Tundmatud lood Toomemäelt
Tartu Ülikoolil on Toomemäega tugev side juba 17. sajandist, mil ülikool alustas tööd oma esimeses Toome jalamil paiknenud hoones. Tõeliseks muusade mäeks kujunes Toomemägi aga 19. sajandi alguses, mil valmisid ikooniline sammastega peahoone, vana anatoomikum ja tähetorn ning toomkiriku varemetele kerkis ülikooli raamatukogu.
Toomemäe ilmet on kujundanud paljud inimesed ja ideed. – Selle Tartu ühe sümboli lugu on ka linna ja võimude vahetumise lugu. Kutsun sind kaasa rännakule Toome salapaikadesse, millest mõni on nähtav vaid mälestustes ja fotodel, mõni on mattunud mullakihi alla; kes aga teab, kust otsida, näeb mõnda veel nüüdki.
19. sajandist pärit toomkiriku aken
Toomkiriku varemetesse asus raamatukogu kavandama arhitekt Johann Wilhelm Krause, keda köitis sel ajal keskaeg ja gooti stiil. Sündis plaan ehitada välja kunagise toomkiriku kooriosa, kuhu ta planeeris kolm korrust, ahjud ja trepikojad (kusjuures treppide ehitamiseks kasutati vanu hauakivisid).
Hoonet on aja jooksul mõnevõrra ümber ehitatud ja ruume restaureeritud, kuid praeguseni on säilinud üks Krause ajast pärit aken. Ümberehituste tõttu asub see tänapäeval hoopis hoone sees: toomkiriku 5. korrusel põhjaseina katusealuses osas. Kuigi tavapäraselt külastajad seda akent vaatama ei pääse, tasub hoida silm peal ülikooli muuseumi üritustel, sest aeg-ajalt viib mõni ekskursioon just seda salapärast paika vaatama.
Keskaegne hauaplaat ja luustik
Keskaegse kristliku kultuuri kohaselt maeti surnuid nii kiriku ümbrusse kui ka sisemusse. Kuigi kirjalikke allikaid toomkalmistu kohta säilinud pole, kinnitavad selle kunagist olemasolu ehitustööde ja arheoloogiliste kaevamiste käigus leitud inimluud ja muud leiud. Kaks eset – keskaegne hauaplaat ja hauakast – on eksponeeritud toomkiriku fuajees.
Fuajees nähtav hauaplaat leiti toomkiriku varemete põhjalöövist 2008. aastal. Ajaloolane Anu Mänd on hinnanud, et see pärineb tõenäoliselt 15. sajandi esimesest poolest ning tähistas vikaar Stephanus de Velde hauda. Praegu on see paigutatud keskaegse toomkiriku põrandapinnaga samale kõrgusele. Kaevamiste käigus on aga leitud teistegi hauaplaatide kilde, mis aitavad meil ette kujutada, milline võis välja näha keskaegse toomkiriku põrand.
Hauaplaadi all on näha 2013. aastal avastatud hauakast. Sinna maetud inimese kohta võib öelda, et tegu pidi olema kõrgkihist pärineva mehega, sest ta oli sängitatud otse kooriruumi ette. Täpsemaid allikaid tema kohta säilinud pole, kuid luude põhjal teame, et ta oli 40–50 aasta vanune.
Vesi toomkiriku põhjatorni otsast
Fotode allikad (vasakult ülevalt): 1. Rahvusarhiiv 2. Otto von Mayer, Eesti Kirjandusmuuseum 3. Eesti Ajaloomuuseum 4. Sihtasutus Virumaa Muuseumid 5. Tartu Ülikooli raamatukogu 6. Rahvusarhiiv
Aastatel 1889–1979 täitis toomkiriku põhjatorn veetorni otstarvet. Kuna Tartul polnud kuni 1929. aastani veevärki, toodi Toomemäele vesi Emajõest. See aga ei vastanud mäel asuvate kliinikute nõuetele ning selleks, et varustada hooneid põhjaveega, rajas ülikool 19. sajandil oma veevärgi.
Tollane ülikooli arhitekt Reinhold Guleke leidis, et parim koht vajaliku veetsisterni jaoks on toomkiriku põhjatorni otsas. Nii kavandas ta 1889. aastal ehitatud veetorni ümbriseks gooti vormides puidust paviljoni (algne paviljon on nähtav teisel fotol).
Veevajadus üha kasvas ja paviljoni laiendati 1913. aastal, et mahutada sinna ka teine paak (kolmas ja neljas foto). 1934. aastal asendati gooti vormides paviljon lihtsama ehitisega (viies foto), mis püsis põhjatorni otsas 1979. aasta põlenguni, pärast mida lammutati lõplikult ka paagid.
Huvilised saavad põhjalikuma ülevaate toomkiriku ja ka veetorni arenguloost sel ajajärgul Kaur Alttoa raamatust „Tartu toomkirik. Katedraal. Raamatukogu. Muuseum“ (2018).
Toomemäe vorm
Toomemäe väljanägemist mõjutasid oluliselt 17. sajandi lõpul alanud kindlustustööd. Just siis hakati ümber Toome ehitama sõjakunsti viimastele nõuetele vastavat bastionite ehk muldkindlustuste vööndit, millele anti nimed Rootsi valitsejate järgi.
Kindlustusehitise üks osa olid ka kasematid: siseruumid, mis olid mõeldud iseseisvalt vastu pidama tulistamisele ja pommitamisele. Kasemattide hulka kuulusid mitmesugused lao- ja luureruumid, aga ka poternid ehk maa-alused võlvruumid, mille kaudu sai ühest kindlustuse osast teise liikuda.
Poterne leiab Toomelt ka tänapäeval, kuigi mitmed neist on muudetud siin asuvate hoonete keldriruumideks. Tervikuna on neist säilinud üks – see asub toomkiriku põhjatorni lähistel. Kuigi selle sissepääsud on laudadega kinni löödud ja osaliselt mäega ühte sulanud, leiab usin avastaja need üles. Ehk saab tulevikus sellest poternist taas läbitav või vähemalt külastatav Toomemäe osa.
Reimani kadunud allee
Kui ülikool 1802. aastal uksed taas lahti tegi, otsustati Toomele rajada kõigile seisustele avatud park. Anu Ormisson-Lahe kirjutab raamatus „Johann Wilhelm Krause. Linnaehitajana Tartus. Kataloog 3“ (2011), et „[i]lma pargita ei oleks ülikool olnud mõeldav. Park oli koht, kus inimene pidi saama õpetust nii teadustes kui ka kunstides“.
Alguses aga oli linlastel selle mõttega väga raske kohaneda. Toomemäge oli harjutud kasutama karjamaa, kruusaaugu ja prügimäena ning esimesed noored istikud läksid kariloomade nahka. Paarikümne aasta jooksul idee kinnistus, puud said hakata kasvama ning sündiski park linna südames.
Valgustusajastu pargile oli iseloomulik, et iga allee lõpus asus nii-öelda kulminatsioon, näiteks skulptuur või hoone. Just see reeglipärasus aitab meil pargist leida ühe nüüdseks unustatud puiestee, mis kulges omal ajal Karl Ernst von Baeri monumendi lähistelt Villem Reimani skulptuuri juurde.
Amandus Adamsoni loodud monument paigutati parki esmalt 1931. aastal, aga eemaldati sealt 1950. aastal ideoloogilistel põhjustel ja alleel lasti kinni kasvada. 2004. aastal paigutati samasse kohta uus, Mati Variku tehtud skulptuur, kuid vana alleed ei taastatud.
Kui te millalgi Reimani poole jalutate, siis hoidke silmad lahti. Kuigi teed ennast enam pole, viivad kaks aega mattunud puuderivi pargi Baeri monumendi poolsest küljest endiselt otse Reimani monumendini.
Vaatlustorn tähetorni lähistel
Tartu tähetorni ees, Pirogovi platsi ääristava mäekülje otsas asub väike pöörleva kupliga tornike, mida praegu kaunistab tänavakunst. Kunagi oli aga tegu tähetorni vaatluspaviljoniga. See ehitati 19. sajandi lõpus ning kuna vaatlustorni paigutati taeva fotografeerimiseks Petzvali-tüüpi objektiiviga instrument, hakati ka torni kutsuma Petzvali torniks.
Torniga on tihedalt seotud olnud astronoom Hugo Raudsaar (1923–2006), keda nimetati hellitavalt tähetorni heaks vaimuks. Raudsaare põhitegevus oli pisiplaneetide ja komeetide orbiitide mõõdistamine ning kuni 1986. aastani pildistas ta selles tornis pea igal selgel ööl. Just Raudsaar on teinud ka viimase teadusliku eesmärgiga vaatluse Tartu tähetornis. Tõendina sellest on säilinud foto Halley komeedist (1).
Tingimused taeva pildistamiseks polnud tornis just alati meeldivad. Et paviljonis pidi alati olema sama temperatuur mis väljas, sest muidu oleksid soojaõhuvoolud fotot rikkunud, ei tohtinud seda vaatluse ajal kunagi kütta. Une peletamisel oli jahedusest teinekord kasugi, kuid selleks, et energiat saada, pistis Hugo Raudsaar igaks juhuks alati taskusse ka suhkrutüki (2).
1 koost. Leppik, L. (2011). Tartu tähetorn, lk 190–194. Tallinn, Aasta Raamat,
2 Püttsepp, J. Petzvali paviljon annab oma koha Toomel planetaariumile. Tartu Postimees, 18.09.2001.
Toomkiriku saladuste kamber
Kuhu kadus Püha Blasiuse pöial? Miks oli Tartu toomkirikusse maetud peata mees? Milline nägi kirik välja keskajal? Toomkiriku pikas loos on paljut, mida ei mäleta enam ei kiriku seinad, vanad ürikud ega inimesed. Kiriku elu ja kuju kohta on endiselt hulganisti küsimusi, millele pole vastuseid leitud või millel on mitu tõlgendust.
15. detsembril avatakse Tartu Ülikooli muuseumi 6. korrusel toomkiriku saladuste kamber, et tutvustada neid põnevaid küsimusi ning legende, mis sajandite jooksul on püüdnud küsimustele vastuseid pakkuda.
Karoliina Kalda
TÜ muuseumi näitusevaldkonna spetsialist
Lisa kommentaar