Vanemuine on kandle hetkeks kõrvale pannud ja teleskoobi järele haaranud. Linnas, kus on astronoomiateadust viljeldud juba üle 200 aasta, ei ole see sugugi imekspandav. Tulemuseks on teatrilavastus, mis võiks korda minna kõigile teadusmaastikul seiklejatele.

Iga uus päev veeretab meie teele uusi proovikive, uusi probleeme, millega maadelda. Võib tunduda, et elame unikaalsel ajajärgul oma moodsa maailma ainulaadsete hädadega, kuid teadlane Galileo Galilei, kirjanik Bertolt Brecht, lavastaja Karl Laumets ja Vanemuise näitetrupp veenavad meid lavastuses „Galilei elu“, et pole midagi uut siin päikese all. Probleemid, millega tänapäeva teadlased ja teadusekorraldajad ühtelugu silmitsi seisavad, on aastasadu, kui mitte aastatuhandeid vanad.

Etenduse vaataja saab teada, et teaduse rahastamine ei olnud Galileile sugugi võõras mure. Raske on müüa otsest praktilist väljundit mittepakkuvat astronoomiat (kui sa just horoskoope ei koosta!), olgu avalik huvi tähistaeva mõtestamise vastu kuitahes suur. Teadlane, kelle kirg on mõtlemine ja teadusliku tõe otsimine, peab andma eratunde majanduslikult kindlustatud, ent mitte kõige nutikamatele noortele, et hankida uusi seadmeid ja materjale enda katsete tegemiseks. Kui kogu aeg kulub ära õppetööle, millal siis veel teadusega tegeleda?

Kas teleskoobi leiutasid hollandi prillimeistrid, kes kahest prilliklaasist suurendava mänguasja konstrueerisid, või Galilei, kes sellest kuuldes taevatoru valmistas, selle öötaevasse suunas ning kiiresti terve rea astronoomiliselt tähtsaid avastusi tegi? See on tüüpiline intellektuaalomandi vaidlus.

Ja lõpuks teadus ise. Kui astud võitlusse ikoonilise, palju viidatud suurteadlasega, saab su teekond publitseerimisel ja tunnustuse leidmisel olema okkaline. Võideldes kaks aastatuhandet tõe vaieldamatuks allikaks peetud Aristotelese vastu, saad vastasteks kirikujuhid, inkvisitsiooni, ametivõimud ja kaasteadlased. Tõde, mis peaks olema ilmne igaühele, kes teleskoobiokulaarist sisse vaatab, ei pruugi võidule pääseda, kui see kehtiva ühiskonnakorraldusega kokku ei sobi.

Kuu mägine maastik, Jupiteri kaaslaste liikumine, Veenuse faasid, päikeseplekid – kuhu Galilei teleskoopi ka ei suunanud, kõikjalt vaatasid vastu asjaolud, mis ei sobinud kokku Aristotelese maailmapildiga, milles kõik taevased objektid on perfektsed sfäärid ja tiirlevad ümber Maa. Tõepoolest, seni arvatu on ekslik ning õigus on heliotsentrismi propageerinud Kopernikul. Ent valitsejate suhtumise teaduslikku tõesse võtab kokku küüniline kommentaar „Kas pole lõpuks ükskõik, kuidas need kerad keerlevad?“. Saame tõmmata nii mõnegi paralleeli tänapäeva maailmaga.

Vormiliselt on esitus ehtbrechtilikult piire hägustav. Lavakujundus on minimaalne, 17. sajandi inkvisiitor kannab NKVD ohvitseri meenutavat vormi, hallides vatiinjoppides lihtrahvas räpib Galilei tõdesid. Arusaadavalt tiirleb kogu lavastus ümber Hannes Kaljujärve kehastatud Galilei, kusjuures Kaljujärv esitab teaduslikke arutluskäike nii muljetavaldava veenvusega, et tekib tahtmine teda viie aasta pärast atesteerida ja professoriks edutada.

„Galilei elu“ on ülikoolirahvale igati paslik pala nii sisult kui ka kunstilisest küljest, pakkudes pinget ja kirge vaatamise ajaks ning mõtlemisainet pärastiseks. Parajasti retsensentidega kimpus olevad teadlased leiavad ehk lohutust asjaolust, et vähemalt ei põletata neid enam tuleriidal nagu Giordano Brunot ning üldjuhul isegi ei sunnita inkvisitsioonikohtu ees oma väidetest taganema nagu Galileid.