Mare Isakari tööpäevad mööduvad peamiselt loodusmuuseumis, kus tema sõnul on igal inimesel vaadata ja õppida küllaga.
FOTO: Sandra Saar

Mare Isakar on kui elav juturaamat

Persoon

TÜ loodusmuuseumi geoloogiliste kogude peavarahoidja Mare Isakar on kogu oma tööelu veetnud ülikoolis. Aastate jooksul on tema isiklikku varamusse kogunenud palju põnevaid lugusid nii tudengipõlvest kui ka tööajast.

Huvi geoloogia vastu tekkis Isakaril juba lapsepõlves. Tema lapsepõlvekodu oli Kiviõlis Küttejõu karjääri juures, kus kaevandati põlevkivi.

Karjääris leidus palju ilusaid kivistisi, sest põlevkivi on tekkinud miljoneid aastaid tagasi rikkaliku elustikuga aladel ja sellesse on kivistunud väga mitmekesise fauna jäänused. Lapsena pani Isakar karjäärist leitud kivististest kokku korraliku kollektsiooni.

Pärast keskkooli lõppu soovis ta ülikooli õppima tulla just geoloogiat. Toona oli geoloogiaerialal väga tihe konkurents, aga Isakaril läks hästi ja tal õnnestus soovitud erialale pääseda. Tartu tudengiajast on tal palju vahvaid meenutusi, muu hulgas arvukatelt reisidelt, mida geoloogid õpingute ajal tegid.

«Läände me küll minna ei saanud, aga Venemaal jagus avastamist küllaga ja nii sai ülikooliajal igal pool käidud,» meenutab geoloog. Tol ajal olid kõik Nõukogude Liidus vennasrahvad ja vene keelega said eesti üliõpilased kuidagimoodi hakkama.

Palju reisimist

Matkaselle toetas tol ajal isegi ametiühing. «Mina polnud enne suitsuvorsti näinudki, aga ametiühing eraldas seda meile. Matkal söödi muidu ikka putru, aga miskit pidi veel hamba alla saama. Poes polnud ju tollal midagi saada,» jutustab Isakar.

Uurimisretkele anti kaasa isegi riidematerjali, millest sai õmmelda paksud püksid. Ülikooli suusabaasist said nad matkavarustuseks kaasa aga suusad. Nendega ei läinud hästi: laenutati kümme paari, aga tagasi toodi kaks, sest ülejäänud sõideti pilbasteks.

Geoloog Volli Kalm, kellest hiljem sai ülikooli rektor, oli üks esimesi Siberi-matkade eestvedajaid ja korraldajaid. Nii läksid noored geoloogid keset talve näiteks Uuralitesse – just sedalaadi matkadest on saanud inspiratsiooni kodumaine õudusfilm «Must alpinist».

Isakar kinnitab, et midagi nii hirmsat nagu Urmas Eero Liivi linateoses neil päriselt ei juhtunud, keegi isegi ei külmetunud. Tõsi, üht külma Siberi ööd, mil üliõpilased üritasid sooja saamiseks nuluoksi põletada, mäletab ta küll. Noored ei teadnud, et nulu sees pole tõrva ja just seepärast ei tahtnud selline tulehakatis ei korralikult sooja anda ega tegelikult üldse põledagi.

Pärast kolmandat kursust saadeti Isakar ja tema kursusevend kolmeks kuuks Siberisse menetluspraktikale, kus tuli asbesti otsida. Tol ajal oli see väga populaarne materjal, millest toodeti näiteks eterniitplaate.

Asbesti otsimiseks ja selle leiukohtade kaardistamiseks oli eraldatud heldelt raha, sest asbesti tulekindlust, painduvust ning keemilist ja mehaanilist vastupidavust hinnati väga. Asbesti kantserogeense ja kopse kahjustava toime pärast kasutatakse seda nüüdsel ajal palju vähem, aga veel 2006. aastal toodeti maailmas kokku 2,3 miljonit tonni asbesti, kusjuures suurim asbestitootja oligi Venemaa.

Isakar ja tema kursusevend said mõlemad enda alluvusse kolm töölist. Koos nendega käidi ringi, puuriti auke ja võeti proove. Paraku leidus noorte geoloogide praktikapiirkonnas asbesti üsna vähe.

Praktikandid pidid värvuse järgi kirja panema, mis kivimiga on tegu, aga kõik kivid tundusid ühtmoodi hallid. Abiks olnud venelased mõtlesid nimesid ise välja, pakkudes praktikantidele tublisti nalja.

Isakaril on sellest ajast meeles arvukalt lustakaid ja vähem lustakaid seiku. Näiteks ei tohtinud nad kursusevennaga eesti keeles juttu ajada, sest töölised arvasid, et noored räägivad neid taga, ja said pahaseks. Kohalike jaoks oli arusaamatu, kuidas praktikandid ei mõista vene keelt. Kolme kuuga said eesti noored aga vene keele nii selgeks, et esimene kuu tagasi Tartus olles Isakar lausa mõtles selles keeles.

Nende praktika ajal süttis Siberis suur tulekahju, kuid seda ei hakatud kustutama enne, kui tuli jõudis baaslaagrile nii lähedale, et tekkis tõeline majade süttimise oht. Enne kehitati lihtsalt õlgu: «Не наш регион» (vn «Pole meie piirkond»). Kui tuul järsku pöördus ja olukord muutus ohtlikuks, võeti ka eestlaste töölised põlengut kustutama. Praktikandid jäeti maha ja nemad pidid ootama, kuniks olukord saab kontrolli alla.

Kuigi erialaselt midagi uut Isakar selle kolme kuu jooksul ei õppinud, peab ta praktikat ikka omamoodi kogemuseks. Kolmest kuust töötati võib-olla napilt üks kuu, ülejäänud aja oodati helikopterit või juhendajat või palgapäeva tagajärgede möödumist.

Palgapäeval tuli nimelt helikopter koos palgaraha ja viinaga. Töölised ostsid oma palga eest viina ja helikopter lendas sama rahaga tagasi. Seejärel tuli töömeestel hundijalavesi ära tarbida ja jälle möödus nädal. Isakar ja tema kursusevend käisid sel ajal matkamas, sest nemad ei olnud suutelised viina samamoodi alla kulistama. Teised said ka aru, et viinavõtjaid eestlastest ei ole, ja leidsid, et nendega pole miskit mõistlikku peale hakata.

See, kes juua ei armastanud, teenis Siberis hästi. Isakar sai 500 rubla, mis oli tol ajal väga suur raha. Võrdluseks meenutab ta, et tema haiglatöötajast ema kuupalk oli 60 rubla ja kui Isakar hiljem erialasele tööle asus, oli tema teenistus 90 rubla.

Hea rahaline seis

Pärast õpingute lõppu jäi Isakar ülikooli tööle. Alguses oli ta Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiakateedri juhataja Arvo Rõõmusoksa assistent. Kui kursus eespool õppinud Volli Kalm aga kolmeks aastaks Nõukogude sõjaväkke võeti, asus Isakar tema asemel geoloogiamuuseumi kogudega tegelema.

«Volli teenis Leedus ja ütles ikka, et lutikad pidid koomale tõmbama, kui tema kohale jõudis,» meenutab Isakar. Kui Kalm sõjaväest tagasi tuli, kaitses ta doktorikraadi ja enam muuseumi tagasi ei pöördunud.

Kui geoloogiamuuseum liideti zooloogiamuuseumiga, said geoloogid kasu ka teise muuseumi aktiivsest juhatajast. Too oli hea organiseerija, kes korraldas palju ekspositsioone. Rahaline seis oli samuti hea ja ühinenud muuseum sai töötajatele lubada ka reise.

Näiteks käidi Kesk-Aasias kivimeid ja mineraale kogumas. Selleks mindi mõne kohaliku geoloogi jutule: tahaks hirmsasti mõnd kivimit saada. Võõraid ei tahetud aga kaevandusse lasta, sest see olevat ohtlik, ja nõnda anti soovitud kivimid neile niisama.

Kivimeid oligi Isakari sõnul vene ajal tunduvalt kergem koguda kui praegu. Tihti tuli ette, et mõne uue ehitise jaoks rajatud süvend või vundament jäi seisma, sest raha sai lihtsalt otsa. Kui sel kohal juhtus olema lubjakivipinnas, murenesid sellest ajapikku kivistised välja ning geoloogidel oli tööd küllaga.

«Saaremaal ehitas üks mees maja ja lasi teha suure vundamendi. Siis sai tal nähtavasti raha otsa ja meie käisime umbes viis aastat seal kivistisi korjamas, kuni enam midagi võtta ei olnud,» meenutab Isakar nõukogudeaegseid töömeetodeid.

Praegusel ajal käivad asjad teisiti, tõdeb ta. Kaevatakse kraav, pannakse toru sinna sisse, aetakse kinni ja kaetakse korralikult mullaga. Nii ei jää välja ükski kivi ja nii ei saa ka geoloogid midagi kätte. «Suurtesse karjääridesse, kus tehakse lõhkamistöid, ei taheta aga kõrvalisi isikuid üldse lasta. Kardetakse, et kui pauk käib, võib võõrale nõlv kaela vajuda või kivi vastu pead lennata,» seletab Isakar.

Isakar rääkis, et kui mõni välismaa geoloog tahab tulla kivimeid koguma, siis tuleb maaomanikega läbirääkimisi pidama hakata pool aastat varem, et neilt luba saada.

Maavarade kaevandamine ja töötlemine on Eestis väga raske, teab Mare Isakar. Kuigi rahvuslik rikkus tuleb paljuski maavaradest ja meile kõigile meeldib neist saadud hüvesid kasutada, tundub ometi, et me kõik oleme maavarade kaevandamise vastu.

«Ükstapuha, kui tubli maavarade tootmise vastu võitleja keegi on, soojast korterist või autost ei ütle ta ikka ära. Kui sa oled väga tõsine vastane, siis ära kasuta ka hüvesid, mis on saadud maavarade tootmisest,» soovitab geoloog. Ta loodab, et inimesed mõtlevad selle üle järele ja Eestis levinud vastaline suhtumine ühel päeval muutub.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit