Keskmine doktorant funktsioneerib Rudolf Bichele sõnul tavaliselt kerge hullumeelsuse piiril. Huumoril on teaduses tähtis osa, et mitte päris hulluks minna. Kui midagi välja ei tule, peab oskama selle üle naerda.
FOTO: Andres Tennus

Aasta juhendaja Rudolf Bichele näitab eeskuju

Persoon

Oktoobri keskel toimunud pidulikul tänuüritusel «Eestimaa õpib ja tänab» tunnistati aasta parimaks juhendajaks inimese bioloogia assistent ning bio- ja siirdemeditsiini nooremteadur Rudolf Bichele.

TÜ bio- ja siirdemeditsiini nooremteadur Rudolf Bichele korjas kõigest kümmekond aastat tagasi õpilasena olümpiaadidelt medaleid, nüüd aga treenib juba ise Eesti koolinoori rahvusvahelistelt loodusteaduste olümpiaadidelt medaleid tooma.

Tänavu kevadel võitis Rudolfi juhendatud kolmik Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaadil Sloveenias üldarvestuses teise kohaga võistkondliku kuldmedali. Detsembris ootab Eesti võistkonda ees sõit Botswanasse, kus toimub rahvusvaheline loodusteaduste olümpiaad.

Aasta juhendaja tiitli saanud Rudolf on TÜ teaduskoolis õpilasi rahvusvahelisteks võistlusteks ette valmistanud juba kümme aastat. Juhendajatöö algas sisuliselt kohe, kui ta ülikooli astus. Teiste juhendamine pole aga enda õpinguid sugugi seganud – 20. novembril kaitseb ta meditsiiniteaduste valdkonnas oma doktoritööd.

Loomulikult pole Rudolf ainus, kes koolinoori sellisteks võistlusteks ette valmistab. Loodusteaduste olümpiaadidel tuleb näidata teadmisi nii bioloogiast ja füüsikast kui ka keemiast. Igal teemal jagavad võistkonnale teadmisi eri juhendajad. Rudolfi ülesanne on õpilastele lahti seletada kõik, mis puudutab bioloogiat.

Peale selle tegeleb Rudolf palju üldise korraldamisega. Näiteks broneeris ta just intervjuu tegemise päeval Botswanasse sõitvale meeskonnale reisimeditsiini kabinetis aja, et kõik liikmed A-hepatiidi vastu vaktsineerida.

Kriitiline mõtlemine aitab eristada õiget valest

«Eks see vaktsiiniteema kütab kirgi, sest immuunsüsteem on keeruline ja selle toimimisest ei ole lihtne aru saada. Internetis on vaktsineerimise kohta käivad argumenteeritud teadusartiklid paraku uppunud rämpsteabe hulka ja kriitilise mõtlemise oskust ei ole kahjuks kõigil võrdselt,» tõdeb Rudolf, kes uurib ise just molekulaarimmunoloogiat.

Immunoloogia pakub talle põnevust seetõttu, et organismi immuunsüsteemi töötamise loogikast on keeruline aru saada. Kuigi Rudolf on immuunsüsteemi alusuuringuid teinud juba seitse-kaheksa aastat, on palju asju, mida temagi veel ei mõista. Seda huvitavam on ikka ja jälle midagi uut teada saada.

Maailmas, kus internetist on võimalik leida absoluutselt kõike, tuleb Rudolfi meelest õpetada õigete ja valede allikate eristamist juba põhikoolis.

«Meie töötame 14–15-aastaste õpilastega, kes on küll mõjutatavas eas, aga õnneks meeldib neile uute teadmiste omandamise juures argumenteeritus. Aktiivsed olümpiaadidel käijad ei piirdu enamasti ühe valdkonnaga, vaid osalevad mitme aine olümpiaadil ja neil on väga lai silmaring,» on ta rahul.

Eriti meeldib Rudolfile, et noortele, keda ta juhendab, ei pea väevõimuga infot pähe suruma, vaid nad on väga motiveeritud ja tahavad ise võimalikult palju teada saada. Väikeses seltskonnas ei tule ette olukorda, et tagumises pingis tunni ajal lobisetakse või telefoniga mängitakse. Suures klassiruumis kipub seda ikka juhtuma.

«Kui sind huviga kuulatakse, paneb see ennast rohkem pingutama, sest kõik, mida sa ütled ja teed, jõuab su ees olevate noorteni. Päeva lõpuks võid olla väga väsinud, aga lähed koju teadmisega, et keegi sai tänu sinule targemaks,» räägib Rudolf õpetajatöö muredest ja rõõmudest.

Realistlik teave aitab teha tulevikuplaane

Tihti küsitakse ka teemaväliseid küsimusi – näiteks selle kohta, mida ja miks üks või teine juhendaja ise on õppinud. Noorte jaoks on iga selline teabekild oluline, et saada selgemaks, mis suund ise pärast gümnaasiumi lõpetamist valida.

«Mida varem nad aru saavad, et teadus ei koosne ainult lahedatest katsetest, vaid seal on ka palju bürokraatiat, seda parem. Tuleb olla aus, et suur osa ajast ei tulegi katseid tehes midagi välja ja et see on normaalne. Neil on ju oma tulevikku kavandades vaja teha teadlik valik, ja selleks on vaja realistlikku teavet,» ütleb Rudolf.

Tema õpilased hindavad seda ega ole kiitusega kitsid. Rudolfi eeskuju inspireerib neid ning häid sõnu jagub palju ka õpetaja huumorimeele ja õpetamisoskuse kohta – mõlemad on õpilaste kinnitusel suurepärased.

Peale olümpiaadilaste õpetab Rudolf praegu esimese kursuse arstitudengeid. Eelmisel aastal andis ta ka osakoormusega Hugo Treffneri Gümnaasiumis osakoormusega ka loodusaineid, kuid sellest tuli suure töökoormuse tõttu loobuda.

On tähelepanuväärne, et Rudolf pole õpetamist kunagi ametlikult õppinud. Küllap on tema oskustes «süüdi» head geenid või head eeskujud. Treffneri gümnaasiumis oli tal võimalus õppida legendaarse bioloogi Urmas Kokassaare käe all – Kokassaar valiti eluajal korduvalt ka TÜ aasta õppejõuks. Teadlasi ja õppejõude ei ole Rudolfil aga kunagi tulnud kaugelt otsida.

«Mu ema, vanaema ja vanaisa polnud küll bioloogid, aga nad kõik on ülikoolis töötanud. Ema (TÜ füüsika assistent Irina Bichele – toim.) on aastaid ülikoolis väga heal tasemel õppetööd teinud. Kui nii inspireeriva inimesega aastaid koos elada, peab midagi ikka külge ka jääma,» naerab Rudolf.

Koolid vajavad erinevaid õpetajaid

Ideaalset õpetamise või juhendamise stiili ei saa tema arvates olemas olla, sest kõik inimesed on erinevad. See kehtib ka õpetajate ja õpilaste kohta. Igaüks peaks leidma enda jaoks kõige parema väljundi, kuidas oma teadmised teistele kõige paremini edasi anda.

Õpetada saab ju väga oskuslikult igat moodi, alustades kriidi ja tahvliga loengust ning lõpetades moodsate digitehnoloogiliste õpetamisprogrammidega.

Rudolfi sõnul tuleb väga kiiresti ilmsiks, kas inimene on loomu poolest hea õpetaja või mitte. On neid, kes sobivad klassi ette, ja neid, kellele sobib pigem individuaalselt õpetada. Paljud, kes ei sobi klassi ette, oskaksid suurepäraselt kokku panna materjale, mida saab kasutada iseseisvaks õppeks.

«Kogu ühiskond toimib selle najal, et eri inimestel on eri oskused. Ma ei usu, et õpetamisel või juhendamisel saaks kõike ühe mõõdupuu järgi võtta. Üks saab suurepäraselt hakkama lasteaialastega, teine ülikoolis auditooriumi ees. Oma keskkonnas on mõlemad suurepärased, aga kui kontekst ära vahetada, ei pruugi kumbki hakkama saada,» toob ta näite.

Õpetamist naudib Rudolf väga, kuigi see on aeganõudev töö. Ei saa tööpäeva lõpus lihtsalt arvutit kinni panna ja koju oma asjadega tegelema minna, sest nii palju on veel teha ja nii paljule on veel vaja mõelda. Teiste õpetamine sunnib ennast kogu aeg muutustega kursis hoidma.

«Olümpiaadilastele tuleb seletada kõike, taimedest inimfüsioloogiani. Teadustöös juhtub tihti, et inimesed kaotavad ennast kitsa valdkonna detailidesse ära ja oma teema tundub terve maailmana. Üldhariduses tuleb paratamatult näha suuremat pilti,» seletab Rudolf.

Häid inimesi tuleb rohkem motiveerida

Paraku ei võeta tema sõnul õpetajate ja õppejõudude töökoormust hinnates arvesse, kui palju nad teevad ületunde. Seda ongi raske arvutada, sest töötundide tegelik arv sõltub õpetaja pühendumusest. Kogu haridusmaastik püsivatki suuresti motiveeritud inimeste najal.

«Õpetajatöö annab vaimsel tasandil väga palju tagasi. See on hingeliselt äärmiselt tasuv töö, aga vahepeal tahaks oma töö eest ka normaalset palka saada. Muidugi on missioonitunne, aga kui näed, kuidas kõik erasektoris töötavad sõbrad saavad väiksema koormuse eest mitu korda suuremat palka ... See on haridussüsteemile suur oht,» tõdeb ta.

Kõigist muredest hoolimata tehakse Eesti haridussüsteemis Rudolfi sõnul siiski midagi väga õigesti. PISA uuringute või rahvusvaheliste olümpiaadide tulemusi arvestades on Eesti õpilased maailmas väga kõrgel tasemel. 1,3 miljoni elanikuga riigis saab esindajaid valida palju vähemate inimeste seast kui suurriikides, ent ometi on Eesti õpilased enamjaolt tabelite ülemises otsas.

«Selle eest tuleb au anda just motivatsioonitundest tööd tegevatele õpetajatele. Meil on raudvara, kes on õpetanud aastakümneid ja kes teeb seda ka edaspidi, ning tegelikult on õpetajatel ka järelkasvu. Ma tean mitmeid endavanuseid ja ka nooremaid, kes on koolidesse õpetama läinud. Kui motivatsiooni jätkub ja nad kooli jäävad, siis ei ähvarda meie haridussüsteemi veel mingi kokkukukkumine,» loodab Rudolf.

Tema arvates võiks suuremat tähelepanu pöörata neile, kes on väga head õpetajad, aga kes saaksid edukalt hakkama ka midagi muud tehes. Selleks, et nemad ikka õpetama tuleksid või jääksid, on vaja, et õpetajate palgad jõuaksid töökoormusega vastavusse.

Jaga artiklit