Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengid viidi ette hoiatamata Narva, kus nad veetsid nädala eri ülesannetega maadeldes. Ürituse mõte oli harjuda ootamatute proovikividega, mis võivad elus ette tulla.

Sügisel kuulutati Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias (TÜ VKA) välja loomingulise projekti ideekonkurss, kuhu oodati tudengite ideid, mida nad soovisid koos kaastudengitega teostada.

Akadeemia aitas ellu viia parima idee, toetades seda rahaliselt ja korralduslikult. Välja võis pakkuda ükskõik mida – uue idee või varasema lühiprojekti edasiarenduse, lõputöö kavandi või ettevõtlusõppest välja kasvanud mõtte.

Konkursi võitis väljakutsete nädala nimeline projekt, mille eestvedajad olid kultuuri­akadeemia tantsukunsti esimese kursuse tudengid Anita Kuroljova ja Elina Masing.

Masing rääkis, et projektist olid oodatud osa võtma kõik TÜ VKA tudengid, aga kõige enam oli osalisi etenduskunstide erialalt. Peale nende lõid kaasa kultuurikorraldajad, muusikud, näitlejaid ja metallitöö eriala tudengid.

TÜ VKA kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist Viivika Melts rääkis, et kuigi projekti autorid olid välja mõelnud ürituse idee, said nemadki koos tudengitega alles reisi hommikul teada, kus nende üritus toimub ehk kuhu nad sõidutatakse. Samuti nägid nad alles kohapeal, kus nad elama hakkavad ja mida täpselt teevad.

Elu ja looming esitasid väljakutse

Melts seletas, et noored viidi tavarutiinist ja -keskkonnast välja, et nad kogeksid ja looksid koos midagi lahedat, ühendades selleks mitu eriala. Ta rääkis, et tegu oli katsega, mille käigus esitasid elu ja looming teineteisele väljakutse, sest kõik need päevad veedeti koos, elati ühes kohas kindla tunniplaani järgi ja loositi järjest välja eri ülesandeid.

Kõige selle juures pidid noored keskenduma ka ühisele eesmärgile ja koostööle, et luua lõpptulemus, mida viimasel päeval publikule näidata.

Masing rääkis oma ideest, mille järgi on väljakutsed alati loomingulised ja panevad inimese mõtlema. Seda tahetigi selle nädala jooksul ise proovida.

Osalejad ei teadnud, mis neid ees ootab ja kuhu nad viiakse. Ürituse väljamõtlejad selgitasid, et nad tahtsid muuta olukorra võimalikult tegelikkuse sarnaseks, sest päriselus on samamoodi: kui elu veeretab su teele mõne proovikivi, juhtub see tavaliselt ootamatult. Nii pidi ka väljakutsete nädal olema ootamatu.

Idee autorid ei teadnud ise ka, kuhu nad nädalaks ajaks viiakse, sest selle korraldas nende asemel kool. Enne arutati läbi, mis peaks sihtkohas kindlasti olemas olema ja milliseid katsumusi proovida tahetakse, sest koht pidi seda võimaldama. Nii otsisidki koolipoolsed korraldajad välja koha, kuhu üritusel osalejad asusid viieks päevaks elama. Kogu nädala jooksul mängisid noorte jaoks tähtsat rolli kastid, kust tõmmati loosi, et saada teada, mida edasi teha. Näiteks oli ühes kastis kirjas järgmise päeva ärkamisaeg.

Loosikastist tõmmati igasugu ülesandeid: oli aeganõudvamaid ja lühemaid, oli siseruumides ja väljas lahendatavaid. Ühes ülesandes pidid noored rühmadesse jagunema ja seotult omavahel 45 minutit tänavatelt prügi korjama. «Leidsime päris huvitavaid asju alates kommipaberitest valgusfooride ja teleriteni,» rääkis Masing.

Üht ülesannet tehti nädala jooksul lausa neli korda: üks osalejatest pidi kümme minutit õpetama midagi, mis oleks seotud tema erialaga. Nii said noored näiteks teada, mis on Nooniuse skaala ja kuidas käib rääkimine, veinikork suus, aga mõtteid sai ka viia üle füüsilisteks kujunditeks. Peale selle õpiti selgeks üks eesti tants, mida esitati viiuli ning kitarri saatel.

Nädal oli korraldatud nii, et kui millegagi seoses tekkis küsimus, siis sai sellele vastuse loosi tõmmates.

«Kui olime terve päeva midagi teinud ja juba väsinud, siis ei teadnud õhtul loosi võttes kunagi, kas peame kaardiga minema kusagile kaugele või saame jääda majja. Selleks tuli alati olla valmis, et ei teadnud ette, mis ülesanne tuleb järgmisena,» rääkis Masing.

Kuigi võib tunduda, et on keeruline välja mõelda sellist üritust, millest osavõtjad ei tea päris täpselt, milles nad osalevad, siis Masingu sõnul ei olnud see tegelikult nii. Peamine, mida luua taheti, oli see, et kõik oleksid omavahel võrdsed ning et erinevate erialade inimesed suhtleksid üksteisega ja vahetaksid kogemusi.

Üritus andis mitmeid uusi mõtteid

Masing ise õppis sellest projektist väga palju. Juurde tuli hulk uusi ideid, mida läbi mõelda. Kuna ürituse eesmärk oli muu hulgas tegelikkusega arvestamine, siis saadi tema sõnul hakkama ka sellega.

«Mõtlesime, et kõike, mis juhtub, tuleb aktsepteerida. Inimesed, kes olid kohale tulnud, olid õnneks nii lahedad ja mõistvad. Kõik olid selleks valmis, et kui midagi läheb nässu, siis lähebki nii,» lausus korraldaja. Samade inimestega viis päeva koos elamine ja olemine võivad pikapeale muutuda väsitavaks ja raskeks, aga noored püüdsid leppida kõigi erinevate arvamustega ja mitte enda oma peale suruda – see ongi hea koos­eksisteerimise võti.

Viimasel päeval tuli teistele näidata, mida oli nädala jooksul saavutatud. Selleks pidid noored enda kogemuste põhjal kokku panema väikese etenduse.

Etenduse ülesanded tõmmati eraldi loosikastist. Iga päev tehti selleks proovi ja loositi kolm ülesannet, mida tuli viimase päeva etenduses arvesse võtta.

Näiteks ühe ülesande ajal rääkisid kõik osalejad üksteisele, mida nad oli teinud aasta tagasi, kus ja kellega koos olnud. Nendest juttudest saadi inspiratsiooni, mida kasutati etenduse ettevalmistamisel. Masingu meelest oli kõige huvitavam õhtu siis, kui tehti proovi ja üks osaleja rääkis kuuldusi sellest, et majas, kus nad olid, kummitab. «Mina isiklikult ehmusin, sest ma ei armasta seda teemat,» naeris Masing tagantjärele.

Kohe pärast seda tõmmati loosiga ülesanne, kus noored pidid leidma majast väljumata viis kohta, kus nad polnud veel käinud. See aga tekitas pärast vaimude juttu veidi kõhedust. Nad võtsid siiski julguse kokku ja läksid uusi kohti otsima pööningule ja keldrisse, kust leidsid sauna ja basseini.

Basseini kasutati ka etenduses, sest kui nad olid näinud seda esimest korda, tuli neile mõte, et üks muusik võiks olla seal ja mängida kontrabassi.

Lõpuetendus viimasel päeval jättis osalejatele väga hea mulje. See tekitas sooja tunde ja soovi end tulevikuski samamoodi proovile panna.