Sõna on Riigikogus töötavatel teadlastel: Aadu Must, Margit Sutrop ja Jaak Valge
Praeguses Riigikogus on viis Tartu Ülikooli professorit ja kaasprofessorit, neli neist humanitaariast, üks meditsiinivaldkonnast. Milliseid põhimõtteid ja eesmärke poliitikasse sattunud teadlased järgivad?
Esitasime Riigikogu XIV koosseisu kuuluvale Hele Everausile, Mihhail Lotmanile, Aadu Mustale, Margit Sutropile ja Jaak Valgele viis samasugust küsimust. Uurisime, kuidas aitab neid rahvasaadikuna teadlastöö taust ning mil viisil saavad nad enda arvates olla kasulikud Tartule ja ülikoolile.
Aadu Must: kui Tartu saadikud ei pinguta, muutub uhke ülikoolilinn ääremaaks
Arhiivinduse professor Aadu Must on kuulunud Keskerakonna fraktsioonis varem veel Riigikogu XI, XII ja XIII koosseisu. Kauaaegse saadiku ja ajaloolasena on ta tähele pannud probleemide juuri ning nende kommet ikka ja jälle korduda.
Mida on rahvasaadikuks olemine Teile õpetanud? Kuidas erinevad teadlastöö ja poliitika tegemine?
Arhiivinduse professorina tunnen ajalugu (nii edu- kui ka kadulugusid) ja valdan allikakriitikat. Selle kogemusega näen paljude, justkui täiesti uute probleemide ajaloolisi juuri ja kommet korduda. Allikakriitika näitab väitlejate pooltõdesid ja lausvalet, „kogu rahva huvides“ tegutsemine aga konkreetse huvirühma halvemini või paremini maskeeritud püüdlusi.
Mis on suurim vahe? Ülikooli professor saab Tallinna ja Brüsseli ülemuste poole nõudlikult sõrme viibutades pahandada, et miks midagi ei tehta. Riigikogu liikmena olen mina see, kelle suunas sõrme viibutatakse.
Millist ideed või tegevussuunda peate Riigikogus töötades kõige südamelähedasemaks?
Eesti riigi üks alustala on olnud meie rahva hariduseusk ja töötan selle nimel, et see raskuste kiuste püsiks. Kultuurikomisjoni esimehena kannan vastutust, kui seadused takistavad hariduse, teaduse, kultuuri, spordi ja noortetöö arengut. Kõnelustes, mis puudutasid teaduse rahastamise suurendamist 1%-le SKP-st, olin oluline kaalukeele kallutaja. Armastan haridust ja teadust edasiviivaid algatusi, kuid argielus pean gaasipedaali asemel pahatihti vajutama hoopis piduripedaali, et vältida nigelaid lahendusi.
Näiteks on arengukavades ja erakondade dokumentides aastakümneid kõlanud loosungid, mille reaalseks kehastuseks saaks olla Tartu farmaatsiatehas (teadusmahukas tootmine, kõrgepalgalised töökohad, ülikoolide arenguhüpe jne). Olen Riigikogu kõnetoolist veennud kolleege otsima sellele projektile lahendusi, mitte elegantseid keeldumise põhjusi.
Milline on Teie kogemus: kas teadlaste mõtteid poliitikas kuulatakse? Millest see sõltub ja kuidas olukorda paremaks teha?
Teadlasi kuulatakse ja isegi tsiteeritakse, kui nad räägivad oma erialast. Edu garantiiks pole siiski episoodilised nõuandjad, vaid doktorikraadiga professionaalsed spetsialistid. Üks tuttav teadlane uskus, et tema võiks oma laborist vahepeal jalutada riiki juhtima, aga ta ei teadnud, et talle sobiv valgustatud monarhia on juba ajalugu. Kohati kahandavad usaldust teadlaste vastu huvirühmade tellimuseksperdid.
Kuidas saavad teadlased Riigikogus ülikoolile ja Tartule kasuks olla?
Ülikoolilinnal on isegi paigalpüsimiseks vaja väga kiiresti joosta, sest maailm ei seisa ju ühel kohal. Olulised on näiteks kiired ühendusteed. Olukorras, kus suured magistraalid hakkavad meist kauge kaarega mööda käima, olen kolleegidega töötanud Tallinna- ja Riia-suunaliste ühendusteede edendamise nimel.
Balti Assamblee presidendina olen Riia–Tartu kiirraudtee projektile võitnud toetajaskonna Läti parlamendis ja osalenud nõupidamistel nende transpordiministeeriumis.
Rail Baltic ja Via Baltica hoogustavad Pärnu piirkonna arengut, Ida-Virumaa saab arengukiirendust Euroopa Liidu programmidelt, Haapsallu tuleb raudtee jne. Kui Tartu saadikud ei pinguta, muutub uhke ülikoolilinn ääremaaks.
Margit Sutrop: teadus ja poliitika peavad üksteisele lähemale tulema
Praktilise filosoofia professor ja TÜ eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop kuulub Reformierakonna fraktsiooni. Ta on veendunud, et kui mõista teaduse funktsioone liiga kitsalt, toob see kaasa kahjulikud otsused teaduse ja kõrghariduse juhtimisel. Oma rolliks peab ta selle mõistmise avardamist.
Mida on rahvasaadikuks olemine Teile õpetanud? Kuidas erinevad teadlastöö ja poliitika tegemine?
Vahe on ilmne ning seisneb eelkõige vabaduse ja vastutuse määras. Teadlase juhtväärtus on akadeemiline vabadus, teda kannustab soov jõuda uute teadmisteni, tungida asjade olemuseni, mõista ja seletada maailma toimimist. Poliitikule on omane, kasutades Max Weberi väljendit, „püüdlus taotleda ja teostada võimu“ – kas vahendina teiste eesmärkide saavutamiseks või võimu enese pärast. Poliitikute maine ei ole hea, sest eredamalt torkavad silma need, kes taotlevad võimu, et nautida sellega kaasnevaid privileege või saavutada egoistlikke eesmärke. Varju jäävad need, kelle jaoks võim on vahend üllaste eesmärkide saavutamiseks.
Minu eesmärk on muuta maailma paremaks ning ühendada teadus ja poliitika. Kohtumiskohaks on teadmispõhine poliitika, mis tähendab otsuste tegemisel lähtumist parimast olemasolevast teadmisest, aga ka valmisolekut arutleda eesmärkide õigustatuse, nendeni jõudmise teede ja kaasneva mõju üle.
Kui harilikult võtab teadlane avalikult sõna vaid siis, kui tunnetab oma ekspertsust, siis Riigikogus tuleb arutleda ja otsuseid langetada kõikvõimalikel teemadel. Kuivõrd on teadlasetaust Teile Riigikogus kasuks tulnud?
Kasuks tuleb oskus töötada dokumentidega, leida kiiresti üles oluline, argumenteerida oma seisukoha kaitseks ning sõnastada küsimusi ja parandusettepanekuid. Olen eetikakeskuse töös puutunud kokku paljude eluvaldkondade muredega. Minu uurimisteemaks on olnud lahkarvamused ja nende lahendamine. Mind huvitab, kuidas leida tasakaal individuaalsete õiguste ja ühishuvi vahel. Praegu on see väga aktuaalne nii piirangute seadmisel kui ka vaktsineerimise, maskide kandmise ja sõnavabaduse reguleerimisel.
Millist ideed või tegevussuunda peate Riigikogus töötades kõige südamelähedasemaks?
Osalen Riigikogu kultuurikomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni töös, mille seisukohtadest juhindub ka Vabariigi Valitsus. Minu jaoks on olulised eetika, hariduse, teaduse, tervishoiu, keskkonna ja uue tehnoloogia arendamise teemad. Kultuurikomisjonis olen riikliku tähtsusega küsimusena algatanud kõrghariduse ja teaduse jätkusuutliku rahastamise. Sügiseks on kavas välja töötada ettepanekud kõrghariduse ja teaduse rahastusmudeli parandamiseks. Muutmist vajavad ka üliõpilaste stipendiumide ja õppelaenude süsteem. Et need ei jääks vaid ettepanekuteks, tuleb saavutada erakondadeülene kokkulepe ja teha koostööd valitsusega.
Milline on Teie kogemus: kas teadlaste mõtteid poliitikas kuulatakse? Millest see sõltub ja kuidas olukorda paremaks teha?
Teadlased on praegu hinnas, neilt oodatakse nii seletusi kui ka lahendusi. Ent sellel on ka omad ohud. Esiteks läheb eksperdi roll vastuollu teadlase omadustega. Teadlasele on omane kahtlemine, uue teadmise valguses varasemate teadmiste paikapidavuse kontrollimine ja vajaduse korral ümberhindamine. Poliitikud aga loodavad kuulda lõplikku teadmist ja käitumisjuhiseid. Teiseks võivad poliitikud kasutada eksperte ära oma otsuste õigustamiseks. Kolmandaks on oht, et teadust hakatakse nägema vaid kui probleemide lahendajat, unustades, et teadus loob uut teadmist, kujundab meie maailmapilti, loob elukvaliteeti ja on hariduse vundament. Kui teaduse funktsioone liiga kitsalt mõista, toob see kaasa kahjulikud otsused teaduse ja kõrghariduse juhtimises.
Kuidas saavad teadlased Riigikogus ülikoolile ja Tartule kasuks olla?
Olen sügavalt veendunud, et Eesti tulevik sõltub sellest, milline on vaimupealinna Tartu ja ülikooli tulevik. Eestil on Tartu Ülikooli vaja rohkemgi kui Tartu Ülikoolil Eestit. Kahjuks ei taheta seda alati tunnistada. Tartust valitud saadikuna pean oma kohuseks selgitada, miks kiirendavad Tartusse tulevad investeeringud kogu Eesti arengut. Selgitan, et tark rahvas investeerib teadusesse ja haridusse. Võitlen selle eest, et ei tehtaks lühinägelikke otsuseid, rahastades vaid rakendusuuringuid ja unustades, et rakendused sünnivad vaid tugevate alusuuringute pinnalt.
Jaak Valge: teadlast kuulatakse, kui ta suudab argumenteeritult ja veenvalt esineda
Uusima aja kaasprofessor Jaak Valge on Riigikogu XIV koosseisu saadik Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonis. Ta peab oluliseks juhtida tähelepanu Eesti rahvastiku ning keele ja kultuuri probleemidele.
Mida on rahvasaadikuks olemine Teile õpetanud? Kuidas erinevad teadlastöö ja poliitika tegemine?
Erinevusi pole vähe. Teadustöö – vähemalt humanitaarteadustes – tähendab omaette süvenemist, poliitikutöö on aga kollektiivne: see eeldab väga tihedat ja kohati väsitavat suhtlemist nii parlamendikolleegide, erakonnakaaslaste kui ka kodanikega. Teadlane on iseseisev ja sätib oma töögraafiku ise, poliitik aga, hoolimata sellest, et jätab tähtsa mulje, pole oma aja peremees, vaid on ajaliselt teistega väga seotud. Teadustöös on oluline täpsus, poliitikutöös tabavus ja kiirus. Hea teadlase kõige olulisem omadus ei ole edevus, hea poliitiku ebavooruste hulka kuulub see küll.
Hea teadlane lähtub oma järeldustes ainult tõsioludest, hea poliitik peab arvestama lisaks poliitilist konjunktuuri. Tõsi, kui seda tehakse eesmärki või väärtusi arvestamata, pole tegemist poliitiku, vaid politikaaniga, ja neidki jätkub. Aga küllap teate, et on olemas ka konjunkturistlikke teadlasi. Teaduseski on koolkondade ja inimeste vahelist rivaliteeti, mis ei tõuku sisust, aga poliitikas on ärapanemist ja tühikargamist palju rohkem.
Kui harilikult võtab teadlane avalikult sõna vaid siis, kui tunnetab oma ekspertsust, siis Riigikogus tuleb arutleda ja otsuseid langetada kõikvõimalikel teemadel. Kuivõrd on teadlasetaust Teile Riigikogus kasuks tulnud?
Nii ja naa. Teadlase kogemus teeb tõesti ettevaatlikuks, otsused tulevad pärast süvenemist ja aeglaselt. Teadlasetaust tähendab ka refleksioonivõimet, mis muudab vaoshoitumaks. Viimane, nagu ka väga reljeefsetest hinnangutest hoidumine, ei pruugi aga poliitikutööle kasuks tulla. Küsimustes, mida pole olnud aega analüüsida, on tõrge seisukohti võtta. On tahtmine tegeleda teatud teemadega süvitsi, kuid tavaliselt pole selleks piisavalt aega. Teadlase kogemus annab ka allikakriitika, st keskmisest tugevama võime teavet oluliseks ja mitteoluliseks jagada ning kiiremini analüüsida.
Millist ideed või tegevussuunda peate Riigikogus töötades kõige südamelähedasemaks?
Mulle ja suuremale osale Eesti kodanikest on oluline rahvusriik, seega meie rahvastiku ning eesti keele ja kultuuri küsimused, aga ka Eesti demokraatia. Poliitikategemine seisneb pigem otsuste nügimises mingis kindlas suunas.
Näen oma rolli meie inimestes tekkinud uues arusaamas, et rahvahääletused ei ole mingite populistide või diktaatorite võimunälja teostamise vahendid, vaid loomulik demokraatia kroon, mida on ajaloos palju kasutatud ja kasutatakse Eestist väljaspool ka praegu. Mul on väga kahju, et abielureferendum ära jäi – just seetõttu, et oleksime saanud rahvahääletuse kogemuse ja usu, et meie endi otsustest sõltub meie tulevik.
Milline on Teie kogemus: kas teadlaste mõtteid poliitikas kuulatakse? Millest see sõltub ja kuidas olukorda paremaks teha?
Teadlaste mõtteid ei kuulata sellepärast, et neid esitab teadlane. Kuulatakse siis, kui suudetakse argumenteeritult ja veenvalt esineda. Tihti me seda ka teeme, aga kui küsimus on keeruline, siis ei ilmuta otsustajad paraku süvenemistahet. Eks see on laiem probleem, kuidas teha poliitilised otsused tõenduspõhisemaks. Ma ei oska sellele lühivastust anda, aga üldistus oleks, et eelkõige peab teadlaste endi maine hea olema.
Kuidas saavad teadlased Riigikogus ülikoolile ja Tartule kasuks olla?
Ehkki oleme poliitikutena Tartust valitud Tartu Ülikooli akadeemilised töötajad, peame nägema Eestit kui tervikut. Tartule ja ülikoolile saame kasulikud olla sedavõrd, et toetame neid tugevaid külgi, mida teame ja mida tuleks tulevikus edendada. Neid pole vähe ja nende toetamine tuleb kasuks tervele Eestile.
Tiia Kõnnussaar
TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja
Lisa kommentaar