Üks esimesi ladinakeelseid lauseid, millega Tartus kokku puutub, on Inglisillal asuv kiri „Otium reficit vires“. Enamasti tõlgitakse seda „puhkus taastab jõu“, kuid täpsem oleks „jõudeaeg taastab jõud“.

Ladina keeles on sõnal otium nii positiivne kui ka negatiivne tähendus. Näiteks Rooma kirjanik Catullus kurdab ühes oma luuletuses endamisi (51.13–16, tlk August Sang): Jõudepõlv on kardetav, oh Catullus, / jõudepõlv toob viljatuid pettepilte, / jõudepõlv ka vürste ja rikkaid linnu / hukka on saatnud.

Samal ajal võib otium tähendada kasulikult veedetud jõudeaega, eriti siis, kui seda sisustab tegelemine kirjanduse või filosoofiaga. Cicero räägib oma teoses „Kohustustest“[1] (1.69–71) sellest, et paljud inimesed, seejuures tuntud filosoofidki, loobuvad aktiivsest ühiskondlikust elust, lähevad maale elama ja rahulduvad vähesega, püüdes niiviisi leida vabadust.

Cicero nendib, et jõudepõlv on kindlasti kergem ja ohutum valik, ehkki riigile pühendumine ja „suurte tegude“ sooritamine toob rohkem kuulsust ja lugupidamist. Siiski möönab ta, et erandi võiks teha neile riigielu eirajaile, kes on silmapaistvalt andekad ja teadusele pühendunud. Niiviisi on nende otium täidetud väärika sisuga.

Vanakreeka keeles tähistab taolist jõudeaega sõna scholē. Kui vaba aega täidetakse puhkusele lisaks arutluste, lugemise ja targemate inimeste kuulamisega, siis on selleks vaja sobivat keskkonda, ning seetõttu ei olegi ehk väga üllatav, et ka meie sõna kool on pärit samast allikast. Koolis käimine on privileeg, sest see on aeg, mil ei pea (vähemasti mitte täiskohaga) töötama!

Kui pöörduda tagasi Inglisillal oleva lause juurde, siis peab märkima, et kuigi see on tartlaste ja linna külaliste silme ees olnud juba 19. sajandist saadik, ei ole tegemist esimese ladinakeelse sillakirjaga samas kohas.

Tartu Ülikooli raamatukogu kunagine bibliotekaar Emil Anders kirjutab oma mälestustes,[2] et algselt olevat Karl Morgenstern – klassikalise filoloogia, elokventsi jne professor ja ülikooli raamatukogu esimene direktor – valinud sillale hoopis teksti „Otio et musis sacrum“, mis tõlkes tähendab „pühendatud jõudeajale ja muusadele“. Sellega olevat Morgenstern viidanud otseselt Toomel asuvatele teadusasutustele.

Morgenstern ei taotlenud muidugi mitte midagi originaalset, vaid jätkas varasemat humanistlikku traditsiooni: samalaadse kirja (otio et musis) laskis oma villa ühe ukse kohale panna näiteks 15.–16. sajandil elanud Itaalia humanist Gian Giorgio Trissino ning kindlasti oli Morgensternil teisigi eelkäijaid.

Algne sild valmis 1816, kuid praeguse kuju sai see 1836. aastal. Äsja oli ametisse asunud Tartu õpperingkonna uus kuraator, kindralleitnant Gustav Kraffström, keda nähti üldiselt üsna vaimukauge sõjaväelasena. Emil Anders peab seda, et silla ümberehitusel vahetati Morgensterni „sügavamõtteline“ tekst hoopiski „vaimuvaese“ vastu, just Kraffströmi valitsemisele iseloomulikuks teoks. Tartule on aga need sõnad saanud niivõrd omaseks, et vaevalt keegi Morgensterni versiooni tagasi ihkab. Mäletada võiks seda siiski.