Alkohol on väga tähtis asi. Selle olen ma viimastel aastatel kindlaks teinud nii teadlase kui ka praktikuna. Alkoholi kasutamise viisid ja tihedus, mida kasutada ja kas üldse kasutada, on oluline osa inimese identiteedist.

Väga suur osa tänapäeva inimese identiteedist on näiteks see, kas ta napsitab või mitte. Kui ei napsita, siis on kõik selge, kui aga napsitab, siis lähtuvad sellest eri võimalused: natukene, palju, mõõdukalt, veini, õlut, piiritust, aknooli jne.

Alkoholi manustamise viis ja rituaal on sageli määravad tegurid inimestevahelistes suhetes. Peale selle on kusagil ka üldsus ja riik, kes on võtnud endale õiguse protsessi suunata ja ettekirjutusi teha. Ja nagu näitab elu, ei saa sellest mängust kõrvale jääda ka Eesti.

Küsimus on selles, millisesse kultuuriruumi me kuulume, lähtudes alkoholist kui sümbolist. Mäletan, et Krister Paris juubeldas Eestis tänavajoomise lubamise üle, vastandas seda samal ajal Venemaal kehtima hakanud suitsetamiskeelule ning sidudes kõik üsna lombakalt kokku demokraatia ja inimvabadustega.

Suitsetamisega on Venemaal nii, et see on poolest juulist siseruumides rangelt keelatud. Samal ajal vilistab aga 90 protsenti Venemaal elavatest inimestest igasugusele joomiskeelule. Olen Venemaal isegi ostnud kõigi keeldude kiuste viina keset ööd. Müüdi küll. Seega paistab Venemaal demokraatiaga kõik korras olevat.

Kasahstanis saab alkoholi kätte ööpäev läbi. Jooma peab aga siis üldjuhul üksi, sest traditsioone austavad muhameedlastest kasahhid pigem mängivad kui tegelevad napsitamisega. Nad võivad istuda tundide kaupa ühe viinapitsi taga ja seda tilkhaaval manustada. Käisin seal kunagi klubides. Rikkad mehed tulid sisse, tellisid laua head-paremat täis, jõid pitsikese, jätsid kõik lauale ja läksid uude klubisse, kus kõik uuesti kordus. Hommikul oli neil kõigil pohmell, ma imestasin veel, et millest.

Mäletan veel ka seda, kui sattusin esimest korda Pariisis ühes kohvikus istuma. Kohvik asus kooli kõrval. Vahetunni ajal tulid õpilased, tellisid kamba peale pudeli veini ja jõid selle jutuajamise kõrvale ära. Prantsusmaa asub alkoholitarbimise poolest nn lõunamaade  kultuuriruumis, meie kipume olema aga nn põhjamaade kultuuriruumis. Vahe on selles, et esimeses juuakse alkoholi pidevalt, aga purju ei jääda, teises ongi peamine motivatsioon purju jääda.

Alkoholitarbimises satuvad vastamisi inimene ja alkohol. See ei tähenda aga automaatselt, et inimene joob end kohe täis. Kasahhid ja prantslased näiteks üldjuhul ei joo. Venelane ja eestlane võivad aga seda teha küll. Selline kultuuriline moment tingib ka ühiskondliku surve ja riigi rolli erineva mõtestamise. Võib-olla on asi selles, et ma pole enam esimeses nooruses, aga ma ei taha näha igal pool ringikakerdavaid eri joobeastmes tegelasi, kes mulle pehme keelega seletavad, et joomine on nende inimõigus. Siia pole ka mõtet sisse tuua poliitilist dimensiooni ja siduda kogu kupatust demokraatiaga. Selline argument on pigem naeruväärne, eks ole?

Tuleb tunnistada, et Eesti joomiskultuur on tõsine Põhjala meeste kummutamine ja isegi siis, kui sellega tegeleb vaid vähemus, on see kõrvalseisjale piisavalt ebameeldiv. Eestlased tahavad pidada ennast skandinaavlasteks, Skandinaavias aga on väga karmid alkoholiseadused!