Õppisin Tartu Ülikoolis tarkvaratehnika erialal ja proovisin igal võimalusel käia välismaal. Magistriõppe jooksul viibisin Board of European Students of Technology (BEST-i) kursusega paar nädalat Kanaaridel, programmiga Erasmus+ viis kuud Barcelonas ning Kristjan Jaagu stipendiumi abiga kaks kuud Cambridge’is.

Magistriõppe teise aasta algul hakkas mulle kohale jõudma, et varsti lõppevad õppe- ja huvireisid ning algavad päris elu ja töö. Igaks juhuks otsustasin kandideerida Baltic-American Freedom Foundationi (BAFF-i) stipendiumile, mis viib Eesti tudengeid ja värskeid kraadiomanikke kuni aastaks USA-sse.

Paar nädalat pärast Tartu Ülikooli diplomi saamist maandusin San Francisco lennujaamas, kust algas minu aastane USA praktikaprogramm. Kolisin Palo Altosse, päikselisse Silicon Valley südamesse, et töötada tarkvarafirmas SAP.

Iga välismaale mineku plaan on sündinud eelkõige soovist tuua ellu vaheldust ja näha maailma, tihti ka lihtsalt rohkem päikest. Stipendiumitaotlustesse jõudis alati veidi ametlikum tekst, päikest mainimata.

«Saadud teadmised ja kogemused aitavad kaasa Eesti teaduse arengule ja tõstavad Tartu Ülikooli mainet väärt partnerina tulevasteks ettevõtete ja ülikooli vahelisteks lepinguteks,» seisab ühes minu avalduses.

Kõigi reiside jooksul sai peale päikese nägemise tegelikult saavutatud ka muu, mis avaldustes kirjas oli. Programmi põhiosa täidetakse tihti kõigi muude tegemiste käigus. BAFF-i Ameerika praktika-aastalt jõudsin tagasi Tartusse tänavu juulis ja oma algsele stipendiumitaotlusele peale vaadates võin öelda, et põhikava sai taas pingutuseta täidetud.

Minu praktika Ameerikas erines seni kogetud õppeprogrammidest märkimisväärselt – olin esimest korda Eestist nii pikalt eemal. Ameerikasse saabudes ei tundnud ma seal kedagi ja mul polnud püsivat elukohta, aga sisimas teadsin, et seiklused ootavad. See andis mõnusa kindlustunde, sest mõistsin, et kõik, mis juhtub, on minu kätes – ja kui midagi valesti teen, siis vähemalt ükski tuttav ei näe.

Nägin kõrvalt 96 000 töötajaga ettevõtte juhtimist, Ränioru töökultuuri ja selle varieeruvust ettevõtete kaupa, kogemuste jagamist ja õpetamist ning kuulsaid tehnoloogiamaailma nägusid.

Kohtusin mõjukate inimestega ning õppisin nende suhtlus- ja mõttemaneeridest. Sõbrustasin kohalikega ja ka paljude eestlastega. Võtsin aega reisimiseks ja elu nautimiseks, aga ka lisaõppeks oma valdkonnas. Kõike arvesse võttes oli see minu elu huvitavaim aasta.

Kuidas see kogemus mind muutis? Ma tunnen, et mõtlen nüüd avaramalt: olen näinud väga erinevate inimeste mõttemaailmu ning enne oma arvamuse kujundamist oskan paremini tähele panna ja kaaluda eri aspekte.

Tunnen end enesekindlamalt, sest reha otsa astumist jääb iga aastaga järjest vähemaks. Mu meelerahu on suurem, sest nüüd on paras tükk maailma jälle nähtud. Olen saanud palju päikest, kustumatuid mälestusi ja lahedaid sõpru. Soovitan välismaist praktikat soojalt.