Sõna on Riigikogus töötavatel teadlastel: Hele Everaus ja Mihhail Lotman
Praeguses Riigikogus on viis Tartu Ülikooli professorit ja kaasprofessorit, neli neist humanitaariast, üks meditsiinivaldkonnast. Milliseid põhimõtteid ja eesmärke poliitikasse sattunud teadlased järgivad?
Esitasime Riigikogu XIV koosseisu kuuluvale Hele Everausile, Mihhail Lotmanile, Aadu Mustale, Margit Sutropile ja Jaak Valgele viis samasugust küsimust. Uurisime, kuidas aitab neid rahvasaadikuna teadlastöö taust ning mil viisil saavad nad enda arvates olla kasulikud Tartule ja ülikoolile.
Hele Everaus: tervishoiusüsteem vajab kiireid lahendusi
Hematoloogia-onkoloogia emeriitprofessor Hele Everaus kuulub Reformierakonna fraktsiooni. Saadikuna peab ta teadlastöö kogemust väga väärtuslikuks – Everaus soovib kaasa aidata just tervishoiuvaldkonnas.
Mida on rahvasaadikuks olemine Teile õpetanud? Kuidas erinevad teadlastöö ja poliitika tegemine?
Olen veendunud, et mu eelnev aastatepikkune kogemus arsti, teadlase, õppejõu, kliiniku juhataja ja Tartu Ülikooli arendusprorektorina on andnud tugeva vundamendi Riigikogus töötamisele. Me esindame valijaid ja vastutame kõigi Eesti inimeste ees. Praegustest otsustest sõltub, missugune on meie riigi areng tulevikus, kuidas me end siin tunneme.
Kui harilikult võtab teadlane avalikult sõna vaid siis, kui tunnetab oma ekspertsust, siis Riigikogus tuleb arutleda ja otsuseid langetada kõikvõimalikel teemadel. Kuivõrd on teadlasetaust Teile Riigikogus kasuks tulnud?
Teadlasel on tegevuse aluseks alati algandmete analüüs, seejärel ülesande seadmine parima lahenduse leidmiseks ja siis juba konkreetse tegutsemiskava väljapakkumine. Kõik see on vajalik ka Riigikogus erinevate seadusaktide arutelude juures ja kaalutletud otsuste vastuvõtmisel.
Millist ideed või tegevussuunda peate Riigikogus töötades kõige südamelähedasemaks?
Mu senine tegevusvaldkond on olnud seotud tervise ja tervishoiuga, seepärast püüan ka Riigikogus samas valdkonnas kaasa rääkida. Kuna Eesti praegune tervishoiusüsteem – eriti selle rahastamine – pole jätkusuutlik, on vaja kiireid lahendusi. Riigikogu praeguse koosseisu töö alguses, kui olin arvatud sotsiaalkomisjoni liikmeks, tegin Riigikogu juures olevale Arenguseire Keskusele ettepaneku analüüsida, kuidas neid probleeme käsitleda. Eelmise aasta lõpus valmis uuring „Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035“. Selle tulemustes on esitatud praeguse tervishoiusüsteemi ja selle rahastamise kitsaskohad ning pakutud võimalikke lahendusi.
Ka Sotsiaalministeerium tutvustas sel aastal oma analüüsi tulemusi, mis viitavad Eesti tervishoiusüsteemi, eriti selle rahastamise jätkusuutmatusele. Nüüd on vaja edasi minna tegevuse ja otsustega.
Oluline on tutvuda teiste riikide parlamentide tööga. Olen Eesti-Prantsuse parlamendirühma juht. Meil oli suurepärane võimalus külastada Prantsuse parlamenti ja mitme meilegi olulise küsimuse arutelud sealsete kolleegidega andsid ideid. Näiteks on Prantsusmaal eraldi bioeetika seadus ja parlamendis töötab komisjon, kes teeb igal aastal vajalikke seadusemuudatusi. Meilgi oleks sellist seadust vaja. Riigikogu bioeetika tugirühma loojana püüan selles suunas tegutseda.
Milline on Teie kogemus: kas teadlaste mõtteid poliitikas kuulatakse? Millest see sõltub ja kuidas olukorda paremaks teha?
Nii ja naa. Väga palju sõltub eri poliitikute eelnevast eriala- ja töökogemusest, samuti soovist kuulata seadusandlike otsuste tegemisel põhjendatud argumente. Olen veendunud, et poliitikud peaksid oma tegevuse kavandamisel, eriti pikaajaliste strateegiate kujundamisel arvestama eri valdkondade teadlaste suurepäraseid teadmisi ja kogemusi.
Kuidas saavad teadlased Riigikogus ülikoolile ja Tartule kasuks olla?
Tartu Ülikool ja Tartu linn toimivad nii hästi, kui toimib Eesti riik. Riigi toimimine omakorda sõltub sellest, kas poliitikutel on vajalik kompetents ja soov parimal moel vastutust kandes riigi arengut juhtida. Oluline on luua võimalusi eri valdkondadele, olgu see teadus- ja arendustegevus, mis ei saa toimida ilma vajaliku rahastamiseta; inimeste tervise toetamine; majanduse arenguks motiveerivate tingimuste loomine või regionaalse arengu väärtustamine. Nende aspektidega arvestan kindlasti nii saadiku kui ka suunanäitajana.
Mihhail Lotman: lähiaastatel peaks haridusele eraldama 5% SKT-st
Semiootika professor Mihhail Lotman on Isamaa fraktsiooni liikmena peale Riigikogu praeguse koosseisu olnud ka X koosseisus. Ta ütleb, et valitsus peab lähtuma teadlaste ja asjatundjate analüüsidest, kuid otsuste tegemine ja nende eest vastutamine lasub poliitikutel.
Mida on rahvasaadikuks olemine Teile õpetanud? Kuidas erinevad teadlastöö ja poliitika tegemine?
Teadlase ja poliitiku töö on mõnes mõttes vastandlik. Esiteks on teadlasel uurimisteema valikul teatud vabadus, ent poliitik peab tegelema päevakorral olevate väljakutsetega. Teadlane lähtub kindlast materjalist ja metoodikast ning ausa teadustöö puhul pole tulemused ette määratud. Poliitikul on aga vaja saavutada mingi kindel tulemus ning ta otsib selleks vahendeid ja meetodeid. Kui teadlase teadustöö ebaõnnestub, puudutavad tagajärjed ennekõike teda ennast ja tema kaastöötajaid. Vale poliitika tagajärjel võivad kannatada paljud inimesed. Näiteks võib poliitik seista dilemma ees, kas kehtestada epideemia ajal ranged piirangud, mis kahjustavad majandust, või jätta ühiskond lahti ning riskida paljude inimeste elu ja tervisega.
Kui harilikult võtab teadlane avalikult sõna vaid siis, kui tunnetab oma ekspertsust, siis Riigikogus tuleb arutleda ja otsuseid langetada kõikvõimalikel teemadel. Kuivõrd on teadlasetaust Teile Riigikogus kasuks tulnud?
Riigikogus kuulub poliitik tavaliselt fraktsiooni, kus on esindatud eri valdkondadest ja erineva ekspertsustasemega inimesed. Muidugi on poliitik sunnitud võtma seisukohti ka nendes küsimustes, kus ta ei ole ekspert, ja siin on olulised enesepiirangud. Näiteks mina ei võta sõna rahanduse ja mitmel majandusega seotud teemal. Samas on ka saadik ühiskonnaliige ja tal on kodanikupositsioon paljudes küsimustes, kus ta ei ole asjatundja. Näiteks on mul kindlad seisukohad pedofiilia suhtes, ehkki mul puudub seksuoloogiline haridus. Samuti pole mul ökoloogiaharidust, kuid selles valdkonnas on mul selgeid veendumusi ja ma ei häbene neil teemadel sõna võtta.
Millist ideed või tegevussuunda peate Riigikogus töötades kõige südamelähedasemaks?
On kindlad valdkonnad, kus ma tunnen erilist vastutust ja millega ma aktiivselt tegelen: esiteks, Eesti välispoliitika ja laiemalt julgeolek; teiseks, haridus (eriti kõrgharidus) ja teadus. Eesti teadus ja kõrgharidus on alarahastatud ja ma olen aastaid võidelnud toetuse suurendamise eest. Eelmine valitsus leidis teaduse toetuseks lisaks 56 miljonit eurot, et suurendada riigi rahastust 1%-ni SKT-st. Kuid eesmärgid peavad olema palju ambitsioonikamad – nagu ma ka Riigikogu kõnetoolist ütlesin, peaks Eesti lähiaastate eesmärk olema eraldada haridusele 5% SKT-st, millest 2,5% oleks riiklik toetus ja 2,5% tuleks erarahastusest.
Milline on Teie kogemus: kas teadlaste mõtteid poliitikas kuulatakse? Millest see sõltub ja kuidas olukorda paremaks teha?
Mõnikord kuulatakse teadlasi küll, kuid Eestis valitseb parlamentaarne demokraatia, mitte meritokraatia. See on vähemalt minu meelest õige. Tarkadest (filosoofidest ja teadlastest) koosnev valitsus on igipõline unistus juba vähemalt alates Platonist, kuid mitte ükski selle elluviimise katse pole kandnud head vilja. Poliitiku ja teadlase tegevus ning eksperditeadmised on põhimõtteliselt erinevad. Kindlasti peab valitsus oma otsustes lähtuma asjatundjate analüüsidest, kuid otsuse tegemine ja nende eest vastutamine lasub ainult valitsusel. Näiteks minister ei saa ebaõnnestumise eest vastutuse võtmist teadlastele veeretada.
Kuidas saavad teadlased Riigikogus ülikoolile ja Tartule kasuks olla?
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei tee mu võitlus teaduse ja kõrghariduse rahastuse suurendamise eest Tartu Ülikoolile kahju. Aga see, mis on hea ülikoolile, on hea ka Tartule. Samas olen nii mõnigi kord võtnud sõna ja mõjutanud otsuseid teemadel, mis puudutavad otseselt Tartu linna.
Tiia Kõnnussaar
TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja
Lisa kommentaar