Arengukava koostamisel peame ette kujutama tulevikku – nii seda, mida saame ise kujundada, kui ka seda, mis on meie kontrolli alt väljas. Neid kaht tahku arvestades ning oma tugevatest ja nõrgematest külgedest lähtudes peame tegema parimad valikud. 

Kõrghariduse ja üldse igasuguse hariduse kavandamine tähendab toimetulekut teadmatusega – ei õpetajad ega õppijad tea täpselt, mis ootab ees kooli lõpetamisel, olgu siis viie või kaheteistkümne aasta pärast.

Tänu tehnoloogia arengule on hariduses toimuvad muutused kiiremad ja suuremad kui varem. McKinsey (2017) tulevikuoskuste analüüsis ennustati Eestile, et 2030. aastaks on ligi pool kogu tööst, mida me paar aastat tagasi veel tegime, automatiseeritav: lihtsamaid ja keskmisi oskusi nõudvatel ametikohtadel tähendab see umbes 60%, keerukamate oskustega ehk kõrgharidust nõudvatel ametikohtadel 25% tööülesannetest.

Seega kui võtame sel aastal ülikooli vastu üliõpilase ja kujutame ette, milliseks tööks teda pärast lõpetamist ette valmistame, siis paneme veerandiga mööda.

Kuigi üldjuhul tõstetakse esile peamiselt tehnoloogilist arengut, on tulevikuoskuste vajadust kujundavaid tegureid rohkem. Meie tulevikku mõjutavad ka üleilmastumine, rahvastiku vananemine, linnastumine, rohemajanduse kasv, ebavõrdsuse suurenemine ja poliitiline ebakindlus.

Ülikooli arengukavas on kokku kümme põhiteemat. Neist kolm (inspireeriv õppekeskkond, elukestva õppe ülikool ja andekate arengu toetaja) on selgelt keskendunud õppele, kuid suuresti on õppega seotud ka kaks üldist sihti: olla eesti keele ja kultuuri edendaja ning rahvusvaheline ülikool.

Et mitte piirduda loosungitega, on allpool põgusalt kirjeldatud iga teema üht või kaht olulisemat tegevussuunda, mis küll kaugeltki ei kata kogu ampluaad.

Võiks ju mõelda, et eestikeelne ja rahvusvaheline ülikool on valmis, kuid õnneks või kahjuks ta seda ei ole. Eesti keele ja kultuuri edendamise üks tegevussuund on õpetajakoolituse atraktiivsuse suurendamine, et rohkem ja paremaid õpetajaid jõuaks kooli. See omakorda annab aluse oodata ka 20 aasta pärast ülikooli õppima eestikeelseid talente.

Õpetajakoolituses tuleb koondada ja tugevamaks muuta aineõpetuse ehk didaktika töörühmi. See tähendab omakorda doktorantide värbamist ja neile vajaduse korral välisjuhendajate leidmist. Õpetajakoolitusse – eelkõige loodusteaduste aineõpetajate koolitusse – on vaja rohkem ja suuremaid stipendiume, sest konkureeritakse IT ja nutika spetsialiseerumise stipendiumidega, mida on rohkem, mis on suuremad ja mis teevad seega õpetaja erialal õppimise vähem ahvatlevaks.

Didaktika töörühmade tugevdamisega, nii palju kui see ülikooli võimuses on, alustati paar aastat tagasi matemaatika alal ning sel aastal laiemalt loodus- ja täppisteaduste valdkonnas. Selgelt on siin vaja aga riigi tuge ja koostöös Tallinna Ülikooliga taotlemegi seda Õpetaja Akadeemia sildi all.

Rahvusvahelistumise üks tegevussuundi on koostöö strateegiliste partneritega. Arengukava vastuvõtmise ja rakendumise vahele jäi liitumine Euroopa ülikoolide projektiga ENLIGHT. Kolmeaastase projekti märksõnad on e-õpiränne ning osalevate ülikoolide koostööks vajalike IT-süsteemide ühildamine, mis peaks muutma koostöö ülikoolide vahel püsivaks ja sujuvaks. Aga sinna kuulub ka nn maailmakodaniku mooduli väljatöötamine jpm, mis haakub üleilmastumise ja ebavõrdsuse kasvu teemadega.

Tulevikuoskuste, sh erialase digipädevuse, ettevõtlus- ja karjääripädevuse, õpioskuste, loovuse ning enesejuhtimise arengut oleme ka seni toetanud ja seiranud eri viisidel. Lähiaastad peaksid lisaks tooma e-portfoolio ehk õppeteekonna platvormi – õppijale ja ülikoolile mõeldud digikeskkonna, millega toetatakse isikupõhist õpetamist ja juhendamist, iseseisvat õppimist ja kujundavat hindamist. Esmane vajadus selle järele on doktorantidel ja residentidel, kel on palju struktureerimata õpet. 

Koroona-aasta on toonud kaasa e-õppe plahvatusliku kasvu. See hõlmab tegevusalasid, mida on aastaid toetatud (veebiloengute tegemine ja järelvaatamine), aga ka ülesandeid, mis saabusid täiesti ootamatult (e-eksamid). On selge, et me ei taha jääda e-ülikooliks, kuid kindlasti suudame pakkuda paremat ja enamat e-tuge kõigis ainetes ning koostöös teiste Eesti ülikoolidega liikuda rahvusvahelisi veebipõhiseid õppekavasid ja täiendusõpet vahendava e-ülikooli platvormi poole.

Et rahvastik vananeb, tuleb meil kõigil tööturul kauem hakkama saada. Mikroõpe võimaldab töötajatel läbida tasemeõppekavade mooduleid, mille käigus saab omandada uusi oskusi, ilma et peaks tulema terveks aastaks ülikooli magistriõppesse.

Teist aastat toimiv programm „Talendid Tartusse!“ on vaid üks lisavõimalus siduda andekaid noori Tartu Ülikooliga. Eesti tuleviku jaoks on ülioluline, et suudaksime pakkuda intellektuaalselt pingerikast ja samas toetavat keskkonda, et meie enda nutikad noored ei valiks esimeses õppeastmes välisülikooli. Samuti on oluline, et suudaksime siia tuua võimekaid välisüliõpilasi, kes poleks mitte ainult maksejõulised, vaid tahaksid ka Eestisse tööle jääda.

Lühidalt on arengukava viie õpetamist puudutava suuna eesmärk kujundada digitaalselt pädevaid, pidevalt õppivaid ja maailmale avatud talente. Teame PISA uuringust, et Eesti üldharidus on maailma tipus, aga ilma väga heade õpetajateta poleks see võimalik. Et tase oleks ka edaspidi kõrge, on õpetajakoolitus meie arengukava üks prioriteete.

Kasutatud allikas

McKinsey (2017). Shaping the future of work in Europe’s digital front-runners. McKinsey & Company.