Kristel Uiboaed.
FOTO: erakogu

Kess koloosis akkab piäd kandma?

Teadus

Eesti murretes esinevate verbiühendite põhjal eristuvad murdepiirkonnad pigem ida ja lääne kui põhja ja lõuna suunal, leidis arvutilingvist Kristel Uiboaed.

«Eks murrete jaotamine on ükskõik mis tasandil mõnevõrra meelevaldne,» mõtiskleb keeleteadlane Kristel Uiboaed.

«Keel ei ole ju piiratud mingite kitsaste aladega, kus räägitakse väga omamoodi. Just lausetasandil tuleb väga hästi esile, et pigem on palju selliseid üleminekualasid. Ka teiste keelte uurimine on seda näidanud.»

Eesti traditsiooniline murdejaotus – põhjaeesti ja lõunaeesti murreteks – tugineb häälikulistel, sõnavaralistel ja vormimoodustuslikel joontel. Verbiühendite («tuleb lugeda», «peab jätkama» jmt) esinemissageduse statistiline analüüs, mida Uiboaed doktoritöö raames tegi, rühmitab murdeid aga pigem teistpidi, ida-lääne suunal.

Enam kui 613 000 sõnaga murdetekstide korpusel tuginev uurimus on esimene omasugune Eestis: kvantitatiivne lausetasandi analüüs, mis lisaks hõlmas korraga kõiki kümmet eesti murret.

Traditsioonid

Häälikud esinevad ka napis kõnes väga sageli, lausekonstruktsioonide grammatilise korduvuse väljajoonistamiseks peab aga keelematerjali olema palju rohkem. Murdeuurijate huvi lausetasandil toimuva vastu ongi süvenenud alles viimasel kümnendil, koos tarkvaraliste analüüsivahendite arenguga.

«Traditsiooniline murdeuurimine on huvitunud sellest, mis on kirjakeelest väga teistmoodi ja erinev. Lausetasandil üldjuhul selliseid nähtusi ei ole, mida standardkeeles ei leiduks. Võib-olla sellepärast võis ka tekkida mulje, et mida seal ikka uurida on,» arvab Uiboaed.

Aeg

Murdekorpus koosneb veidi enam kui 200 intervjuust, mis salvestati põhiliselt 1960.-1970. aastatel. Praegu Eestis selle aluseks olnud kümmet murdeala nii selgelt eristuval kujul ei ole.

Teisisõnu, pilt, mida murretest luuakse, peegeldab tegelikult laias laastus poole sajandi tagust aega.

«See on, jah, selline paratamatus,» mõtiskleb Uiboaed. «Eriti sellise nähtuse puhul, nagu mina uurin. Mul ei ole võimalik materjali juurde koguda, analüüsida saan ainult seda, mis on olemas. Kadunud keelte ja nivelleerunud keelevariantide uurimisel on see üsna levinud probleem. Üritatakse teha nii hästi, nagu on olemasoleva materjali põhjal võimalik.»

Nüüdisaegset murdkeelt on uuritud häälduse ja vormimoodustuse tasandil. Grammatika põhjalikum analüüs nõuab aga uurimisküsimusi, millega oleks praegustes oludes keeruline tegeleda. «Praeguses keelesituatsioonis ei oleks sellise uurimuse tegemine väga hästi võimalik,» ütleb Uiboaed.

Žanr

Murdekoguja võib inimesega rääkida maast ja ilmast. Meie korpuse intervjuudes on kaldutud kombestikule, kooliskäimisele või sellele, kuidas mingit tööd tehti.

«Murdekogumine on üsna spetsiifiline suhtlussituatsioon,» räägib Uiboaed. «Ühelt poolt spontaanne kõne, inimene räägib, mis talle pähe tuleb, samas üritab salvestaja oma küsimustega vestlust suunata. Muidugi mõjutab selline žanr ka uurimistulemusi ja tekstide temaatika on suhteliselt piiratud. Aga see on jälle üleüldine probleem.»

Viga

Uiboaia uurimismaterjal – spontaanne suuline keel – on kirjakeelega võrreldes väga muutlik. See teeb analüüsi keerulisemaks ja tähendab ka rohkem vigu materjali töötlemisel.

Verbiühendite eraldamiseks tuli murdetekstide korpus osalauseteks lõhkuda. Selleks kasutas Uiboaed Kaili Müürisepa süntaksianalüsaatorit, mida on murdetekstide analüüsiks veidi kohandatud.

«Keele puhul ei ole ükski automaatne rakendus veatu,» räägib ta.

Kui analüsaator osalause piiridest aru ei saa, satub uurimusse ühendeid, mis ei ole tegelikult need konstruktsioonid, mida uurida soovitakse. See on suurim vigade allikas, ütleb Uiboaed. Seetõttu viskas ta välja kõik ühendid, mida esines materjalis vähem kui kolm korda.

«Ei ütle, et see on parim lahendus, aga analüüs näitas, et see suurendas õigesti tuvastatud ühendite protsenti.»

Sund

Üks piirkondlikke erisusi, mida Uiboaed koos juhendaja Liina Lindströmiga nüüd edasi uurib, on n-ö «tarvis/vaja» modaalkonstruktsioon. «Vaja» on väga levinud idapoolsetes murretes , «tarvis» esineb aga rohkem lääne pool (keskmurre: «ega siis ei ole korraga tarvis nii ahmida mitte»; mulgi murre: «kass meil vaija siin nõnda kavva olla omm»).

«Tuleb esile, et kogu aeg on kuskil mingi abstraktne väline sund, mille tõttu on midagi vaja teha või kuhugi minna. Elu on jube raske kogu aeg – aga mis seda tingib või kus see sundija või käskija on, jääb ebaselgeks,» arutleb Uiboaed.

«Murdetekstide puhul ongi ikka täiesti uskumatu, kuidas on võimalik rääkida igasuguste isikulõppudeta, kedagi mainimata, ja ometion arvusaadav, kellest või millest jutt käib.

Samas on selline isikule viitamise vältimine eesti keeles ka üsna tavaline viisakusstrateegia.»

Kontakt

Kõnelev inimene valib väljendeid alati mingis kontekstis. Statistiline analüüs aga eeldab sõnade esinemisel juhuslikkust, kirjutab Uiboaed doktoritöös.

Samuti, eri murretes võib sama verbiühend kanda eri tähendusi. Aga igasugune lausenähtuste varieerumine viitab pigem kasutussagedusele kui mõne konstruktsiooni puudumisele ühes või teises murdes. Ja kasutussagedus on jälle seotud juhusega.

Seetõttu – mangugu ma palju tahan – Uiboaed verbivormide põhjal kaugeleulatuvaid kultuurilisi järeldusi ei tee, murdekõnelejaid kui piirkondlikke karaktereid visandama ei hakka.

«Mingil määral saab oletada, ja me ka uurime seda, et näiteks ida- ja lõunapoolsetes murretes on rohkem vene ja läänes rootsi keele mõju,» arutab ta. «Lääne murded kasutavad tunduvalt rohkem germaani keeltele omaseid analüütilisi konstruktsioone. Aga sellist kontaktkeelte mõju on muidugi väga keeruline tõestada.»

Konstruktsioonid

Traditsiooniliselt on murrete uurimine justkui omaette keeleteaduse haru. Uiboaed kasutas oma hüpoteeside alusena nn konstruktsioonigrammatikat, mis on levinud teooria üldkeeleteaduses.

«Püüdsin uurida murdeid täpselt samamoodi, nagu tänapäeval tehakse üldkeeleteaduslikku uurimistööd. Ka murre on keel ja ma ei näe mingit põhjust, miks seda peaks uurima teistmoodi kui mis tahes muud keelevarianti, omaette metoodika ja teooriaga. Pigem peakski kasutama võimalikult palju eri meetodeid keele eri tasanditel. See annaks rohkem ja mitmekülgsemat informatsiooni keele kohta üldiselt. Aga eks see senine arusaam ongi praegu muutuma hakanud.»

Mustrid

Uiboaia doktoritöö on osa 2013. aastal alanud suuremast murdesüntaksi uurimisprojektist EstDiaSyn, kus analüüsitakse samas keelekorpuses ka teisi lausetasandi nähtusi.

Kas need joonistavad välja samasuguseid või teistsuguseid mustreid, mõtleb Uiboaed. Milline oleks tervikpilt?

«Muidugi oleks väga huvitav teada, millest need grammatilised erinevused on tingitud. Miks on keel mingis piirkonnas just ühtmoodi või teistmoodi arenenud. Aga selle uurimine on juba mõnevõrra keerulisem. Ajaloolased, geograafid ja lingvistid peaksid kokku saama – võib-olla siis.»

Võlu

«See on kulunud näide, aga saarlaste «ö»-d märkame inimesega suheldes kohe. Lauseehituse erinevusi me enamasti ei märka, kuni ei tee põhjalikku analüüsi.

Mind köidabki kõige rohkem uurimismaterjal ise. Mitte detailne lingvistiline tasand, millega keeletadlased võib-olla kõige enam tegelevad, vaid pigem just makrotasand: koondame palju andmeid kokku ja vaatame, mis pilt selle põhjal joonistub.

Kuidas sellest väga ebastandardsest, mitmekihilisest ja mitmemõõtmelisest materjalist saada poolautomaatselt kätte midagi, mida siis edasi uurida. Selline keele töötlemine on väga huvitav.»

 


Verbiühendite esinemissagedus paigutas ühte, homogeensemasse murderühma ranna-, saarte, kesk- ja läänemurde ning teise, suuremate seesmiste erinevustega rühma kirde-, ida-, Mulgi, Tartu, Võru ja Seto murde. Järgnevalt mõned näited finiitse verbi ja ma-infinitiiviga moodustatud konstruktsioonidest, mis ida-lääne suunal veenvalt erinesid.

Verbiühendite esinemissagedus paigutas ühte, homogeensemasse murderühma ranna-, saarte, kesk- ja läänemurde ning teise, suuremate seesmiste erinevustega rühma kirde-, ida-, Mulgi, Tartu, Võru ja Seto murde. Järgnevalt mõned näited finiitse verbi ja ma-infinitiiviga moodustatud konstruktsioonidest, mis ida-lääne suunal veenvalt erinesid.

 

hakkama

algus

kess koloosis akkab piäd kandma (ida)

 

püsiühend

siis lehmad akkavad piima lüpsma (saarte)

minema 

algus

et sõss läävät jo ilmaq ilosale minemä ku (võru)

 

lokatiivsus

pannkuokkidega läks seda titte vaatama (ranna)

 

püsiühend

mies läks kaduma nagu sõea aeal (kesk)

olema 

omadust väljendav

aga sie õli kange magama (kirde)

 

proksimatiiv

siis olivad vaidlema nagu (ida)

panema 

algus

panin silades tulema (kesk)

 

kausatiivsus

jahh ega mei vägisi tienima ei pane (ranna)

 

püsiühend

no ja kui ta paneb nee asjad sedasi akma (saare)

pidama 

avertiiv

ku mina ema pidi minestama ära (ida)

 

kvotatiiv

seal pidi vesilillisi olema (lääne)

 

impersonaalne kovatiiv

siis midagit pidi ikka sönna pääle pandama (saare)

 

modaalsus

sii pidi kaa kaunis noorest peast abielluma (mulgi)

 

proksimatiiv

ja mina pidin kukkuma ja kukkusingi (ida)

saama 

tulevik

kui tema kuulsad nime saa saad iest ja tagant üidma (kesk)

 

Imperfektiivne tulevik

se sai üks lollukkane olema (ranna)

 

kausatiivsus

ei saand enam seda pidama (kesk)

 

püsiühend

küll ma neega saan isegi akkama (kirde)

 

õnnestumine

et saa ma ruttõmbade minemä (võru)

tulema

püsiühend

ka nüid teist kord tuli lüpsma (kesk)

 

lokatiivsus

keda te tulette siin sõimama (ida)

käima (ma-infinitiivi inessiiv)

lokatiivsus

käisimi Pikkäsillal ja Liival ja jooman (tartu)

olema (ma-infinitiivi inessiiv)

lokatiivsus

ma kullõmahh olõ (võru)

 

omadus

no mina olin alles ikka vist akkaja käimas (kesk)

 

progressiiv

no sõda olli käeman (tartu)

 

proksimatiiv

ja edasi ikka oli vaomas vaomas ja maha kukkumas (lääne)

 

püsiühend

neid tarkkasi onn olemas (lääne)

Allikas: Kristel Uiboaia doktoritöö «Verbiühendid eesti murretes»

Mart Zirnask

UT toimetaja 2013–2015

Jaga artiklit

Märksõnad

keeleteadus, keel, eesti