Eesti iseseisvumine ja rahvusülikooli avamine tõi kaasa täiesti uue ajajärgu ka eesti üliõpilastele.

Üleöö olid täitunud varasemate aastate suured unistused: tegutses eestikeelne ülikool, saavutatud olid üliõpilaskondlik autonoomia ja akadeemiline vabadus, mida toetas igati ka ülikooli juhtkond. Nendes oludes tekkis üliõpilaskonnal esmakordselt võimalus vabalt valida oma kultuuriorientatsioon ja arendada selle järgi suhteid välisriikide tudengitega.

Kui enne esimest maailmasõda püüdsid eesti noorharitlased saksa-vene kultuurimõju pealetungist vabanemiseks edendada kultuurisuhteid Soome ja Skandinaaviaga, siis nüüd võidi otsesõnu välja öelda, et orienteerutakse Põhjamaadele.

Näiteks lähtuti 1920. aastal Tartu üliõpilaskonna organiseerimisel otseselt Põhjamaade üliõpilaskondade mudelist ning 1922. aastal võtsid Tartu Ülikooli tudengid üldmütsina kasutusele valge põhja, tumesinise serva ja musta nokaga Soome üliõpilasmütsi.

Tartu üliõpilaskonna kultuurisidemete ja muu suhtluse suunda mõjutas kõige üldisemalt üliõpilaskonna esindus, mille vaimsus oli suuresti kantud hõimuliikumise aadetest.

Oli ju samal ajal üliõpilaskonna organiseerimisega loodud Eesti-Soome Üliõpilasklubi, mille tegevuse eesmärgid olid akadeemiliste hõimuhuviliste koondamine ja hõimurahvaste tutvustamine. Sinna kuulus ka mitu üliõpilaskonna juhtliiget. 1923. aastal reorganiseeriti senine üliõpilasklubi Akadeemiliseks Hõimuklubiks.

Peagi pärast üliõpilaskonna institutsiooni moodustamist tõusis päevakorda kontaktide loomine välismaiste üliõpilaskondadega. Õige pea aga hakati vaatama pelgalt kontaktide loomisest kaugemale.

Juuratudeng ja üliõpilaskondade liidu asutamise peamisi initsiaatoreid Richard Övel kirjutas 1922. aasta veebruarikuu Üliõpilaslehes, et nii nagu Balti rahvastele on oluline poliitiline liit, on Balti üliõpilaskondadele vajalik akadeemiline liit. Seega peaks tulevane üliõpilaskondade liit ühendama Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola tudengeid.

Nii toimuski 10. ja 11. aprillil 1923 Tartus EÜS-i majas Soome, Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaskondade esindajate konverents. Kutsutud oli ka Poola üliõpilaskond, ent nad ei saanud kutset õigel ajal kätte.

Kuna poolakad jäid peagi Leedu üliõpilaskonna survel (Leedu ja Poola konflikti tõttu seoses Vilniuse okupeerimisega) kõnelustest hoopis eemale, kujuneski lõpuks välja nelja üliõpilaskonna liit SELL (Soome-Eesti-Läti-Leedu), kes seadis endale eesmärgiks nelja riigi üliõpilaste lähendamise ning aktiivse ja mitmekülgse akadeemilise koostöö väljaarendamise.

Kohe alguses võeti kõne alla stipendiumide asutamine SELL-i ülikoolide juurde üksteise kultuuri ja keele tundmaõppimiseks, ent hoolimata korduvatest pingutustest kujunes enam-vähem toimiv üliõpilasvahetus välja ainult Eesti ja Soome vahel.

Siingi said otsustavaks pigem kahe sugulasrahva hõimutöökontaktid kui SELL-i tegevus. Samuti osutusid üsna väheviljakaks 1920. aastatel üliõpilaskondade lähendamiseks korraldatud arvukad ekskursioonid.

Kui SELL-i koostöö tähendas 1920. aastate jooksul suuresti vaid üliõpilaskonna esindajate konverentse ja resolutsioonide vastuvõtmist, siis eesti ja soome tudengite hõimukontaktid olid 1928. aastaks viinud vastastikusest üliõpilaspäevade külastamisest ühiste, Soome-Eesti üliõpilaspäevadeni, mida korraldati kordamööda Tartus ja Helsingis ning kus osaleti massiliselt.

Selline sündmuste käik tõi paraku kaasa lätlaste pettumuse. 1930. aasta SELL-i konverentsil heitsid nad eestlastele ja soomlastele ette, et need peavad ühiseid üliõpilaspäevi, samal ajal kui SELL-il puuduvad endiselt üritused, mis võimaldaksid eri maade üliõpilastel arvukamalt üksteisega tutvuda.

Nii võetigi juba samal aastal vastu otsus anda senistele konverentsidele pigem üliõpilaspäevade olemus. Oodatud tulemusi andis see juba 1933. aastal, mil volbripidustustega ühendatud juubelikonverentsile Tartus saabus 160 väliskülalist (114 Lätist, 26 Leedust ja 20 Soomest).

Õigupoolest olid enne üliõpilaspäevi SELL-i üliõpilaskondade suhete tihendamisel olulist rolli mänginud populaarsed spordipäevad – alates 1923. aastast toimusid kordamööda kõigis SELL-i maades suveolümpiaadid ja 1929. aastast ka talimängud. Neid korraldati 1938. aastani.

Võib nentida, et kogu sõdadevahelise aja olid eesti üliõpilased pööratud näoga pigem Soome ja Skandinaavia poole, ent SELL andis võimaluse sõlmida lähemaid kontakte ka lõunanaabritega.