kaasaegne! Berk Vaher, kes kõnnib seda linna mööda, laps linaga kaelas, keedetakse pärast oma hukkasaamist kontide küljest lahti ja ta skelett riputatakse kaela hiiglaslikule Berk Vaheri monukale, mis saab kõrguma Toomemäel. (Erkki Luuk «Nõiutud X») Mehis Heinsaare taga ja ees puhkeb tähelaevana õide kõikide linnade linna uinuv kõikide tänavate tänav. («Ta on valmis ja ootel»)

Kui tema kuusteist aastat vaikinud tartlane lõpuks suu avab, voogab sealt jõeluhaudu, mis mässib pidulised selgusse, valgusse. Kus veel, kui mitte Illegaardis? («Kuusteist vaikuse aastat») Kiwa on kasvanud militaarlennuvälja äärse kemikaalijärve, jõepaatide ja kastmisbasseinide rütmis. («T-st») «Jõgi korraldab maa vereringet, jõeluht on kultuuri häll, üleujutused on ajaarvamise sõlmpunktid. (...) Inimese käekäik sõltubki peamiselt tema suhetest jõega,» kirjutab Tanel Rander.

Mitte-Tartut näeme ka piltidel. Eessõnas kirjutab koostaja Sven Vabar, et fotode autor Kaja Pae «võttis kogumiku tarvis ette ambitsioonika projekti – käia läbi ning pildistada üles Tartu linna piirid». Pae talvistel piltidel näeme erilist valgust. Kui maa on valge ja õhk on vett täis ning taevas ripub lumest raskena väga madalal, võid omal nahal kogeda lõpmatust ja ajatust: seisa linnaservas seljaga majade poole ja näed, et silmapiiri ei ole. Taevas ja maa on ühte värvi, nii kaugel, kui silm seletab, sulavad nad udus ühte. Kui end ümber pöörad, koged teistmoodi reaalsust – on küll majad, aga neist näeb läbi.

Vahel ilmutab end madal õhtupäike ja kui akendel on klaasid ees, peegeldavad need lõõma, nii et tundub nagu põleks seal tuled, nagu seal elataks. Oota ööd ja satud kummastavasse keskkonda kesk lumest turritavaid kõrrelisi, kesk pimedust eikellegimaal: suur kilesse mässitud maja, tuled põlemas sees. Raamatust ilmneb nii selgelt, kuidas need «mitte-kohad» ei ole seda igaühele. Seal kolatakse, ööbitakse, tehakse kunsti.

Mahajäetud majad on osa sellest põlistunud Tartu ajaloo kihist, mida lammutada ei anna. Varemeile võidakse istutada terve küprokküla koos muru ja lippaedadega, aga nende alla jäänud ajalugu mõjutab uusasukaid nende teadmata. See on nii ka kesklinnas, nagu loeme Vabari abstraktsete väljakute kohta jutust «Tartu kaks lagendikku».       

Vahel on kohad seest suuremad kui väljast. Kuhu viia turist? Päris turvaline trajektoor ulatub kaubamajast Rüütli tänava keskele ja ülikooli peahoonest Wilde’i nurgani. Päise päeva ajal tasub Toomemäel patseerida (kui just Inglisild ei põle). Eks noor tudeng paneb julge näo pähe ja praalib Genklubi ja Zavoodi esisel, kambakesi jõuab ikka üle kaarsilla ühikasse tagasi. See ülejäänu, Hiinalinn ja Annelinn, kahtlased Supilinn ja Karlova, unised Tammelinn ja Tähtvere, ja need noh – tundmatud Raadid ja Ropkad, Varikud ja Veerikud, aga kindel ei ole, on äärmiselt depressiivne, hääbuv väikelinn, lohutab end Kooli tulnud külalaps.

Ent ka tema saab kord liivakristalliks sellesama mere põhjas, tuuleks, mis jääb Kooli kuue samba vahele lõksu, suvise jõeoru leitsaku kuivaks tänavatolmuks tennistega ringi tassida. Saab üheks kõigist mitte-inimestest inimeste seas, linnas, mille igas kihis ja servas laiub, kihiseb ja kõrgub mitte-linn, selle jõe kaldail, mille põhjas on lademetes ammust ilma mitte-asju.

Nele Sillaots

TÜ kirjaliku tõlke 2. aasta magistrant

Jaga artiklit