FOTO: Andres Tennus

Õige arvamuse kunst

Toimetaja

Infoühiskonnas, kus teavet on rohkem kui ellujäämiseks tarvis, hämmastab ikka ja jälle, et meie seas on neid, kes püüavad vägisi näha värvitelekast paistvat maailma mustvalgena. Eks muidugi ole mustvalgel maailmal oma võlu – see on selgesti mõistetav, sest kõike ja kõiki saab liigitada heaks ja halvaks, õigeks ja valeks, sõbraks ja vaenlaseks ... Üks joonlaud mõõdab kõik.

Me ei saa aga vaadata mööda tõigast, et maailmas on värve, kujundeid, võimalusi ja arvamusi rohkem kui kaks. Suur valik võib paratamatult tekitada segadust – kuidas teada, mis on õige? Kust jookseb õige ja vale piir?

Üks mulle lähedane inimene sai hiljuti pärast avalikku sõnavõttu abielureferendumi teemal e-kirja, milles tal soovitati, kui kujundlikult öelda, uttu tõmmata – Eestist ära kolida. Kirja lõpus seisis rida: „Vabandust. See on minu arvamus.“ 

Eestis kehtib sõnavabadus ja kellelgi ei saa keelata öelda välja oma arvamust. Kui aga üks maksumaksja soovitab teisel Maarjamaa tolm jalge alt pühkida pelgalt teistsuguse arvamuse pärast, tekib esmalt trots, seejärel meenuvad anonüümsete netikommentaatorite vastu algatatud kohtuprotsessid ja pähe tuleb tuhat mõtet, kuidas halvasti ütlejale vastata. Ent lõpuks hiilib hinge kurbus, sest ühe arvamus oleks justkui õigem kui teise oma ja kui võtad sõna kellegi kaitseks, saad (verbaalselt) peksa.

Hilissügisele kohaselt muutub meie olmeline ümbrus üha hallimaks, kuid see ei tähenda, et maailma mõtteline värvikirevus kaoks. Käes on hingedeaeg ja kui meenutada vanarahva kombestikku, polnud see nende jaoks sugugi üksluine.

Tänapäeval katavad hingedele laua vaid vähesed, aga lahkunuid tasub sellegipoolest vähemalt meenutada ja endale ligi lasta, et nad saaksid meiega jagada leplikku meelt ja tarkust. Küllap teavad nad ka paremini, kuidas elada nii, et elada saaksid teisedki.

Mõnes asjas peame aga siiski langetama otsused ise ja kujundama olusid arvestades oma arvamuse. Ajakirjas on näiteks artikkel Tartus elavalt armeenlannalt, kes ütleb, et kui teda õhutatakse aserite vastu viha tundma, suleb ta silmad ja meenutab aseritest sõpradega veedetud toredaid hetki.

Maailm oma värvidega on imeline. Jagades ümbritseva endale harjumuspäraselt õigeks ja valeks, kaotame võimaluse märgata erilisi toone. Nõnda võime haavata nii teisi kui ka ennast. Nagu õpetas ülikooli raamatukogu ees üks ema oma lapsele: „Kui vaatad ainult oma varbaid, siis sa kõnnid vastu posti.“

 

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit