Mis meist saab?

Toimetaja

Peaaegu iga kord, kui keegi tulevikule mõeldes ohkab ja küsib sama küsimuse, mida Agnes von Mönnikhusen kultusfilmis «Viimne reliikvia» päris, vastab keegi teine Gabrieli moodi: «Ei tea.» Loodetavasti ei ründa neid kohe seejärel kamp röövleid, nagu filmis, aga nõutust unisushetkest üles raputada võiks miski küll.

Kui ma esimest korda ühel teatrifestivalil vabatahtlik olin, õpetati meile esimese asjana, et «Ei tea» ei ole kunagi õige vastus. Kui tõesti ei tea, tuleb hoopis öelda «Ma uurin selle välja!». Loomulikult puudutas see inimeste küsitud küsimusi festivali kohta, aga ma usun, et see võiks kehtida ka mujal.

Tõsi, alati ei ole kohe käepärast targemat inimest, kellelt midagi järele uurida või kava, millest õiged kellaajad ja kohad järele vaadata. Tihti on ka teemad, mille kohta küsitakse, abstraktsed. Kõige jaoks õiget vastust olemas ei olegi.

Kui näiteks gümnaasiumilõpetajalt küsitakse, mis temast saab, ei oska keegi täiesti kindlalt öelda, kus ta on kümne või kahekümne aasta pärast. Jah, ta võib teada, millisesse kooli ta edasi õppima läheb või kuhu tööle suundub. Aga seda, kas tol hetkel valitud eriala on tema jaoks õige ka mõne aja pärast, ei tea keegi.

Euroopa Liidus vahetavat inimene enne pensionile jäämist keskmiselt kaheksa korda oma eriala või ametit. Seda ei ole tegelikult sugugi palju. Eriti kui arvestada kaasaegset maailma, kus tuleb tehnoloogia võidukäiguga kaasa liikuda ja olla mõnekümne aasta taguse ajaga võrreldes palju paindlikum.

Suuremale osale küsimustele ei olegi enam ühest vastust. Vastamise hetkel võib midagi tõele vastata, aga varsti luuakse uuem, suurem või väiksem vidin, püstitatakse värskem rekord. Ja siis tuleb hakata selle kohta uurima.

Mul oli rõõm seekordse vilistlasloo tegemisel kohtuda Tartu kutsehariduskeskuse direktoriga. Andrus Mõttuse jutust kumab läbi, et tulevikku ei ole mõtet vaadata kartuse, vaid huviga. Iga väljakutse on võimalus, igale probleemile on mitu lahendust.

Direktoril endal on mitmekordne kõrgharidus, peaaegu kõik kraadid on ta omandanud töö kõrvalt – kusjuures nominaalajast kiiremini. Ta on õppinud majandust, sporti ja teoloogiat ning igale tuttavale valdkonnale on ta oma elus leidnud positiivse väljundi. Valikute tegemisel on Mõttus alati silmas pidanud tulevikku ja mõelnud reaalsetele olukordadele, mil seda või teist oskust vaja läheks.

Kui palju on meie tutvusringkonnas inimesi, kes on mõelnud kogu enda stuudiumi aja, mis neist küll saab, ilma ise sellele ainsatki konkreetset vastust pakkumata? Kui palju on neid, kes teevad masinlikult ebameeldivat tööd ja on liiga väsinud, et isegi seda endalt küsida?

Ma loodan igatahes, et meie sõprade ja pereliikmete hulgas on ülekaalus ikkagi inimesed, kes ei karda valikuid teha, eksida ja uuesti valida. Kes teavad, mida nad tahavad ja siis teevad selgeks, mida selleks teha saab. Kes ei vasta «Ei tea», vaid «Ma uurin selle välja!».

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit