Lõpetasin kevadel ülikooli. Pea täis faktiteadmisi, selgeks saanud hulk erialaseid oskusi, ise indu täis tööle asuda. Töövestlusel uuriti minu arvutikasutamise ja ajaplaneerimise, suhtlus- ja meeskonnatööoskuste kohta. Mõtlesin, et ei tea, mis ainekursusel oleksin pidanud need oskused omandama.

Ilmselt ei olnud selleks eraldi ainekursust. Kas tunnen, et olen need oskused mingil tasemel omandanud? Kõrgharidusega spetsialistina ilmselt ikka olen. Ajaplaneerimine, suhtlusoskus, meeskonnatöö – nende ühisnimetaja on ülekantav oskus. 

Mis on ülekantavad oskused? 

Pädevus on teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum.[1] Võtmepädevusi või teisisõnu ülekantavaid oskusi, ka üldoskusi, üldpädevusi, võtmeoskusi (ingl key competencies, transferable skills, generic skills, generic competences, key skills jpt) vajavad kõik inimesed sõltumata elu- või tegevusvaldkonnast, et tagada eneseteostus ja areng, kodanikuaktiivsus, sotsiaalne kaasatus ning tööhõive. Aastate jooksul on seda mõistet laiendatud ka inimeste võimele mingis kindlas kontekstis eesmärgipäraselt ja tulemuslikult tegutseda[2]. Selle taga peitub vajadus õpetada inimesi kohanema muutuvates oludes, rakendama oma erialaseid teadmisi mitmesugustel ametikohtadel ja liikuma vajaduse korral ka majandussektorite vahel. 

Miks on ülekantavad oskused olulised? 

Ajalooliselt on mõistetav, miks on keskendutud hariduses pikka aega teadmistele. Olukorras, kus teadmiste hulk on väike ja need mahuvad piltlikult öeldes ühte raamatukokku, on loengu vormis teabe edasiandmine ja sõna-sõnalt kirjapanemine parim õpetamisstrateegia. Nüüdisajal, kus teadmiste hulk kasvab iga päevaga, jõuab üks inimene oma eluea jooksul omandada vähe. Ei ole meil ju enam ka teadlasi, kes oleksid kursis rohkem kui ühe teadusharuga ja panustaksid neisse võrdselt aktiivselt, nagu see oli tavaline aastakümneid ja -sadu tagasi. 

Pidevalt muutuvas maailmas on niisiis hinnas ülekantavad oskused, mis aitavad teadmiste ja teabe hulgas orienteeruda ning muutuvate oludega kohaneda. Nutitelefoni abiga on meil ligipääs väga suurele andmehulgale. Kõik sellest ei ole väärtuslik ega vajalik – on ka infomatsiooni, mis on väär või eksitav. Kriitiline lugemisoskus ja võime allikate tõepärasust hinnata on muutunud elementaarse lugemisoskusega võrdväärselt oluliseks. Terminite tundmine ja taustteadmised valdkonnast on vajalikud, kuid ei taga veel ülekantavate oskuste omandatust. 

Teadmiste hulga suurenemine käib käsikäes nende sügavusega. Akadeemilistes ringkondades kuuleb ikka nalja ühe putukaliigi tagumise jala viimase lüli uurijatest. Selles on aga teatav tõde – ka ühe kitsana näiva valdkonna sees on teadmiste hulk väga suur ja kõige hoomamine väljaspool ühe inimese võimeid. Siinkohal tulevad appi suhtlus- ja meeskonnatööoskused. Suhtlemine töökaaslastega, teiste erialade esindajatega ja edukas meeskonnatöö aitavad mõista seoseid putuka jala viimase lüli ja selle isendi toitumis- või liikumisharjumuste vahel ning püstitada uusi uurimisküsimusi. Teadustöö on meeskonnatöö ja see kehtib ka iga muu töö kohta. Nii suhtlemist kui ka meeskonnatööd saab õppida ja arendada. 

Kuidas ülekantavaid oskusi õpetada? 

Ülekantavaid oskusi võib õpetada eraldi õppeainetena ehk aditiivselt või ühendatuna erialaainetega ehk integratiivselt[3]. Mõlemal meetodil on omad eelised ja puudused. Aditiivne mudel on õppekorralduslikult ja õppekava ülesehituse mõttes lihtsam, sest see piiritleb selgelt, kus ja millal konkreetset oskust omandatakse. Teisalt ei õpita aditiivse mudeliga oskusi erialasesse konteksti rakendama ega tunnetada eri õppeainete ja õpiväljundite omavahelisi seoseid. See omakorda pärsib hilisemat eri- ja tööalast paindlikkust ning keerukamate tööprotsessidega hakkamasaamist. Integratiivne mudel seob ülekantavad oskused kohe erialaste teadmiste ja oskustega, kuid nõuab õppekava tasemel suuremahulist koostööd. Seetõttu soovitatakse neid kaht võimalust kombineerida, nii et ülekantavad oskused oleksid lisatud eraldi ainekursuste õpiväljunditesse[4]. See tähendab omakorda, et erialaainete õpetamis- ja hindamismeetodid toetavad ülekantavate oskuste omandamist erialaaine kontekstis. 

Teabe rohkuse tõttu ei saa me ilma ülekantavate oskusteta kõrgharidust omandada. Ainult erialastele teadmistele ja oskustele keskendudes ei jää me maha mitte ainult kõrghariduse vallas toimuvatest muutustest, vaid kogu ümbritsevast ühiskonnast, sh tööturu arengust. Ülekantavad oskused viivad meie lõpetajad kiiremini kõrgemale ja kaugemale. Seda, milliseid ülekantavaid oskusi õpetada, on õppeastmete kaupa esitatud kõrgharidusstandardi lisas 1[5]. Samuti on õpetamis- ja hindamismeetodite valiku toetamiseks välja antud arvukalt juhendmaterjale. Ülekantavate oskuste teemaga on hästi kursis ka TÜ õpetamise arendamise konsultandid. 

Alanud akadeemilise aasta sügissemestril keskendub TÜ üliõpilasesindus sellele, et tutvustada üliõpilaskonnale ja muule ülikooliperele põhjalikumalt väljundipõhise õppe olemust. Võtame luubi alla väljundipõhisuse ja selle rakendusvõimalused, üldpädevuste arendamise, hindamise ning tagasiside. Ülikooliaeg on lühike. Tulge arutama, kuidas muuta see tõeliselt väärtuslikuks! Lisainfot saab aadressil www.tyye.ut.ee/opivaljund.