Terve grupp poseerib naerul nägudega, ent tegelikult on nii mõnelgi märkimisväärsel kõrgusel kehv olla.
FOTO: erakogu

Helle Karro armastab oma piire kombata ja avardada

Persoon

Kas teie olete paari päevaga läbinud mitu kliimavööndit? Alustate troopilises vihmametsas ja lõpetate lumesaju ning jäise tuule käes värisedes. Olete aga ehk matkanud nii pikalt, et vaevalt maha istunult vajute silmapilkselt sügavasse unne? Mõnigi jääkski sinna magama, ent Tartu ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia professor ning naistekliiniku juhataja Helle Karro tõusis püsti, pühkis õlalt tolmu ja rühkis kurnaval matkal edasi. Seda kõike iseenda nimel. Seiklus oli märkimisväärne. Oma piiride kompamiseks ja uue kogemuse saamiseks ronis ta abikaasaga 2012. aasta detsembris Kilimanjaro tippu. Vallutatud sai Aafrika kõrgeim tipp – Uhuru (5895 meetrit).

«Ma kardan kõrgust,» tunnistan esimese asjana särasilmsele professorile. «Ma kardan ka, aga mäe peal oli kuidagi teistmoodi, seal olid kahe jalaga ikka vastu maad, hirmu peale ei jõudnud mõeldagi,» naeratab ta. Lohutusena mainib ta, et Alar Sikk kardab samuti kõrgust, nii on vähemalt kirjas meie kuulsaima alpinisti intervjuudes ja seiklusjuttudes.

Professor leiab umbes kolmel-neljal korral vestluse käigus, et tema saavutus pole midagi märkimisväärset. Pildid ja teekonna kirjeldus räägivad aga teist keelt. Helle Karro arvab, et inimesed kardavad selliseid ettevõtmisi asjatult, peamiseks ettekäändeks tuuakse seda, et ei olda piisavalt heas füüsiliselt vormis. «Sa pead olema ennekõike psüühiliselt valmis, loomulikult aitab väga palju kaasa, kui oled heas vormis ja enne matka palju liikunud,» leiab ta.

Kerge algus

Mäetippu viib ultimatekilimanjaro.com (Kilimanjarole matkamiseteenust pakkuva firma kodulehekülg) allikal kuus ametlikku teekonda: Marangu, Machame, Lemosho, Shima, Rongai ja Umbwe. Nendest lihtsamaiks peetakse Marangu ehk Coca-Cola teekonda. Sellise kentsaka hüüdnime on ta saanud seetõttu, et tegu on populaarseima teekonnaga, mida ekslikult peetakse lihtsaks kõnnakuks. Küll aga saadab just seda rada kurb statistika, et kõige vähem alustajaid jõuab tippu. Raskeim teekond on Umbwe, kus tuleb lisaks matkaoskustele olla pädev alpinist. Matkateenust pakkuvad firmad seda teekonda ei soovita, ent hulljulgemad võivad pärast mitmete lepingute allkirjastamist proovima minna.

Helle Karro teekonnaks sai Machame, mis on oma raskusastmelt suhteliselt nõudlik ja eeldab inimeselt mõõdukat matkakogemust. Raja alguses tervitasid aga retkele asujaid vihmamets ja üüratu rohelus. Helle Karro meenutab, et kõige alguses olid tal seljas lühikesed püksid, T-särk ja muda eest kaitsvad säärised, edasiliikumist abistasid kõndimiskepid.

Ümberringi oli kaunis loodus ja matkajad ei saanud mäkke tõusmisest otseselt arugi: tee oli vaid pisut kaldus, muutudes aeg-ajalt järsemaks. «Nautisin iga sammu, mille ma teekonnal astusin,» räägib Helle Karro pilte lapates. Vahet pole, kas tegu on tõusu, languse, järsaku või kuristikuga, Helle Karro matkab piltide põhjal otsustades peamiselt suure ja siira naeratusega huulil retke algusest lõpuni.

Kõigil nii lihtne polnud. «Mõned mehed ei kannatanud kõrguste vahetumist, eriti kui kõrgus ulatus juba nelja kilomeetri kanti, ka minu abikaasa,» meenutab ta. Giidide ning varustuseta ja ainuüksi oma tarkusele lootma jäädes ei pääse keegi rajale. Grupp toetas teineteist ja erakordne oli see, et kõik 12 inimest, kes alustasid, jõudsid tippu. Statistiliselt vaadatuna on tegu millegi suurepärase ja märkimisväärsega. Esimene matkapäev lõppes võidukalt: grupp oli läbi vihmametsa tõusnud ja jõudnud ligikaudu kolme kilomeetri kõrgusele. Tuju oli hea, ilm soe ja loodus imekaunis.

Teine päev viis matkajad Shira platoo juurde, mis asub umbes 3,8 kilomeetri kõrgusel. Helle Karro sõnul meenutas platoole rändamine nõmmel käiku. «Maastik oli üpris kivine ning nõudis kohati kätega enda üles tõmbamist – see pani imestama, olin valmis, et ronimiseks läheb lõpupoole, mitte nii alguses,» tunnistab ta. Shira laagris võeti aega, et aklimatiseeruda ehk kohaneda kõrguse ja kliimaga.

Kolmas päev kulges suhteliselt rahulikult. Südant kiiremini põksuma panevaid kohti tuli ette küll, ent need polnud midagi märkimisväärset. Professori silmad vaatasid pidevalt ette, mitte alla, ta liikus omas rütmis ja mõte rändas hoopis teistel radadel, mitte kõrgusekartuse juures.

Neljandal päeval alustas grupp Barranco seina ületamist, mis oli juba enne reisi Helle Karro jaoks üks kõhklusi tekitav koht. Sinna jõudes tekkisid tal esimesed kahtlused, ent giidid kinnitasid, et kartuseks pole põhjust. Ta ronis kohe grupi etteotsa, et saaks kiiremini pingutusega peale hakata. Olukord olnuks tema jaoks kordi hirmutavam, kui ta pidanuks tagareas järjekorras oodates veel närveldama. Ronimisel tuli mitmes kohas appi võtta käed, et end järgmise nuki peale vinnata. Helle Karro tunnistab, et kuigi sein nägi välja hirmuäratav, polnud rada raske.

Viimane pingutus

Viiendal päeval tõusid matkajad Karanga laagrist Barufu baaslaagrisse 4600 meetri kõrgusele. Seal asuti telkidesse puhkama ja sööma. Kell 22.45 äratati teelolijad üles, nad said enne viimast pingutust keha kinnitada ja südaööl hakati hanereas tipu poole rühkima. Teekond oli füüsiliselt väga raske, aeg-ajalt peatuti, et hinge tõmmata.

Matkajad jõudsid Stella punkti (5739–5756 meetrit) päikesetõusuks. Helle Karro jaoks oli vaatepilt imeline: korraga olid taevas kuu ja tõusev päike. Uhuru tippu viis laugjas tee. Ümberkaudsed vaated olid imelised, aga õhku nappis. Pildidki, mis tehti umbes 5,7 kilomeetri kõrgusel, reedavad, et kõikide matkajate näod on punased ja pisut tursunud. Muidu rõõmsameelselt piltidel poseerinud Helle Karro näolt on raske naeratust leida. «Tekkis õhupuudus, aga mul ei olnud hetkegi mõttes, et ma nüüd jätan pooleli,» räägib ta. Ta eemaldas endalt pealambi, mis laubale surus, ning enesetunne läks aina paremaks.

«Selge on see, et kuigi mul polnud tõrget, oli viimane ots kõige raskem. Sa hakkad öösel minema ja see on ikkagi järsk, liigud aeglaselt, kiiresti minna ei tohi ega saagi,» meenutab ta.

Ajaliselt on tegu pika rännakuga, mis pigistab matkajatest viimase energia välja. Allatulek aga on veelgi raskem, sest ilm on muutunud selleks ajaks juba soojaks, mistõttu mäekülg on puderjas. Seda on ka pika rännaku läbi teinud inimeste jalad. Helle Karro meenutab, et kõikide ülesroninud inimeste jalad ei olnudki hiljem enam võimelised keha kandma, niisiis toodi neid sealt kahe inimese vahel alla.

Teekond tervishoius

Kilimanjarol käinud Norra kolleeg, kes armastab samuti matkata ja mööda mägesid rännata, ütles Helle Karrole kuldsed sõnad: Kilimanjaro lõpp on raske, aga naudi iga päeva. See filosoofia sobis Helle Karrole: ta nautiski iga päeva. Veel küsiti Helle Karrolt, kas tal oleks matka eest tasutud rahast kahju olnud, kui ta poleks tippu jõudnud. «Ma isegi ei mõelnud selle peale, ma lihtsalt nautisin kõike, see ei ole ju nii, et ostad endale selle tipu,» arvab ta. Teekonnal on omamoodi võlu, tippu jooksmine ja pärast kilkamine, et «käisin ära», ei ole naistekliiniku juhataja jaoks.

Helle Karro tuleb Kilimanjarolt tagasi oma argipäeva ja mõtiskleb ühe märkimisväärse teekonna üle, mida mööda oleme kõik koos edasi liikunud ja jõudnud praeguse tervishoiusüsteemini. «Tegime muudatused väga kiiresti, kõik on kas või sünnitusabi silmas pidades läinud väga edukalt,» arvab ta. Nõukogude ajal oli näiteks sünnitusabi silmanähtavalt teistmoodi reguleeritud, nõuded ja keskkond olid hoopis teistsugused. Toona pidid tulevased emad ootama üheskoos raudvooditel oma sünnitusjärjekorda. Praegu on olukord hoopis teistsugune: isad on sünnitustel teretulnud ja kasutusel on perepalatid. Teine muutus on see, et uus tehnoloogia annab võimaluse uurida patsiendi rasedust varases staadiumis. Positiivse näitena toob professor veel välja fakti, et perinataalne suremus (500 grammi ja suurema sünnikaaluga lapse surm perinataalperioodil, st enne sünnitust, sünnituse ajal ja nädala jooksul pärast sünnitust) on alates 1992. aastast vähenenud 71 protsenti. Helle Karro kinnitab, et sünnitamine on Eestis turvaline.

«Rahvusvahelistel üritustel viibides saan eriti hästi aru, millised positiivsed muutused on tegelikult Eestis toimunud. On palju riike, kus muutuste sisseviimine on olnud väga vaevaline ja vanad käitumismallid ning traditsioonid on visad kaduma,» arvab ta. Helle Karro peab väga tähtsaks ravikvaliteeti ja patsiendi rahulolu, samuti on oluline, et tervishoiuteenused oleksid võrdselt kõigile kättesaadavad.

Teadusega tegelemine aitab professoril meditsiini arengut näha maailmatasemelt, see loob ettekujutuse, kuivõrd palju oleme edasi arenenud. «Mulle meeldib, et ma olen professor ja juhataja. Selles kõiges on nii õpetamist, teadust kui ka administratiivset tööd,» räägib ta. Helle Karro naudib õpetamist ja pöörab sellele väga suurt tähelepanu. Ta leiab, et õppejõud ei saa lasta liugu vanade teadmiste peal, sest tudengid on väga terased ja küsivad sageli küsimusi, mille puhul peab vastuse täpselt järele uurima.

Arstiks ei saa igaüks: teadmised on üks asi, ent omamoodi oskus on neid teadmisi rakendada. Arstiks saamise puhul on väga tähtsad empaatia-, suhtlemis- ja mõtlemisvõime. Hea meditsiinitöötaja püüab patsienti emotsionaalsel tasandil samuti mõista, iga inimese haiguskulg on erinev ja kurvad uudised niidavad ka kõige tugevama inimese jalust. Arst ei tohi töö juures kalestuda. Helle Karro leiab, et inimest tuleb väärtustada igal pool, esile tuleb tõsta nii patsiente, arste, õdesid, üliõpilasi kui ka õppejõudusid. Ükskõik, kellega tegu – ta on väärt õiglast ning viisakat kohtlemist.  

Signe Ivask

signe.ivask [at] ut.ee

Jaga artiklit