Vene maagilise realismi meistri Mihhail Bulgakovi novell «Morfium» (1926) on autobiograafilise päritoluga. Selle loo toob Tartu üliõpilasteatris lavale Irakli Gogia Gruusiast, kelle teatris meie üliõpilasteatri lavastaja Kalev Kudu oli külalislavastaja veebruaris.

Bulgakovi ja «Morfiumi» peategelase suhet võib iseloomustada Milan Kundera parafraseeringuga: Poljakov on kui oma looja teostumata võimalus, ületades endalt elu võttes piiri, millest Bulgakov vaid mööda käis.

Morbiidse morfiumiloo mängupaik on Genialistide klubi saal, mis pakub oma mõõtmetelt palju võimalusi. Gogia on aga läinud minimalistlikku teed: tähelepanu on koondatud suurele liivast ruudule lava keskel. Ruut kui korrapärane vorm eristab ruudusisese ja -välise ala konkreetse piiriga. Tegevus toimub ajuti ka ruudu külgedel, kuid liivaväli hakkab sammude ja kehade mõjul maastikuks vormuma alates stseenist, kus Poljakov (Karl Edgar Tammi) saab oma esimese annuse morfiumit.

Tammi, kelle esiletungivad näojooned varjavad ülaltvalguses tegelase silmades toimuvat publiku eest, sobib oma rolli orgaaniliselt. Arst, kes on siiani parandanud teiste vaevusi, saab esmalt maovalude ja hiljem morfiini (ja selle puudumise) mõjul tunda, mida tähendab oma kehalisest eksistentsist piinavalt teadlikuks saada. Kui aga valida selle valu kujutamiseks realistlik viis, tekib paratamatult küsimus: kui täpselt näitleja siiski päriselu järeleaimamisega toime tuleb?

Teatris on võimalik valu täiesti teistmoodi kirjeldada, luua ootamatuid, aga vaatajale tähenduslikke metafoore ja analoogiaid. Miks mitte teha seda tantsu abil, mis võtab kirjanduse poolt ärapõlatud füüsise ning tegeleb selle omaduste ja väljendusvõimega? Poljakovi ja tema armukese Anna (Katrin Kalma) suhte kujutamiseks ongi Gogia «Morfiumis» ilmekalt kasutanud koreograafilist keelt. Tantsuga oleks ehk saanud veelgi rohkem edasi anda, muuta see etteaimatav ja klassikalist sõltuvusnarratiivi järgiv lugu teravamaks.

Üks meeldejäävamaid tantsulisi lahendusi Gogia lavastuses on Poljakovi ja Anna esmakordse ühteheitmise stseen, mida saadab gruusia rahvapärane muusika: see on ainus hetk, mil muidu nii kammitsetud Anna laseb endas valla naiseliku ürgjõu. Stseeni võiks nimetada peaaegu rituaalseks, kui sel lastaks pisut kauem kesta ja tegelastel kogu olemusega sellesse sisse elada, et rituaal ei jääks lõpetamata. Nii ühinemistantsus kui ka füüsilise valu kujutamisel saaks ehk minna veel julgemaks, primitiivsemaks, sensuaalsemaks, ebasündsamaks, rõvedamaks.

Anna on tegelasena Poljakovi loos võrdlemisi skemaatiline. See on loogiline, kuna vaataja näebki maailma vaid morfiinist sõltuva haige inimese vaatenurgast. Gogia viis lavaruumi defineerida võimaldab Annal kergelt pildist väljuda, astuda kõrvale ja pöörata selg, et naasta mõneks sisemiselt intensiivseks, kuid napisõnaliseks repliigiks või ühineda mehega sõna otseses mõttes mänguks tulega. Leegid, mida nad peos hoiavad, ei põleta neid ehk seetõttu, et need polegi seda sorti, mis kõrvetavad väljast, vaid hoopis seestpoolt...

Bulgakovi «Morfiumi» puhul tuuakse ühe peateemana sageli välja armastus. Näeme justkui armastuse jäänuseid Poljakovi vihkamiseseguses igatsuses oma eelmise, reeturiks osutunud naise järele. Poljakovi ja Anna vahel tundub ajuti olevat samuti tugev tunne, kuid on küsitav, kas mehe puhul võib rääkida armastusest inimese vastu, kui Anna ja morfium on tema jaoks tegelikult lahutamatult seotud, esimeseta pole teist. Poljakovi kirjeldus kehas laiali valguva morfiini mõjust võiks pea sama hästi väljendada ka armastatu puudutusest tekkivat joovastust.

Anna ja Poljakovi aegruumist väljaspool aga eksisteerib «Morfiumis» veel keegi – novellis Poljakovi surma tunnistajaks ja päeviku valdajaks saav doktor Bomgard. Gogia on selle kõrvaltegelase toonud sisse teatris filmilikult mõjuva võttega: Bomgard (Enor Niinemägi) istub lava kõrval kirjutuslaua taga ja loeb rahulikul jutustajahäälel aeg-ajalt ette mõne Poljakovi päevaraamatu sissekande. Novelli mittelugenul (ja tegelikult ka novelli lugejal) tekib küsimus, kellega on tegu. Võib kujutleda, et Bulgakov on end novellis kahestanud ja Bomgard on versioon «Morfiumi» kirjutavast autorist, kes mõtlebki: «Kas [need ülestähendused] on õpetlikud, kas on vajalikud? Minu meelest on. [---] Avaldan.»

Nii Bulgakov kui ka Gogia viitavad morfinisti sõltuvuse traagikat väljendades ka mõnele Poljakovi minevikusündmusele ja ühiskondlikule taustale. Mobilisatsiooni ja 1917. aasta revolutsioonide tõttu on ta löödud lahku oma sõpradest ja saadetud arsti kohuseid täitma inimvaesesse kolkajaoskonda. Revolutsioonist jõuavad temani vaid kuuldused. Armastatud naine pettis teda ja jättis ta maha. Tekkinud depressioon hakkab avalduma ka füüsiliste sümptomitena, talumatuid maovalusid on ta sunnitud vaigistama morfiumiga, mida võimaldab talle pea ainus (samuti üksi jäänud) naine sellel «asustamata saarel». Mida muud ongi kahe inimese teineteise leidmiseks vaja, kui sobivat kohta ja täitmata vajadusi?

Nii võib Poljakovi kujutada kui ühiskondlike olude, poliitika ja miks mitte ka reeturliku naise õnnetut ohvrit. Samas võib teda pidada ka vaimult nõrgaks süüaluseks, kes tõmbab endaga põhja kaasa teise, teda armastava inimese. Või ehk võttis Poljakovi keha oma alati tegelikult talle kuulunud võidu mõistuse üle: nii selles, et mees füüsilise valu ja aistingute tõttu morfiumi tarvitamist alustas ja jätkas, kui ka selles, et ta muu hulgas kehaliste piinade tõttu lõpuks end surma määras.

«Morfium» on lugu sellest, kuidas valuleevendajast saab piinade allikas. Olgu selleks hukutavaks päästjaks siis narkootiline aine või… armastus.

Tartu üliõpilasteatri uuslavastus «Morfium» etendub veel 5. 8. ja 10. septembril Genialistide klubis. Etenduste algus on kell 19. Mängivad Karl Edgar Tammi (Viljandi kultuuriakadeemia X lend), Katrin Kalma (külaline) ning Enor Niinemägi.