Pärast Eestisse kolimist ja Tartu Ülikooli õppima asumist on mu lemmikviis aja maha võtmiseks vanaemaga skaipida. Ta küsib kõikvõimalikke küsimusi. „Kas seal on liiga külm? Kas lavašši müüakse? Kellega sa sõbrustad?“ Ta ehmub iga kord, kui kuuleb midagi siinsete aserbaidžaani välistudengite kohta. „Kas oled ettevaatlik?“ küsib ta. 

Ma ei mõista teda selle küsimuse tõttu hukka. Pärast seda, kui Mägi-Karabahhi konflikt 1994. aasta relvarahuga külmutati, on Armeenia ja Aserbaidžaan teineteise silmis olnud kui tondid. Piirid pandi kinni, sajad tuhanded inimesed sunniti kodumaalt lahkuma, nii et kumbki riik sai oma maa naaberrahvast puhtaks teha. Vastastikku reisida enam ei tohtinud või oli see liiga ohtlik. Isegi naabermaa tooteid ei võinud kohalikule turule tuua.

Armeenlased ja aserid haihtusid üksteise elust. Jäi vaid üks ühendav lüli: sõda.

Konflikti ei suudetud lahendada 26 aasta jooksul ja aeg-ajalt puhkes kahe riigi piiril taas vägivald. Ikka ja jälle kuulsime teateid vastaspoole rünnakutest ja langenud sõduritest. Seega peab kumbki rahvas teist riiki hirmsaks tülinorijaks.

27. septembril puhkes Armeenia ja Aserbaidžaani vahel taas täieulatuslik sõda. Ma olen ajakirjanik, seega pean pidevalt uudiseid jälgima ja olulisi sündmusi edastama. See pole olnud kerge ei sisuliselt – sõjakeerises tuleb arvestada ka eksitavat propagandat – ega vaimselt. 

Sajad sõdurid ja kümned tavaelanikud on hukkunud. Linnu pommitatakse nii ööl kui ka päeval ning inimesed on sunnitud oma kodu maha jätma või maa-alustesse varjenditesse peitu pugema. Kaukaasias on pinged jõudnud haripunkti ning see mõjutab ka armeenlasi ja asereid, kes elavad sõjakoldest kaugel.

Vastastikune vaen on kandunud internetti. Sõjakas hoiak, mida kihutavad takka kõrgeimad ametnikud, on kaht ühiskonda mürgitanud aastaid ning sellest on saanud vihkamine ja võitlusiha.

Minul ning teistel Tartus elavatel armeenia ja aserbaidžaani üliõpilastel on Kaukaasias olevate kaasmaalastega võrreldes vedanud. Siin viibime kõik ühes ruumis, kuulume üksteise ellu ja saame üksteist tundma õppida sõja ahelateta. Mulle on see justkui kingitus, mis langes mulle sülle, kui Eestisse saabusin.

Ma saan ääretult vihaseks, kui kuulen üleskutseid sõjaks ja vaenuks. See tunne ei lähe kergesti üle, aga olen aja jooksul õppinud viha taltsutama. Nipp on lihtne – iga kord, kui kuulen kedagi sõjale takka kiitmas, sulgen silmad ja meenutan põgusat vestlust oma aserbaidžaani sõpradega Raatuse ühiselamu tagahoovis, meie kaukaasialikku grillipidu Pärnus või suvist jalutuskäiku Tallinnas. Viimaste nädalate jooksul on need mälestused päris inimestest ja päris elu hetkedest aidanud mul vimma ja traagiliste sündmustega toime tulla.

Artikkel on tõlgitud inglise keelest. Originaalartiklit saab lugeda UT blogist.