FOTO: erakogu

Puhas nauding Mehhikos ja Guatemalas

Reisikiri

Sattusin esimest korda Mehhikosse aastal 2010, et teha seal üks korralik ringreis. Reis oli pikk, mitmekülgne ja igati huvitav, kuid piirdus ainult Mehhikoga. Seekordne teekond algas möödunud aastal augusti lõpus hoopis San Diegost Californiast. Ambitsioonid olid suured, kuna peale Mehhiko tahtsime jõuda ka Guatemalasse, et lisada oma rännakule veelgi rohkem sädet.

Mehhiko on jaotatud 31 osariigiks ning igas osariigis on bussiliiklus väga hästi korraldatud. Aladel, mis jäävad Ameerika Ühendriikide ja Mexico City vahele, on bussiliiklus kallim, arvatavasti seetõttu, et Ameerika on lähedal, seal liigub rohkem raha ning elumall on läänelikum. Üleval põhjas on suuremad keskused üksteisest kaugel ning seetõttu tuleb pileti hind üsna kallis. Muidugi on alati ka võimalus võtta ekspressbussid, mis sõidavad näiteks Los Angelesest Mexico Cityni või mõnest muust piirilinnast Kesk-Mehhikosse. Kesk-Mehhikost edasi liikuda läände, itta ja lõunasse on kuidagi valutum, kuna teatud keskused ja sihtkohad on lähemal ning tekib alternatiiv sõita odavama bussipiletiga.

Esimesed 40 tundi oma reisist veetsime bussis, minnes Tijuanast kuni San Luis Potosini, et sealt omakorda edasi mägikülla Real de Catorcesse. Bussijaamad on üldjoontes 24/7 avatud ning nii mõnigi kord tuleb olla väga tänulik sellele, kui saab veeta pool ööd bussijaamas varajast bussi oodates. Bussijaamad on üldjoontes üsna avarad, pakuvad süüa, internetti ning pakihoidu. Muidugi oleneb see täiesti linna suurusest. Kuna me võtsime ette pikemaid vahemaid korraga, et jõuda kaugemale ja säästa aega, siis oli üleväsimus tavaline asi. Pärast 14-tunnist sõitu on vaja veel sihtkohas ringi tuuseldada, et leida odav ööbimiskoht, kõht tänavatoitu täis laadida ja lasta seejärel kehal puhata ja bussireisist välja magada. See on omamoodi kurnav rutiin, et olla mõnes kohas kaks kuni kolm ööd ja siis samamoodi edasi liikuda.

Real de Catorce on mägede vahel olev endine hõbedakaevandus, mis omal ajal, kui veel raudtee töötas, oli heal järjel. Nüüd sõltub küla ränduritest, kes sinna mõnusasse ja rahulikku kohta aeg-ajalt satuvad. Koht ise on maagiline, kuna asub mägede vahel ning piirkonnas elavad ka kohalikud pärismaalased – huicholid. Linnake oma mõne peatänavaga on rahulik ja aeglane, eriti vihmaperioodil, mis kestab üldjuhul augustist novembrini. Seal olles tasuks lihtsalt ringi jalutada, luusida mööda lagunenud hooneid ja tänavaid, samuti tasuks võtta ette umbes viietunnine matk huicholide püha mäe otsa, mis näeb eemalt välja nagu suur elevant. See koht on pärismaalaste seas tuntud kui koht, kus sünnib Päike.        

Pärast viiepäevast puhkust mägedes viis teekond meid edasi kontrastiderohkesse Mexico Citysse, kus saime tunda Mehhiko külalislahkust, sest peatusime oma sõbra õe juures. Mexico City on metropolide edetabelis oma rahvastiku arvu poolest kolmandal kohal. See on tõeliselt tiheda asustusega suurlinn, kus võib leida nii iidsete tsivilisatsioonide märke, hispaanlaste aja tunnusjooni ning hulgaliselt tänapäevale omast keskkonda. See on koht, kuhu inimesed tulevad õnne otsima ning omale paremaid elutingimusi looma. Vaatamisväärsusi on igas linnajaos, nii lähemal kui ka kaugemal kesklinnast.

Metroo on väga odav, samuti ka muu transport, aga see on umbne, ebamugav ja täis inimesi, pole vahet, mis kell sõita. Mexico City on nagu iga teine suurlinn, mis pakub igaühele seda, mida ta otsib. Meie leidsime oma maitse-, joogi-, turuelamused ning ühtlasi nägime ummistunud Mexico City peaväljakut, kuna käimas oli õpetajate streik, mis muutis terve linna taristu teovõimetuks.

Kuna saime aru, et viie nädalaga, mis reisiks planeerisime, ei suuda me näha paljusid nimekirjas olevaid kohti, otsustasime edasi liikuda Guatemalasse, mis on Mehhikoga võrreldes väiksem ja odavam.

Eelmine kord sattusin ma ka Oaxacasse, sealt edasi Puerto Escondidosse, Mazuntesse ja Chipotlesse. Seekord liikusime edasi Guatemala suunas, kuid enne seda tegime peatuse San Cristobal de las Casases. Linn ise on väga hubane, et sellest mitu korda läbi jalutada, kuid tuleb panna tähele, et sa ei läheks tänavaterägastikus omadega kaotsi. Võiks tõmmata paralleele meie ülikoolilinnaga, kuid erinevalt Tartust pole selles linnas jõge, peale selle on seal väga palju seiklejaid-matkajaid.

Edasi tuli ette piiriületus, kus Mehhikost lahkumisel tuleb tasuda riigimaksu, ning ees ootas senisest kõvasti soojema kliimaga Guatemala. Enamiku ajast olime me Lääne-Guatemalas, kus elavad maiad. Guatemala on kuulus ka oma chicken-busside poolest, milleks on Kanada ja Ameerika Ühendriikide vanad koolibussid, mis on oksjonitel müüdud arenguriikidesse. Bussid topitakse inimesi täis, ühel istmel kolm, asjad visatakse katusele ja sõidetakse igale poole, kuhu vähegi võimalik.

Nende busside puhul on oluline see, et sa pead tegema suuremates liiklussõlmedes ümberistumisi, et edasi jõuda. Transporti on võimalik leida alates varahommikust kuni õhtuni. Samuti on olemas ka uhkemad ja kallimad bussid, mis on võrreldavad Mehhiko omadega, aga nende kasutamine oleneb sellest, kui suur on su seiklushimu.

Meie olime pidevalt külg-külje vastas kohalikega, kui saabusime sihtkohta, milleks oli vulkaanidest ümbritsetud järv Atitlan ning boheemlasküla San Marcos. Sealne elu on rahulik ja vaikne, olles tuntud jooga, meditatsiooni ning uuema aja külalistemajade ja töötubade poolest. Külalistemaja San Marcos on väga muhe koht, kus on hea söök ja muusika. Enamik ööbimiskohti asub puudetihnikus, järve ja küla  vahel. Samuti on seal kohaliku ökoturismi edendamiseks rajatud maiade pühapaik, kus saab käia energiat ammutamas ja jalutamas. On ka ujumisvõimalus koos hüppeplatvormiga, mis on igati hea viis, kuidas päev mööda saata.

Kohtasime inimesi, kes olid vabatahtlikud mäe otsas džunglis asuvas permakultuurifarmis ja saime nende juures mõneks ööks peavarju. Hommik algas kell pool seitse jooga ja koristamisega. Kerge hommikusöök, permakultuuri õppetund ning neli tundi töötegemist. Lõunat sai kohapeal ning alati kaasnesid ka pärastlõunased uinakud, raamatulugemised ja suhtlusringid tugevate vihmahoogude saatel. Muidugi pidi ka selle kõige eest maksma, kuid see oli väga soodne.

Kohalikud sääsed, sipelgad ja muud putukad on pisikesed ja väga võimsad, mis oli pisut piinarikas. Samuti ei mõjunud kohalik vesi meile hästi ning ühel hetkel pidime haigestumise tõttu alla külla kosuma minema. Pärast kosumist liikusime edasi Xelasse, mis on suuruselt teine linn Guatemalas. Käisime lähedal olevates kuumavee-allikates ning kogusime jõudu, et liikuda edasi taas Mehhiko piiri poole.

Todos Santos Chuchatemoc on piirile üsna lähedal olev küla, kus elavad inimesed on kõik ühtemoodi traditsiooniliste rõivastega. Mehed on eriti vahvad, kuna neil on lillade kraedega kirjud sinised pluusid ning punavalgetriibulised püksid. See oli natukene nagu päkapikumaa. Kohalik suitsusaun, mis oli kahe koerakuudi suurune, oli ka põnev kogemus.

Järjekordne piiriületus viis meid tagasi Mehhikosse. Viibides riigis kuni seitse päeva, ei pea inimene maksma turistimaksu, seega kasutasime selle nädalapikkuse aja enda jaoks. Lühikese aja jooksul olime Palenqueõ džunglis ja võimsates maiade varemetes. Kliima on aasta ringi kuum ja niiske. Ööbisime bangalos, mille laes olev ventilaator ei teinud õhku sugugi jahedamaks. Ühel pärastlõunal sadas nii kõvasti, et oja bangalo ääres tõusis onnikese servani.

Palenque’i varemed on muljetavaldavad ning müstilised, samuti on terve Palenque’i ümbrus kaetud ilusate koskede ja laguunidega, mida tasub külastada. Edasi võtsime ööbussi Tulumi, kust alates hakkavad maailmaklassi rannad: Mehhiko Kariibid. Helesinine vesi, valge liiv ning palmipuud. Temperatuur ja päike on ühe eestlase jaoks metsikult laastavad. Mõne tunniga võid põleda ja saada päikesepiste. Järgmine peatus oli Cancun, kus olime sõbra juures, kes viis meid meie viimasel ööl pimedasse randa jalutama, ujuma ja väikseid kilpkonni suurde ookeani vabaks laskma. Järgmine päev oli lend New Yorki ning sealt mõne päeva pärast tagasi Eestisse.

Meie reis kulges mööda pärismaalaste asutusi ja piirkondi, olime üldjoontes pidevalt maiadega kontaktis, kes on osalt segavereliste latiinode poolt tõrjutud ning üritavad elus püsida oma käsitööde müümise või maisi kasvatamisega. Lisaks on ka neid, kes peavad väga palju väikseid ja odavad söögikohti. Vahel, kui sattusime suuremasse linna, siis oli veidike veider näha nii palju latiinosid, kes kõik üritavad olla lääne ühiskonna inimeste moodi ning vastavalt riietuda, käituda ja elada, näha oli vastuolu nende silmades ja suhtluses. Kohalikud maapiirkondade maiad ja pärismaalased olid palju avatumad ja siiramad.

Üldjoontes on elu Mehhikos ja Guatemalas kirev ning elav. Elu on kuidagi loogilisem ja lihtsam, kuna tundub, et kuskil ei ole tobedaid euronõudeid, mis keelaks mõnel vanamemmel tänavanurgal häid suupisteid müüa või mis iganes poodi pidada. Elu on täis päikest ja seda kõike võetakse üsna rahulikult. Sul on alati olemas alternatiivsed võimalused, kuna kuskil keegi alati pakub sulle midagi. Muidugi arvatakse, et kui sa oled valge ja seljakotiga, siis on sul ka raha. Meie puhul oli see vale ning pidi kõvasti kauplema, et asi oleks õiglane ja seda eriti mõnes turismipiirkonnas. Kohalik toit on väga hea, eriti just see, mida sa saad tänavalt või tänavanurgal asuvast urkast. Kahjuks oli meie reis pisut eklektiline, kuna viis nädalat 6000 kilomeetri läbimiseks oli väga vähe ning mõningate paikade külastamine jäi seega poolikuks, palju on ka alles avastamata paiku. Tegelikult tasub selleks kõigeks võtta rohkem aega või üks-kaks piirkonda, et rohkem tabada eri kohtade võlu.

Guatemala ja Mehhiko on külalislahkemaid kohti, kus reisida. Rahulik meel ja sisetunne on seal piirkonnas reisides su parimad sõbrad, sest palju on selliseid inimesi, kes tahavad sul naha üle kõrvade tõmmata. Samuti tasub mõelda vaktsiinide või rohtude peale, sest tagasi tulles olin mina seitse päeva Dengue’i palavikuga haiglas.

Meelde jäi sõna suave, mis tähendab rahulikult, mõnusalt või pehmelt. Sealset eluviisi saabki väga hästi kirjeldada selle sõnaga – suave.

Toomas Muuli

haridusteaduste 3. aasta tudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

reisikiri, Mehhiko