1998. aastal vapustas teadusmaailma Andrew Wakefieldi artikkel, mis viskas kinda mitmesaja aasta saavutustele inimeste kaitsmises paljude kõige laastavamate tõvede vastu. Wakefield väitis olevat tõendanud, et eksisteerib seos laste MMR-vaktsiini ehk leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineerimise ning autismi ja seedeelundkonna haiguste kujunemise vahel. Pärast umbes kümme aastat kestnud uuringuid selgus, et tema töö oli teaduslikult vale, tulemusi võltsiv ja ebaeetiline – seost ei leitud.

Hoolimata sellest, et tegemist oli pettusega, on tänapäevani õhus paanikat ja arusaamatust. Vaktsineerimise põhjendatusest on kujunenud vaidlus, milles üks pool kahtleb vaktsineerimise ohutuses, teine pool seevastu tugineb teadustulemustele ja nõustub, et kaitsepookimistega võivad kaasneda väikesed hästi hallatavad riskid.

Mitmel pool on jõutud järeldusele ja selgitatakse, et teatud haiguste vastu vaktsineerimine võiks muutuda kohustuslikuks neile, kellel ei ole meditsiinilist vastunäidustust – seda põhjendusel, et vanemate suvaotsusel vaktsineerimata jätmine on põhjendamatu risk lastele ja kogu ühiskonnale. Selline reguleeritud kohustus näiteks on Euroopa Liidu kõige uuemas liikmesriigis Horvaatias. Kas ka Eestis võiks muuta kõige ohtlikumate haiguste vastu vaktsineerimise seadusega kohustuslikuks? Millised on teadusliku tõepõhjaga seonduvad argumendid ja millistel puudub tõenduspõhine alus?

Toonitame samas, et peame silmas vaid imikueas tehtavaid kaitsepookimisi väga raskete tagajärgedega haiguste vastu, nagu mumps, lastehalvatus, leetrid, difteeria, läkaköha jne, mis peaksid olema sellisel juhul riigi rahastatud. Seega keskendume ennekõike tõendatud efektiivsusega aastaid kasutusel olnud vaktsiinidele ning küsimusele, kas tõeliselt ohtlike haiguste vastu tuleks lapsi vaktsineerida kohustuslikus korras.

Mida võib vanem lapse eest otsustada?

Meditsiiniõiguses on üheks kõige tähtsamaks juhtmõtteks patsiendi tahtevabadus. On mõistetav, et täiskasvanud inimene võib otsustada, kas ta soovib end vaktsineerida või pigem riskida nakkushaigusega. Aga kuidas mõista lapsevanema tahtevabadust oma lapse elu üle otsustamisel? Õiguskord annab üldjuhul põhjendatult meditsiiniküsimustes otsustusvabaduse lapsevanemale – siin on lapsevanem kui lapse esindaja ja tema huvides otsustaja.

Ühe äärmuslikuma näite vanemate tahtevabaduse probleemist Eestis võib tuua nii-öelda jehoovatunnistajate kaasusest, kus vanemad keelasid arstidel teha reesuskonflikti all kannatanud vastsündinule vereülekannet. Vanemate otsuse aluseks oli see, et nende religioonis ei peeta vereülekandeid õigeks. Laps suri, sest teda ei aidatud. Kurb on tõsiasi, et selle juhtumi puhul ei võetud kedagi sisuliselt vastutusele. Ometi sai Eesti avalikkusele ja arstkonnale selgeks, et teatud juhtudel on arstidel õigus vanemate tõekspidamistest mööda vaadata.

Asetades sama loogika vaktsineerimise võtmesse, tuleb tõdeda, et vaktsineerimine meditsiinilise protseduurina ei ole alati ühesugune. Kui vereülekande tegemise kontekstis tuleb asjaolusid vaadelda just läbi elupäästmise prisma, siis vaktsineerimise puhul on tegemist pigem passiivse tegevusega, mis seisneb lapse immuunsüsteemi kaitsevõime loomises tuleviku tarbeks. Seega kaitsepookimise tegemisel lapse elu ja tervise huvides ei saa arstid vanemate soovidest mööda vaadata ning kui vanem otsustab lapse vaktsineerimisest keelduda, siis on see kehtiva õiguse järgi tema otsustusvabadus.

Reaalsed riskid, libateadus ja ökolapsed

Kaitsepookimisega, nagu mis tahes meditsiinilise protseduuriga, kaasnevad alati ohud. Reaalne ja kõigile ammuilma selge oht on anafülaktiline šokk, mis on harva esinev immuunsüsteemi maruline reaktsioon, kui verre satuvad võõrad ained (antigeenid). Ometi on see risk kaduvväike. Samasugune reaktsioon võib tekkida näiteks herilase nõelamise tagajärjel.

Kuna vaktsineerimisi tehakse meditsiiniasutustes, siis arstide ja õdede teadmised ja oskused maandavad anafülaktilise šoki ohu. Eraldi tuleb mõista seda, et inimesi teatud kindlate haiguste puhul ei vaktsineeritagi. Sellisel juhul ei saa ka sundida – neid inimesi peab kaitsma ühiskonnas see, et teised ümberringi on vaktsineeritud ega levita haigustekitajaid.

Hoolimata sellest, et tõenduspõhine meditsiin tõdeb ühe reaalse ohu eksisteerimist, põhinevad vaktsineerimise vastaste seisukohad hulgal muudel argumentidel. Sellistel, millele tunnustatud teaduskirjandusest või andmebaasidest tõenduspõhist tausta ei leia. Mitmelt poolt internetiportaalidest leiab palju intrigeerivat materjali, mis räägiks justkui teaduslikest faktidest, aga konkreetsetele uurimustele need ei viita ega too ka sisulisi selgitusi. Näiteks leiab kerge vaevaga portaalist Telegram.ee info, et gripivaktsiin põhjustab Alzheimeri tõbe. Sealtsamast leiab mõttekäigu, mis paneb isekeskis kahtlustavalt küsimärgi alla nende institutsioonide usaldamise, kes põhjendavad vaktsiinide kasutamist.

Üha enam kohtab seisukohti, et vaktsineerimata jätmine on justkui moodsam ja nii-öelda rohelisem valik. Vaadates aga elu praktilist külge, tekib kohe probleem: kui rohelist maalähedast elu vürtsitatakse modernse maailma võludega, näiteks lennureisidega Taisse ja muudesse eksootilistesse paikadesse, kus erinevalt Euroopast levivad veel näiteks ka leetrid, siis tuuakse roheliselt kasvatatud võsukestega haigused koju ja jagatakse neid ka teistele ökolastele.

Seega on probleemil liigse irooniata eluline külg, mis seisneb selles, et me näeme juba praegu, kuidas paarkümmend aastat tagasi unustatuks peetud rasked haigused, näiteks leetrid ja lastehalvatus, naasevad Euroopasse.

Kollasemaigulisemast uudisvoost ja ka foorumitest leiab mitmeid vastukõnelejaid, kes viitavad isiklikule ex post kogemusele ning kes sarjavad vaktsineerimist ja peavad seda suureks ohuks. Internetiavarustest leiab anonüümseid avaldusi, millest osad peavad vaktsineerimist laste hädade, nagu näiteks allergia või põdura tervise põhjuseks.

Tõsi, teaduskirjandus kinnitab seda, et pärast kaitsepookimist leiab inimorganismis aset immuniseerumise reaktsioon. Immuunsüsteemile nii-öelda haigustekitajate antigeenide tutvustamine tekitabki inimese loomuliku immuunsüsteemi aktiviseerumise ja sellega võib kaasneda palavik. Ent näiteks allergia ja vaktsineerimise vahel teadusajakirjandusest tõendatud seost ei leia.

Uus haiguspuhangute oht

Kui valdav osa inimestest on vaktsineeritud, siis tekib olukord, kus haigustekitajad ei levi, sest vaktsineeritud inimeste ümber ei ole võimalik haigustekitajatega kokku puutuda – tekib grupiimmuunsus. Seega, isegi kui kõik inimesed ei ole vaktsineeritud, siis neil vähestel, kes näiteks tervisehäda tõttu ei ole end vaktsineerida saanud, puudub oht haigustekitajaga kokku puutuda.

Tänapäeval on immuniseeritud inimeste osakaalu langus aga ühiskonnas reaalne probleem ning nakkuste levimise suurenemist täheldatakse mitmel pool Euroopas. Varem olid mõned inimesed tervislikel põhjustel vaktsineerimata, kuid see ei tekitanud silmapaistvaid probleeme, praegu on aga pilt teistsugune.

Väga lihtsustatult võib võrrelda seda igapäevase liiklusega: kui mõni juht vahetevahel suunatuld ei näita, siis tõenäoliselt ei ole sel ühiskonnale statistiliselt märgatavat mõju. Kui aga juba neljandik või kolmandik juhtidest üldse suunamärguandeid ei anna, siis on tulemused halvad ning mõjutavad suuresti ka neid, kes reegleid järgivad.

Kas lapsevanematele antud täielik otsustusvabadus on põhjendatud, kui haigused on jälle levimas? Et kaitsta lapsi ja ühiskonnas raskete haiguste levikule piir panna, tuleb foorumites leiduva suvalise informatsiooni põhjal tehtud otsustega midagi ette võtta. Seepärast fookustub tähelepanu lapsevanema laia otsustusõiguse põhjendatusele. Heaks näiteks sellest, kuidas ühiskonna arenedes on riigi tasandil vanema otsustusõigust piiratud, on koolikohustus. Praegu ei ole lapsevanematel enam sellist vabadust, mis oli eelindustriaalses ühiskonnas, kui lapsed tihti rakendati kooli saatmise asemel tööle. Ilmselt ei kahtle modernses maailmas enam keegi koolikohustuse põhjendatuses ja seadusega loodud ulatuslikes laste tööpiirangutes.

Ka Eesti näitel tuleb tõdeda, et ei vaba eneseteostus ega muud põhiseaduslikud hüved, millega lapsevanema otsustusõigust võiks põhjendada, ei kaalu üles laste õigust tervise kaitsele. Lapsevanema vabadus last mitte vaktsineerida ei saa olla suvaline valik, mis põhineb ebateaduslikul infol või uskumustel. Infoühiskonna negatiivne külg on paraku see, et leidub väga palju pseudoinformatsiooni, millel puudub teaduslik alus, kuid millele saab lihtsa vaevaga külge pookida kontrollimata tõendeid või emotsionaalseid hoiakuid, mis vähekriitilist lugejat oma lihtsa esituse ja elamusküllasusega veenavad.

Kontrollimata faktiväidetele ja ökoühiskonna ideedele tuleks jätta vähem ruumi, sest need on unustanud, millised haigused olid Euroopas veel sajand tagasi igapäevaprobleemid. Paraku peitub aga mitmete lapsevanemate kaalumisotsuse taga mitte lapse tervise kaitsmine, vaid tõusev trend on põhjendamatu vaktsineerimata jätmine. Seega on aeg hakata arutlema, kas ja kuidas riik saaks tagada, et laste vaktsineerimine raskete haiguste vastu muutuks kohustuslikuks.