Ugala noored loojad räägivad laval end puudutavast ja huvitavast.
FOTO: Janika Leiur

Küsimisjulguse revolutsioon

Arvustus

Mullu suvel TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejatudengitest jäid ligi pooled samasse linna tööle, et üheskoos koduteatriks saanud Ugalasse uus hingamine tuua ja näidata, milleks nende lend ja põlvkond on suuteline. Just oma põlvkonnast, y-generatsioonist, värsked vilistlased ühes päris enda lavastuses räägivadki.

Ugala noorte lavastuse «Y-generatsioon» näol on tegemist kiiduväärt ettevõtmisega, mis pretendeerib tähelepanuväärsusele nii teatrimaailmas kui ka ühiskondlikus plaanis. Eks ole nii mõnigi praeguse Eesti y-generatsiooni liige salaja janunenud oma põlvkonna mõtestamise järele. Kas meie vanemate, laulva revolutsiooni põlvkonna vaieldamatu kollektiivne vaim on midagi, millega võrdväärset on meis võimatu leida? Kas meil jääbki üle vaid alandlikult nõustuda asjaoluga, et üllad võitlused on võideldud ja meil enam polegi generatsiooni pühitsevat-õigustavat eesmärki?

Y-generatsiooni esindajad Ugala teatris sellise mõttetu-olemisega ei lepi. Suure sõnumi tulekule sillutati teed juba pool aastat enne esietendust. Aprillis (2013) korraldati Mari-Liis Lille tegevuse eeskujul Ugalas minipleenum. Suvel ehiti Viljandi linn lööklauseid täis afiššidega, provokatiivseimad neist näiteks «y: Y, suru, eesti vastu muru», «y: on jälle aeg, selg sirgu lüüa» ja «y: uuspatriotism on tulekul». Taasiseseisvumispäeval korraldati Sakala keskuses lausa uuspatriotistlik laulupidu.

Kuu aega hiljem, septembri lõpus esietenduski Ugala väikeses saalis «Y-generatsioon», mille lavastajaks Adeele Sepp ning laval  Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Vallo Kirs. Meelis Pihla dramaturgial põhinev lavastus koosneb kümmekonnast pildist, mille narratiivne seotus on ebaühtlane ning lõtv.

Kesksele küsimusele üritatakse läheneda siit- ja sealtpoolt, realistlikult ja sürrealistlikult, emotsionaalselt ja ratsionaalselt, siiralt ja irooniliselt. Ometi ei ehitu katketest sirget teed vastuseni, ammugi ei vii sinna ükski osa iseseisvalt. Esialgu tundus mulle, et poolkogemata on Noor-Ugala hakkama saanud valusalt kõneka eneseparoodiaga. Esitatakse justkui selge ja ratsionaalne küsimus oma põlvkonna tähtsusest ja mõttest, vastused aga on irrelevantsed: emotsioonidesse ja nostalgiasse takerdunud.

Näiteks kasutati lavastuses visuaalselt tõepoolest uhkeid kaadreid uuspatriotistlikust laulupeost, pildil tulihingelisi kõnesid pidavad noored ugalalased, lehvivad lipud, kõnede asemel aga kõlab ülevat meeleolu rõhutav muusika. Milliste avaldustega rahvale esineti, jääb saladuseks, selge sõnumi asemel esitatakse meeleolu. Kas see sentimentaalne ja abitu igatsus olla osa möödunust ongi kõik, mis meil on? Aga meie enda sisu, sõnum?

Tegelikult osutavad see kohmetus ja küsimärgid, mida lavastus iseenda kohta paratamatult tekitab, õigustatult rahvusliku mentaliteedi tardumusele: eesti rahvas pole tänini kainenenud taasiseseisvumise võidujoovastusest, see takistab kainena hindamast oleviku probleeme.

Noor-Ugala, teadmata täpselt, kuidas olukorda suhtuda, üritab mineviku mäletamise kõrval ka olevikku mäletamisväärseks teha. Nii tegeleb üks osa lavastusest Viljandi arengu(kava)ga. Esimene stseen matkib arengukava aastateks 2013–2020 arutelu, mis sisuliselt on üks suur suhtlushäire linnapea ja kodanike vahel.

Noorte kodanike (sic! Näitlejad ja lavastaja on end Viljandi linna kodanikeks registreerinud) mõtete asjalikkus jäägu viljandlaste otsustada, mina aga tahan rõhutada selle ettevõtmise ideelist väärtust. See on reaalsusse, olevikku tagasitulek, oma väikese asja ajamine mineviku paatose kiuste. See, et mineviku võitlused on olnud mõõdult palju heroilisemad, ei tähenda, et olevikuvõitlused – kas või Viljandi linnahaljastuse teemal – oleks väärtusetud.

Tuleb nentida, et lavastuslikud valikud peegeldavad üsna selgelt heitlikku ja rahutut otsimist. Silma torkasid mõned väga pretensioonikad lavakujundid, mida kasutati veidi rohmakalt ja oskamatult.

Meeldejäävaim neist ehk kummaline härjapeaga tegelane, kes käis tegelasi regulaarselt hirmutamas – midagi otseselt ütlemata ja tegemata. Siiski, kord õnnestub tal Kristian Põldma tegelane lavaseinas oleva konksu otsa tõugata, mistõttu viimane jääb sinna, pea rinnal, rippuma. Surm?

Surma kujund laval on alati väga kõnekas, ent kõnekad kujundid peavad kõnelema osana tervikust, mitte irdkehana lavastusest läbi hulpima. Kes on see härg? Mis jõuga ta tappis (või kas tappis, sest mõni aeg hiljem vabastab Põldma end konksu otsast) ühe noore enese- ja põlvkonnaotsija?

Tõlgenduslikku segadust suurendas veel viimane pilt, kus pidulaua taga, kuhu muide kutsutakse sõbralikult ka seni õõva külvanud härg, on piduliste taldrikul mitte koogitükk, vaid hoopis singiviil. Härja-, surma- ja lihasöömislugu painavad mind siiamaani ning võimalikud tõlgendused tunduvat siiski liiga otsitud, et pidada neid lavastaja ja dramaturgi poolt selgelt mõtestatuks.

Veel katsetatakse Eesti võlusid ülistavate videomonoloogide, irooniamaiguliste sketšide ja palju muuga. Kohati päris leidlike elementide potentsiaal jääb mõjuharjani välja arendamata. Ent selline pidev heitlus eri võimaluste vahel ongi ehk infoühiskonna noorte põhiolek. Lavastuse suurimaks vooruseks peangi otsimist, küsimist, katsetamist, pole põhjust end särava loosungi puudumisel nurka häbeneda, küsiv inimlaps olla ongi väärtus, kui soovite – loosung.

Mõneti on «Y-generatsioon» sarnane NO99-s mängitavale Mart Kangro lavastusele «Samm lähemale», kus lavakunstikooli XXVI lennu poisid astuvad lavale mitte ainult sellega, mis neil on, vaid ka sellega, mida neil pole, oma ilusas haavatavuses. Võib-olla ongi ajal, mil pole Suurt Kurja, kelle vastu põlvkond ühiselt häälestuda saaks, paslikum heita seljast raudrüü ja tutvuda enda sisemiste kõhkluste ning vastuoludega.

Ühinen optimistliku põlvkonnakaaslase Priit Põldmaga, kes arvas teatriteaduse üliõpilaste looži blogis, «et «Y-generatsiooni» sõnum ja vormistus tekitavad küsimusi, on ütlemata hea. Noor-Ugala manifest ei ole kivistunud juhis oma elu elamiseks, vaid ajas kujunev tunnetuslik arusaam endast ja maailmast.».

Ei saanud ma seekord teatrist teada, mis on minu või minu põlvkonna mõte. Ent kas polegi veidi ekslik minna teatrist iseendale sisu otsima? «Y-generatsiooni» küsimused ja otsimised ärgitavad mõtteerksusele ja veel enam võib rõõmustada selle üle, et Ugalas on üks särtsakas ja võimekas punt noori loojaid, keda huvitab see, mida ja miks nad teevad.

Lavastust «Y-generatsioon» saab Viljandi Ugalas pärast väikest pausi vaadata veel näiteks 4. ja 22. aprillil.

Maarja Helena Meriste

kirjandus ja kultuuriteadused, 2. aasta bakalaureus

Jaga artiklit

Märksõnad

teater