FOTO: Andres Tennus

Uus arengukava seab sihte muutlikus maailmas

Kolumn

Loodetavasti lõpeb koroonakriis peagi ja kogu maailm pöördub tagasi nn normaalsesse ellu. Pandeemia ajast võiksime kaasa võtta õppetunni: suuri üleilmseid probleeme saame lahendada teaduse ja rahvusvahelise koostöö abil.

Vahetult enne koroonakriisi puhkemist, 2019. aasta teises pooles oli kogu maailmas üks peamisi aruteluteemasid kliimamuutused. See mure ei ole kuhugi kadunud ja kerkib pärast pandeemia vaibumist uuesti päevakorda. Eestil on kliimaprobleemide lahendamiseks kaks võimalust: võtta üle mujal juba välja töötatud ja läbi proovitud lahendused või olla uuenduslik ja leida ise omale parim tee. Viimasel juhul avaneb võimalus suurendada siin välja töötatud tehnoloogiliste lahenduste eksporti.

Keskkonnateadlik ülikool saab uute arengusuundade tekkele kaasa aidata – see eesmärk on läbivalt sees ülikooli uues, 2025. aastani kehtivas arengukavas. Keskendumine kliimamuutustega kaasnevatele probleemidele ja teistele suurtele üleilmsetele sõlmküsimustele on kui rong ning ülikool peaks olema vedurijuht, mitte jooksma viimasele vagunile järele.

Teel on takistusi. Üks olulisemaid mõjureid on tõsiasi, et Euroopa Liidu tõukefondidest saadav toetus Eesti teadustaristule, tippkeskustele ja doktoriõppele väheneb. Eesti on oma arengus jõudnud uude ajajärku, kus oleme mitme rahvusvahelise toetus- ja hindamissüsteemi geograafilises jaotuses viidud Ida-Euroopast üle Põhjamaade hulka. See tähendab, et järjest olulisemaks muutub koostöö Põhjamaade ja Lääne-Euroopa ülikoolidega – selleks on Tartu Ülikool liitunud Euroopa teadusülikoolide koostöövõrgustikega (The Guild, LERU, ENLIGHT, Europaeum).

Toetussüsteemide muutumine tähendab, et ülikool peab end üha rohkem rahastama muudest konkurentsipõhistest allikatest, millest valdav osa toetab rakendusliku suunitlusega koostööd nii ettevõtete kui ka avaliku sektoriga. Nendega tehtav ühistöö pakub järjest suuremaid võimalusi, mida tuleb kasutada parimal moel. Teadlane peaks suutma sektorite vajadused tugiüksuste abiga üles leida ning algatada ja hoida selleks vajalikku teaduskoostööd.

Keskkonnateadlik ülikool saab uute arengusuundade tekkele kaasa aidata – see eesmärk on läbivalt sees ülikooli uues, 2025. aastani kehtivas arengukavas.

Ilma kõrgtasemel teaduseta ei ole teaduspõhist kvaliteetõpet. Püüame luua parimaid võimalusi talentidele nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Ülikoolil tuleb pöörata erilist tähelepanu sellele, millised peaksid olema praeguste noorte tulevikuoskused ja arenguvajadused kiiresti muutuvas maailmas. Kui ülikooli eelmise arengukava kehtivusajal oli fookuses ettevõtlikkus ja ettevõtliku ülikooli arendamine, siis nüüd peame samavõrd tähtsaks digioskusi, loomingulisust, kriitilist mõtlemist, õpioskusi ning enesejuhtimis- ja koostööoskusi. Üliõpilaste terviklik ülikoolikogemus ei koosne ainult õppetööst. Igaühe isiklik areng saab toimuda siis, kui ta osaleb mitmesugustes organisatsioonides ja ettevõtmistes. Üha suurema kaalu omandavad seejuures e-õpe ja õpiränne. Kiiresti muutuv keskkond nõuab elukestva õppe järjest suureneva vajaduse rahuldamist.

Ühiskonnas on olnud palju juttu ka eesti keele ja kultuuri säilimisest ning arenemisest. On tunnetatud ohtu, justkui muutuks ülikool üha rohkem ingliskeelseks ning seetõttu võiks hävida meie oma keel ja kultuur. Eestikeelne ülikool on Eesti lahutamatu osa ning suur väärtus kogu maailmale. Ülikoolil on kohustus ja missioon hoida ning arendada eesti keelt, haridust, kultuuri ja pärandit. See roll on igavikuline, tähtajaliste arengukavade ülene.

Hiljuti senati poolt vastu võetud keele ja rahvusvahelistumise põhimõtted on ülikoolile suuniseks, kuidas täita jätkuvalt ja tugevalt rahvusülikooli rolli ning samal ajal arendada rahvusvahelist ülikooli.

Ülikooli tugevus ja konkurentsivõimelisus on ülisuures sõltuvuses riigi toest. Viimasel ajal palju jutuks olnud eraraha võimalik kaasamine õppemaksudena ei ole välja mõeldud mitte üliõpilaste koorimiseks, vaid selle taga on tõdemus, et praegu kavandatud riiklik rahastus ei võimalda tagada õpetamise head kvaliteeti. Riiklik eesmärk peaks olema kasvatada kõrghariduse rahastust sihiga 1,5% SKP-st, toetades erialade mitmekesist arengut. Seejuures ei tohi ligipääs kõrgharidusele halveneda ega muutuda ebavõrdseks. Ka teaduse rahastamise kohta on öeldud, et 1% SKP-st võib jääda ajutiseks ja järgmistel aastatel taas kahaneda. 

Loomulikult on kõik omavahel seotud – nii avalik kui ka erasektor soovivad, et ülikoolis tehtaks kõrgetasemelist teadust ja koolitataks vajalike oskustega inimesi. Sellest saaks riik otsest kasu ning ühiskond ja majandus areneksid. Kui ülikooli töötajatele ei ole tagatud head töökeskkonda ja konkurentsivõimelisi töötingimusi, jääb see vaid loosungiks.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et ülikool on olnud ning on edaspidi – ka kestva üleilmastumise tingimustes – eesti keele, kultuuri ja pärandi hoidja ja arendaja. Ülikool tagab teadusel põhineva eestikeelse hariduse omandamise. Samal ajal on Tartu Ülikoolil rahvusvahelises võrdluses viimase 10–15 aasta jooksul läinud hästi. Nii on see olnud eelkõige tänu meie teadustöö heale kvaliteedile, suurele mahule ja silmapaistvale viidatavusele, kuid pidevalt on ülespoole liikunud ka hinnangud ülikooli õppe kvaliteedile, mainele, ettevõtluskoostööle ja ülikoolile kui tööandjale.

Akadeemilise kogukonna, tugiüksuste ja üliõpilaste kaasabil valminud uus arengukava püüab ette näha tulevikuküsimusi. Valmimisjärgus olevas arengukava rakenduskavas pannakse selleks kirja ka konkreetsed eesmärgid ja tegevussuunad.

Erik Puura

arengukava komisjoni esimees, TÜ arendusprorektor

Jaga artiklit