Sõna digipädevus võib vestluskaaslase kohmetuks muuta, hoolimata sellest, et iga arvutikasutaja on juba omandanud sellega seotud teadmisi. Ülikoolis vajab digipädevus kohati veel arendamist ja tähelepanu.

Olen rakendusantropoloog, kes uurib uute mõistetega kokkupuute tagajärgi ülikooli säilenõtkes ökosüsteemis. Minu peamised „saakloomad“ on ülikoolis töötavad programmijuhid. „Mida tähendab teie õppekava jaoks digipädevus?“ küsin neilt justkui muuseas. „Me ei ole selle peale üldse mõelnud,“ vastatakse mulle varsti e-kirjaga. „Minu arust ei ole meil mingit digipädevust.“

Siiski teeb üks vestluspartner ettepaneku sel teemal Teamsis rääkida. Alustuseks jagab ta minuga Google Docsi faili, kus on kirjas olulisemad tehnilised oskused, mille programminõukogu liikmed hiljuti kamba peale kokku kirjutasid. Seejärel saadab ta mulle kalendrikutse veebikohtumisele. Teamsi aknas märkan, et taustale jääv köök on videopildis hägustatud.

Meie vestlus algab küsimusega „Mis on digipädevus?“. Mõnele meenutab see sõna vaikuses vilkuvate LED-tulede maailma, teisele võlukunsti. Paljude jaoks tähistab see igapäevast toimimisviisi digitaalseks muutunud maailmas. Tihtipeale ei teadvustatagi oma digipädevust, vaid tegutsetakse digitaalselt seal, kus vajalik ja mõistlik, ning tehnilisi abivahendeid kasutamata seal, kus see on mõnus ja praktiline.

Toetab õpet

Eriolukorrast tingitud kaugõpe ja lõputööde kaitsmine veebi teel ei ole digipädevuse pooldajate maailmavallutusplaan. Siiski on nende võimaluste kasutamine aidanud teadvustada, et õppetööks on mõnikord tarvis häid digitaalseid vahendeid. Lisaks aitab kontakttunnist digitaalsesse klassiruumi astumine arendada ülekantavaid oskusi, mida saab hiljem rakendada mõnes teises kohas teistsuguste vahenditega.

See, kust läheb üldine digipädevus üle erialasteks digiteadmisteks, -oskusteks ja -hoiakuteks, sõltub iga valdkonna eripärast ja vajadustest. Erialaselt vajalik digipädevus on osa erialateadmistest ja -oskustest. Eluline analoogia on esmaabioskus: kõik inimesed teavad sellest midagi, kuid näiteks arstiteadust tudeerinutel on selles vallas kindlasti sügavamad teadmised kui keeleteadust õppinutel. Üldine ja erialane digipädevus erinevad eelkõige rõhuasetuse ehk selle poolest, millised digipädevusega seotud teemad on kellelegi olulisemad, näiteks loomevaldkonnas uudse sisu loomine, kuid sotsiaalvaldkonnas koostöö tegemiseks mõeldud veebivõrgustikud.

Lisaks eeldatakse mõnes valdkonnas teatud digioskuste põhjalikumat omandamist kui mõnes teises. Näiteks võime osata küll internetis viisakalt käituda, ent meditsiinieetika järgimise telemeditsiinirakenduses peavad endale eraldi selgeks tegema just selle valdkonna spetsialistid. Digioskuste puhul on oluline ka kontekst, milles neid kasutatakse – on vahe, kas vastutame terviseandmete või Euroopa Liidu sünkroontõlke sõnastiku eest.

Põhivajadused

Kui inimestel on erisugused vajadused, siis kuidas võiksime digipädevusest mõelda ülikoolis tervikuna? Ülikool on nagu paljude erialade saarestik. Kliima (kõrgharidus kui selline) on kõikjal sarnane, ent kohastumine erinev – ühe saare asukatele sobivat ei ole praktiline ega viisakas teistele üle kanda. Seepärast on oluline, et iga õppekava koostajad sõnastavad digipädevused, mis on vajalikud just selle õppekava lõpetajatele, sh nii erialaspetsiifilised kui ka ülekantavad oskused.

Kui õppekava jaoks vajalik digipädevus on kirjeldatud, saab hinnata, kuidas see praeguses (ja tuleviku) õppetöös välja näeb. Lihtsaim on ilmselt uurida, millised õppeained milliseid teadmisi ja oskusi annavad ning kas mõni vajalik teema on veel õppekavas katmata. Neist teadmistest lähtudes saab õppekava täiendada.

Digipädevuses sisalduvate üld- või ülekantavate oskuste taset ei ole ülikoolis ette kirjutatud, seega võime selle tähenduse üle ise arutleda. Loogiline on lähtuda neist põhivajadustest, mis eri õppekavades kattuvad. Selleks püüame need välja selgitada, et head näited jõuaksid ülikoolipere kõigi liikmeteni. Mõistlik on püüelda sedagi, et üsna suurte nõuetega gümnaasiumiastme digipädevus ülikooliõpingute leiaks ülikooliõpingute käigus rakendust ning oskused ühtlustuksid ka seal, kus sisseastujate tase varieerub.

Kogemuse jagamine

Sissejuhatus digipädevusse on tehtud veebilehel sisu.ut.ee/digipadevus. Sinna on koondatud materjalid, mis aitavad digipädevust hinnata ja kujundada, aga ka analüüsida. Nii saame näiteks esmakursuslasi digipädevuse lehestiku juurde suunata sõnumiga, et seal on kirjas eeldused selleks, et nad saaksid mõnusasti ülikoolis õppida ja et neil oleks erialaste pädevuste kujunemiseks vajalikud üldoskused. Samuti on seal õppejõududele materjale, mida nad võivad õppetöös kasutada ja oma vajadustest lähtuvalt muuta. Lehestiku sisu täiendatakse õppe­kavade üldoskuste vajaduste põhjal, seega võib vajaliku, ent praegu puuduva sisu kohta märku anda.

Ülikooli paljudes üksustes toetatakse kolleegidevahelist digikogemuse jagamist. Nii mõnelgi juhul on tegu pikaajalise ettevõtmisega selleks, et kujundada üldiseid, õpetamise ja õppimisega seotud, aga ka erialaseid digioskusi ja -teadmisi. Viimasel paaril aastal on erialase digipädevuse kujundamine saanud palju tuge endise Hariduse Infotehnoloogia Sihtastuse IT Akadeemia meetmest. Ka lõviosa ülikooli arengufondist digipädevusele eraldatud vahenditest on mõeldud nende projektide omafinantseeringuks. Juba toimunud projektidest ja erialase digipädevuse kujundamise uutest rahastusvõimalustest, õppekavade analüüsist, õpiressurssidest ja kõigest sellega seonduvast tuleb juttu 18. jaanuaril digipädevuse infopäeval. Enesestmõistetavalt toimub see veebis.

Kommentaar. Digioskused on erilise tähelepanu all

Oleme teiste tulevikuoskuste seas võtnud (erialased) digioskused ülikoolis erilise tähelepanu alla. Eriline tähelepanu tähendab nii raha, raamistust, sisu kui ka mõõtmist. Pole mingit põhjust arvata, et selle teema olulisus läheb üle. Olgu selle tõestuseks kas või see, et algaval Euroopa Liidu struktuurifondide perioodil on „Nutikama Eesti“ meetme all ainsa oskusena eraldi esile tõstetud digioskused ja nende arendamiseks on kavandatud 16 miljonit eurot.

Aune Valk

õppeprorektor