1972. aasta 1. mai number viis parteijuhtide, Glavliti ja KGB seltsimehed suurde segadusse – nimelt oli ajaleht rohelist värvi ja poole esileheküljest hõivas rõõmus kollane liblikas.

Palju õnne, Universitas Tartuensis!

Ajalugu

Universitas Tartuensis tähistab 70. sünnipäeva. 1948. aastal Tartu Riikliku Ülikooli nime all ilmuma hakanud ajalehte peetakse Eesti esimeseks järjepidevalt välja antavaks kõrgkooli häälekandjaks.

1948. aasta 22. novembril ilmus ajalehe Tartu Riiklik Ülikool esimene number. See sündis ülikooli parteiorganisatsiooni, rektoraadi, komsomolikomitee ning teenistujate ja üliõpilaste ametiühingu komiteede häälekandjana loosungiga «Lenini lipu all, Stalini juhtimisel edasi kommunismi võidu poole!».

Sõja lõppemisest oli möödas üksnes kolm aastat. Tõelisi mõtteid kardeti välja öelda. Ülikoolirahvas oli ära hirmutatud nii kodanlike natsionalistide sildi külgekleepimisest kui ka väljaviskamistest, vangistamistest ja küüditamistest.

Peale parteilisi suundi näitavate lugude kirjutati aga aja jooksul aina rohkem ka üliõpilaste teadusliku ühingu ringidest, isetegevusülevaatustest, esimestest kirjandusvõistlustest ja kooridest. Tegeliku elu peegeldust ajalehes algul küll polnud. Sõjajärgse ülikooli esimese aastakümne tõelise elu kirjeldust võib ajalehe asemel lugeda tollaste tudengite mälestustest.

1954. aastal kutsus ajalehes Edasi töötanud Juhan Peegel üliõpilasi ajakirjandust õppima – eesti filoloogia osakonna kolmandal kursusel sai spetsialiseeruda ajakirjanduse erialale. Ülikooli lehest sai kauaks ajakirjandustudengite praktikabaas. Nad püüdsid kirjutada inimlähedasemalt ja sisukamalt ning tuua lehte üliõpilasteemasid ja mõttevahetust.

Aegamööda sõjajärgsed hirmud taandusid, ülikooli inimesi hoidis koos akadeemiline vaimsus, Hruštšovi sulaaeg andis suurema tegutsemisvabaduse ja võimaldas kriitikatki. Leheveerud said juurde fotosid, joonistusi, omaloomingut ja nalju. Pressiklubisse tulid teistegi erialade üliõpilased.

Ajalehe esimeseks päristoimetajaks kinnitati 1974. aastal Rein Veidemann. Seni olid ajalehele alla kirjutanud parteikomitee poolt ühiskondlikus korras määratud toimetajad ja sisuliselt oli kogu töö tegija korrespondent. Toimetaja pidi peagi tsensorite vahet jooksma, igal nädalal parteikomitee sekretäri juures aru andma, koosolekutel istuma ning järjest enam rektori juures noomitusi ja manitsusi kuulama.

Kui Veidemann läks tööle kirjandusmuuseumisse, sai ajalehe toimetajaks seni korrespondendina töötanud Varje Sootak. Seda tööd tegi ta enam kui kolm aastakümmet, püüdes ajada eelmiste toimetajate joont. Kaasa aitas ajakirjanduse eriala avamine 1976. aastal.

Brežnevi-aegses stagnatsioonis rabeles toimetaja ülemuste ja lugeja vahel, et kajastuks kogu ülikoolielu ja tudengid saaksid oma mõtteid välja öelda. Vastu pidada aitasid toimetuse kaasteelised, seal töötanud tudengid, ajakirjandusüliõpilaste nn ühiskondlikud osakonnad, pressiklubi ja teaduskondade pressisekretärid.

1989. aastal sai lugejate ettepanekul ajalehe nimeks Universitas Tartuensis. Tsensor, partei ja komsomol kadusid. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist kadusid aga ka aktiivsed üliõpilased: nad leidsid omad organisatsioonid, tegelesid erakonnapoliitikaga või suundusid välismaale.

1999. aastal liideti ajaleht teabetalitusega ja toimetuse tööstiil muutus. Toimetaja pidi nüüd istuma arvuti taga ja ülikoolis tekkis mitmeastmeline hierarhiaredel. Veergudelt kadusid tudengite omalooming ja kultuurilood, kuid see-eest sai rohkem lugeda uudiseid ja teaduslugusid. Toimetus lõi isegi oma veebiportaali.

Kui Varje Sootak 2008. aastal pensionile läks, hakkas uue toimetuse käe all peagi ilmuma iganädalase ajalehe asemel kuukiri. Teaduse ja ülikoolisündmuste kõrvale tulid tagasi kultuurileheküljed. Lisandus veel palju uusi rubriike, mida polnud varem võimalik nelja leheküljega teha. Tartu Ülikool oli endale saanud nüüdisaegse häälekandja, mis kajastab ülikoolielu ja püüab taasluua meie-tunnet.


Kirjanduslik-kultuurilise kallakuga ajaleht

Võin julgesti öelda, et just ülikoolilehele kaastöö tegemise ajal hakkasin tasapisi kujunema tõlkijaks ja kirjameheks. Sain hea kogemuse kirjutamiseks emakeeles. Ajalehe tegevtoimetaja oli praegune tuntud kirjanik Asta Põldmäe. Keelekorrektuuri lugesid vaheldumisi – ilmselt ühiskondliku ülesandena – eesti keele kateedri põhijõud Ellen Uuspõld ja Reet Kasik. Sellest, mida nad minu kirjatöödes parandasid, õppisin rohkesti kasulikku.

Kuna mõlemad Asta Põldmäega olime kirjanduslembesed, sobitasime ülikooli lehte nii kirjanike omaloomingut kui ka tõlkeid. Võib öelda küll, et toonane ülikooli leht oli tugeva kirjanduslik-kultuurilise kallakuga – nii palju, kui see peamiselt asutusesisese ringlusega väljaandes võimalik oli.

Minu kajastada oli üks toonane erakordne sündmus – suure rühma USA riigi- ja haridustegelaste külaskäik Tartusse ja Tartu Riiklikku Ülikooli. (Kuni 1980. aastate alguseni oli välismaalastel keelatud Tartus ööbida ning püsiv elamisluba oli tollal vaid kahel välismaalasel: inglise kirjanduse dotsendil Arthur Robert Hone’il ja peruulasel Ricardo Mateol.)

Enne ameeriklastega kohtumist tuli mul käia koosolekul ülikooli parteikomitees, kus arutati, kuidas ameeriklaste nii ootamatu «sissetungiga» meie stagnaaega toime tulla. «Söötke neile ette fakte!» jäi meelde toonase juhtiva parteilase, ajalooõppejõu soovitus. Ju see vilja kandis, sest ameeriklased jäid siin kogetuga tõesti rahule. Mida nad seal täpselt rääkisid ja mida ma kirja panin, seda ma ei mäleta.

Jüri Talvet

kirjanduslik kaastööline 1972–1973


Praktiline koolitus ajakirjanikuametiks

Hakkasin Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonnas õppima 1975. aastal. Mu tööraamatusse on kirjutatud, et ajalehe Tartu Riiklik Ülikool korrespondendi kohale olin võetud 1977. aasta veebruari algusest. Mingil ajal jagasin korrespondendi ametikohta Aarne Rannamäega (1958–2016). Siis aga sain esimest korda ajutiselt ja poole koormusega tööd Edasi toimetuses, kus ma jätkasin täiel jõul ajakirjanikuametis pärast ülikooli lõpetamist 1980.

Niisiis võin öelda, et ülikoolilehes sain praktilist koolitust oma praeguseni kestvaks ajakirjanikuametiks. Töö ülikooli lehes viis mind kokku õppejõudude ja üliõpilastega, kellega mul oleks muidu jäänud lävimata.

Kõige eredamalt on mul meeles aga hoopiski trükikoda, kuhu ma tudengina esimest korda sattusin. Tinaridade ladumise masinate imeline mehaanika, trükivärvist räämas kitlitega küljendajad ja trükimasinate müstiline müramuster on elava mälestusena tänini kõrvade vahel.

Raimu Hanson

korrespondent 1977–1979


Esimese kursuse tudeng ja Juri Lotman

1980. aastate alguses suunati meid tudengitena ühel või teisel viisil kohe ülikooli ajalehe juurde. Mina sõelusin sageli kunstikabineti ja TRÜ lehe vahet, pakkudes oma tõlgendusi kunstinäitustest. Õppisin kompima enda jaoks seni väljendamatut ja sõnastama kunstiga seonduvaid tundmusi. Uskusin tollastes oludes seda vaja minevat, pidades ka kirjutamist kunstiks.

Esimese kursuse kevadel sain ülesandeks hankida läheneva võidupüha lehte sõjameenutus professor Juri Lotmanilt. Olin arg maatüdruk ega osanud sellest aust ka keelduda. Mind oli väiksel saarel kasvatatud teadmises, et kõik on ühesugused inimesed – ka need, kes elus kaugemale on jõudnud.

Muidugi sai sellest, kuidas esimese kursuse tudeng läks intervjueerima Juri Lotmanit, omamoodi müüt. Lotman sai viisaka inimesena tudengile antud ülesandest aru ja kirjutas vene keeles valmis väikese loo, mis tõlgiti toimetuses ära. Siiani pean lugu nendest endale nime teinud inimestest, kes on jäänud igapäevaelus lihtsateks ja mäletavad, kust nad ise alustasid.

Hiljem olin ülikooli lehes viimase kursuse pikal ajakirjanduspraktikal, mis kujunes toimetaja Varje Sootaki käe all tõeliseks lehetegemise kooliks. Isegi tsensoriprouadega puutusin kokku, viies ja tuues uue lehe poognaid. Ühtlasi õppisin klõpsama ja ilmutama ajatuid loodusfotosid, mida teinekord kasutati inimliku mõõtme lisamiseks.

Anu Pallas

kirjanduslik kaastööline 1982–1986


TRÜ-st Universitas Tartuensiseks

Ajakirjandusosakond ning ajalehe toimetus asusid ühe koridori peal. Töö iseloom oli muidugi kaugel lihtsast reporteritööst, sest lisaks lugude kirjutamisele tuli ka kaastöid toimetada, neljapäeviti Kastani tänava trükikojas lehe ladumise ja trükki saatmise juures olla, aeg-ajalt poognatega Glavliti tsensorite juures käia, ja kuna ma oskan pisut joonistada, siis vajaduse korral ka karikatuure või illustratsioone luua.

Mäletan, et kõige raskem oli trükimasinal ümber lüüa ja toimetada mõne lugupeetud professori kirjutisi, sest käekirjast oli väga keeruline või mõnikord peaaegu võimatu aru saada. Tudengina oli alati ka väike aukartus, kui tuli paluda emeriitprofessoritel mõnda kirjatükki ümber teha või kärpida.

Head hoogu ühiskondlike muutustega kaasaskäimiseks andis lehe nõukogudeaegse nime Tartu Riiklik Ülikool muutmine Universitas Tartuensiseks 1989. aasta sügisel.

Töötamine ülikooli ajalehes võimaldas boonusena sageli kohata väga põnevaid ja erudeeritud inimesi ning suisa legende. Näiteks Tullio Ilometsa ja Helmut Piirimäe lugusid elust oleks aina kuulanud ja kuulanud.

Ühiskondliku käärimise taustal toimus ka tehnoloogiline murrang. Ülikooli ajalehe toimetamine ja trükkimine oli kätkenud tänapäeva mõistes meeletut käsitööd. Meenutan tihti trükikojas töötanud naisi, kes tassisid süles mitmekümnekiloseid käsilaona valminud trükiplaate. Siis aga ilmus ühel hetkel toimetuse kõrvaltuppa esimene arvuti, imepisikese ekraaniga Apple MacIntosh, ja lehetegemine muutus täielikult.

Margus Sanglepp

reporter 1988–1991


Lehetegu mobiiltelefoni ja arvutita

Meelde on jäänud ennekõike lehe peatoimetaja Varje Sootak, kes igal ajal nagu ema sind vastu võttis ja juhendas. Arvuteid siis polnud. Pidime kõike joonlauaga mõõtma ja kujundama, ise viima lehe trükikotta, kus see metallplaatidel valmis tehti. Aga see töö oli loengute ajal justkui puhkus.

Ei mäleta küll kordagi, kui Varjele poleks mu pakutud ideed meeldinud. Ta julgustas alati takka ja kui õpingutes oli kiirem periood, polnud kunagi ühtki etteheidet. Kõige enam pakkuski see aeg võimalust vahetunnil lõõgastuda. Pealekauba sai kiitust, et teed kõike õigesti.

Kõige eredamalt on meeles üks kirjatükk Liis Tappost, kes osales Soulis missivõistlusel. Siis oli küll imal tunne – et millest me nüüd kirjutame –, ent lugu osutus väga loetavaks. Kollast ajakirjandust me toona ei teinud.

Meil olid ikka Peeter Vihalemma, Krista Aru, Sulev Uusi loengud. Peale selle äsja Ameerika koolituselt tulnud Priit Pullerits, kes oli meie jaoks a ja o. «Nüüd tormake tänavale ja tunni lõpuks olgu lugu valmis!»

Mobiiltelefone meil ka toona muidugi polnud. Kohvrisuurused mobiiltelefonid olid tol ajal vaid Eesti kahekümnel jõukamal ärimehel. Internetist midagi guugeldada ei saanud ja intervjuud mindi tegema mitmeks tunniks.

Kui läksin 1995. aastal Äripäeva praktikale, püüdsin ikka salaja teksti enne paberil kirjutada, kuni see avastati ja siis rangelt ära keelati.

Selle Luik

reporter 1991–1996


Efektiivse meeskonnatöö kool

Kuna leht pidi olema trükivalmis neljapäeva pärastlõunaks, õpetas see ühise eesmärgi nimel efektiivselt meeskonnas töötama. Varje Sootak oli nii äge peatoimetaja, temast võtan siiamaani eeskuju. Lehetegemisel oli pidevalt igasuguseid eriarvamusi, aga Varje suutis kõik teemad nii ära klattida, et ajaleht jääks ajaleheks ega muutuks lihtsalt pressiteadete printeriks.

Eriti meenub juhtum, kui ühele uuele ülikooli töötajale ei mahtunud hinge, et tema osakonda nimetatakse talituseks. See kõlavat nagu loomade talitamine ja nimetus peaks olema ikka teenistus. Teine lugu oli ühe juubilariga, kes oli nii mures, mida tema õnnesoovidesse kirjutatakse. Kui leht trükis, sai ka see PDF teele pandud, aga ise mõtlesin, et huvitav – kui oleks olnud nekroloog, siis kuhu see oleks tulnud saata.

Väga hästi on meeles neljapäevased hommikusöögid ehk tootmiskoosolekud Varje ja Aijaga Postimehe kohvikus, kus sai paika pandud päevaplaan, et leht trükkiminekuks valmis teha.

Ergi Prommik

küljendaja 2003–2006


Ajakirjanikutöö kui teine kõrgharidus

Mind võttis toonane ajalehe peatoimetaja Varje Sootak tööle saksa filoloogia viimase kursuse üliõpilasena. Hiljem sain kaasa teha ajalehe muutumise ajakirjaks. Töötamine Eesti suurima ja vanima ülikooli häälekandja juures oli minu jaoks nagu teine kõrgharidus või tõeline elukool.

Varje õpetas mulle kõik hilisemas elus vajalikud ajakirjanduslikud ja, võib ehk isegi öelda, diplomaatilised oskused: kuidas lugusid kirjutada, kuidas fookust hoida, kuidas kuulata ja üles leida õiget infot. Ta õpetas läbirääkimisoskusi ja inimeste tundmist, samuti seda, kuidas tulla vastu intervjueeritavate soovidele, kuid siiski jääda kindlaks oma ajakirjanikukreedole.

Usun, et õppisin ülikooli ajalehe juures seda, mida tähendab hea ajakirjandus. Koos tollase küljendaja Ergi Prommikuga oli meil ääretult tore meeskond, kes toetas üksteist. Et see oli minu esimene töökoht, seadsid just need töökaaslased standardid mu edasiseks eluks.

Üks kõige eredam juhtum oli peatselt pärast minu tööleasumist. 2004. aastal määrati teaduse elutööpreemia teiste hulgas eksperimentaalfüüsikule, akadeemik Tšeslav Luštšikule. Mu teisel töökuul saatis Varje just mind akadeemikuga lugu tegema.

Vene keeles kaugest ja keerulisest valdkonnast rääkida oli tõeline katsumus, kuid sain sellega hakkama. Luštšik osutus tõeliseks diplomaadiks, kes suutis mulle oma teadustöö olemust selgitada nii, et mulle näis, et sain sellest aru. Küllap sealt saigi alguse minu kultuuri- või valdkondadevahelise tõlgi teadlik teekond: soov tõlkida keerulist üldarusaadavasse, tõlkida ühest keelest ja kultuurist teise.

Aija Sakova

toimetaja 2004–2010

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

ajaleht, ajakiri