Sander Pajusalu
FOTO: Andres Tennus

Geneetikule meeldib piirideta meditsiin

Persoon

Sander Pajusalu on noore ea kohta saavutanud märkimisväärselt palju: ta on lõpetanud arstiõppe cum laude, kaitsenud doktoritöö ja teinud läbi residentuuri – seda kõike alla 30-aastasena. Hiljaaegu pälvis ta ka Eestis suurima erarahastusel põhineva stipendiumi, millega plaanib minna Yale’i Ülikooli järeldoktorantuuri.

Otsuse meditsiini õppima minna tegi Sander alles gümnaasiumi lõpuklassis. «Ma pole kindlasti see arst, kes on lapsest saadik teadnud, et minust saab tohter, ja teinud kõik selle nimel, et see soov täide läheks,» ütles värske stipendiaat.

Hugo Treffneri Gümnaasiumi abituriendina uuris Sander erinevaid õppekavu. Arsti­teaduse juures jäid talle silma mitu põnevat õppeainet, ja kuna inimene on teda alati huvitanud, siis tundus meditsiin hea valik.

«Ega ma enne õppima asumist arstiks olemisest muud ei teadnud kui seda, mida Ameerika teleseriaalidest näinud olin. Vahel olen mõelnud, et ehk oligi nii parem, sest kui oleksin väga täpselt teadnud, siis kes teab, kas oleksin arstiteaduskonda astunud,» rääkis ta.

Ameerika arstisarjad päriselu siiski kuigi palju ei peegeldavat. Üks inimeste seas levinud väär­arusaam seisneb selles, et arstid jagatakse kaheks: on kirurgid, kes inimesi lõikavad, ja on need arstid, kes ei lõika, vaid kirjutavad patsiendile ravimeid. Sander seletas, et tegelikult on veel näiteks palju arste, kes iga päev patsiendiga otseselt kokku ei pruugi puutudagi, nagu näiteks radioloogid või patoloogid, kuid on väga tähtsad ravimeeskonna liikmed.

Polnud eesmärk

Sander lõpetas arstiteaduskonna cum laude, mis ei olnud tema jaoks eesmärk omaette ja ta on veendunud, et ei tohikski olla. Kui aga kolmanda kursuse keskel, kui pool ajast oli veel õppida jäänud, oli võimalus selleks justkui olemas, siis hakkas talle tunduma, et miks mitte selle poole püüelda.

Kõige suurem pinge tekib tema sõnul päev enne lõpu­eksamit, mille eest tuleb saada A, et lõpetada cum laude. Sander rääkis, et kui pärast kuut aastat pingutamist on tulemuseks B, mis on ikkagi väga hea tulemus, siis tundub, et asi on läinud lörri ja tekib pettumus. Õnneks tema puhul ei läinud nii.

Arstiteaduskonnas õppides tuleb ühel hetkel keskenduda kindlale valdkonnale ja Sander valis oma erialaks meditsiinigeneetika, mida ta ise nimetab nišierialaks, sest Eestis töötab umbes kümme meditsiini­geneetikut.

Peamise tõuke just selle ala valimiseks sai Sander ühest valik­ainest, mida õpetasid meditsiinigeneetikud eesotsas professor Katrin Õunapiga.

Selle ainega umbes samal ajal otsustati geneetikakeskuses võtta suveks tööle kaks arsti­tudengit, kes oleksid puhkuste ajal abiks.

Seega oli Sander Tartu Ülikooli kliinikumi geneetika­keskuse esimene abiarst, kes suveks tööle vormistati. Kuna koostöö sujus, jäi ta pärast suve sinna väikese koormusega edasi ja töötas seal terve kuuenda kursuse. Pärast seda oli tema jaoks juba loogiline samm jätkata geneetika­keskuses residentuuris.

Meditsiinigeneetik rääkis, et peamiselt tegeletakse geneetikas üliharuldaste haigustega, mis tähendab, et tihtipeale ei ole isegi väga kaua töötanud arst ühtegi teist sama diagnoosiga patsienti varem näinud. Seetõttu tuleb palju tööd teha andmebaaside ja kirjandusega, et leida patsiendile diagnoos, mis saab aluseks järgnevale ravikäsitlusele.

Tunduvalt raskem

Geneetiliste haiguste diagnoosimine on Sandri sõnul olnud ajalooliselt paljude teiste haigustega võrreldes tunduvalt raskem. Seda põhjusel, et geneetilised haigused on enamasti väga haruldased ja pole lihtsasti vaid arstliku läbivaatuse teel diagnoositavad.

Muidugi on ka erandeid, näiteks Downi sündroom, mille tunneb enamasti ära kõigest inimesele peale vaadates. Moodsad geenianalüüsid on aga ka paljude teiste pärilike haiguste diagnoosimist oluliselt lihtsustanud.

Sander rääkis, et suurem osa geneetilisi haigusi ei taba ühe pere mitut liiget, sest kui haigus ükskord tekib, siis ei pruugi haigestunud inimene tihtipeale ise järglasi saada, näiteks on see nii raske vaimse arengu mahajäämuse korral.

Samuti on enamasti arengu­häiretega laste vanemad ise terved. Geneetilise haiguse põhjusena avastatakse näiteks üha sagedamine niinimetatud uusmutatsioone, mis on tekkinud loote või juba vanemate sugurakkude arengu jooksul.

Arenguhäired on üks valdkond, millega geneetikud tegelevad, aga on ka väga palju teisi: igas meditsiinivaldkonnas on pärilikke haigusi.

Sander rääkis, et vahel on ta palunud tudengitel seminaris nimetada arstiteaduse harusid, mille puhul ei tule tegeleda geneetiliste haigustega. Võiks arvata, et selleks on trauma­toloogia, sest kui palju see ikka on geneetikaga seotud, kas inimene satub õnnetusse või mitte. Selgub aga, et on teatud pärilikud haigused, mis mõjutavad luude struktuuri niimoodi, et iga väiksem kukkumine tekitab luumurru. Samuti võib riski­altil käitumisel olla oma pärilik komponent.

«See mind geneetika juures võlubki, et see ei ole piiritletud ühegi kindla meditsiinivaldkonnaga, vaid patsiente on seinast seina,» rääkis Sander.

Viimase patsiendi, keda ta konsulteeris, oli tema juurde suunanud silmaarst ja eel­viimase kardioloog. Palju tegeletakse pärilike vähisündroomidega ja ka viljatuse probleemiga puutub Sander üsna tihti kokku.

Tüüpiline patsient on aga arenguhäirega laps, kelle puhul üritatakse aru saada, miks tema areng ei kulge nii, nagu peaks.

Sander rääkis, et kuigi arst-geneetikuid on Eestis umbes kümme, mis võib tunduda vähe, siis tegelikult ei olegi vajadus oluliselt suurem, sest iga inimene ei satu elu jooksul geneetiku juurde ega peagi sattuma.

Sander lausus, et geneetika areneb kiiresti ja et võib-olla kunagi on neid rohkem vaja.

Märgatav areng

Teisalt on uus trend see, et teiste erialade arstid on üha rohkem kursis geneetikaga ning suudavad vajaduse korral ise teste tellida ja patsientidele nende tulemusi edastada.

Arst rääkis, et geneetiliste haiguste diagnoosimine on viimase kümne aasta jooksul kordades kasvanud.

«Kümme aastat tagasi oldi seisus, kus tunti ära väga spetsiifilised haigused, näiteks Downi sündroom ja mõned ainevahetus­haigused. Ei taha suuri sõnu teha, aga areng on lausa revolutsiooniline,» ütles geneetik.

Laias laastus pooltele patsientidele, kes pöörduvad geneetilise haiguse kahtlusega arsti poole, määratakse täpne diagnoos. Kümme aastat tagasi diagnoositi kindel haigus viiel protsendil.

Järgmise kümne aasta puhul ei usu Sander enam nii kiiret arengut. Küll aga arvas ta, et geneetika muutub väga paljude arstide igapäevatöö osaks.

Näiteks siis, kui patsiendil on väga eriline nahaprobleem ja nahaarst kahtlustab, et tegu võib olla geneetilise nahahaigusega, saab ta kohe tellida geneetilise analüüsi, mis tema teooriat kinnitab või lükkab selle ümber.

«Usun, et järgmise kümne aasta perspektiiv on see, et geneetika levib erinevates meditsiinierialades ja muutub rutiinseks,» lausus Sander.

Sander pälvis veebruari lõpus Ernst Jaaksoni stipendiumi, millega ta kavatseb suve lõpus minna USA-sse Yale’i Ülikooli järeldoktorantuuri.

Ernst Jaaksoni mälestusfond loodi Tartu Ülikooli Siht­asutuse juurde 2001. aastal, kui ülikooli jõudis legendaarse diplomaadi Ernst Jaaksoni 8,6 miljoni krooni suurune pärand. See on Eestis seni üks suurimaid eraisiku annetusi hariduse toetuseks, samuti on ka mälestus­fondist makstav stipendium suurimate hulgas.

Kui kaua Sander Ameerikas on, sõltub sellest, kuidas tal alguses läheb ja kui palju lisa­rahastust ta saab. Tema hinnangul peetakse paljude teadus­rahastuse projektide puhul vajalikuks vähemalt kaheaastast järeldoktorantuuri. Seega ei ole mõtet minna lühemaks ajaks.

Sandri Ernst Jaaksoni stipendiumile soovitaja Joel Starkopfi sõnul on värske stipendiaat näidanud end sihikindla ja võimeka noore kolleegina, kelle ajutine siirdumine USA tippülikooli on väga tähtis tema isiklikuks arenguks ja akadeemilise karjääri jätkamiseks. Samuti tugevdaks see Tartu Ülikooli ja USA teadus­rühmade koostööd.

Tulevikus näeb Sander enda elu ikkagi Eestis ja ta soovib Tartus elada ning töötada Tartu Ülikooli Kliinikumis, aga ka Tartu Ülikoolis, tehes nii teadust kui ka õpetada tudengeid, sest nii palju, kui ta on senimaani üliõpilasi saanud õpetada, on see talle väga meeldinud.

Ta rääkis, et talle ei meeldi keskenduda ainult ühele kitsale valdkonnale, vaid teha pigem mitut projekti korraga. «Ma arvan, et tulevikus sobiks mulle natuke arstitööd, natuke õppejõu tööd ja natuke teadlase tööd,» ütles Sander. Ta rääkis, et Tartus töötavad paljud arstid taolise mudeli järgi.

Sander, kes on juba nii noorelt teinud ja saavutanud väga palju, rääkis, kuidas aeg-ajalt küsi­takse talt läbipõlemise kohta. Ta usub, et kui töö pakub rõõmu ja rahulolutunnet, siis ei ole see oht väga suur, aga oluline on ära tajuda, millal  siht hägustub silme ees ja läbipõlemine tulla võib.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit