Kadri sai ka BBC-s töötaval kursusekaaslase töökohaga tutvuda.
FOTO: erakogu

Magistrikraad 100km/t

Reisikiri

Pärast Tartu Ülikooli bakalaureusekraadi kättesaamist otsustas Kadri Salamäe end magistriõppes proovile panna paljuski võõras valdkonnas ja Tartust täiesti erinevas keskkonnas – Londonis.

«Ah, mis see siis ära ei olnud,» mõtlesin oma lõpetamise tseremoonial Barbican Centre’is kolm kuud pärast rõõmustavat teadet selle kohta, et olin rahvusvahelise poliitika ja inimõiguste õppekava magistritöö edukalt sooritanud.

Nimelt toimus Londoni Linnaülikooli (City, University of London) magistriõppe lõputseremoonia selle aasta jaanuari lõpus, magistritöö olin aga ära esitanud juba eelmisel aastal. Magistriõpingute lõpetamise ajaks olid kõik kursusekaaslased oma eluga edasi läinud ja suursugusele tseremooniale vaatamata ei olnud uhke tunne enam nii vahetu kui Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi diplomi kättesaamise ajal.

Londonis elab ligi 8,7 miljonit inimest ja rahvarohkus oli märgatav mitte üksnes hommikuti, kui tuleb end pressida metroovagunisse. Vesteldes enda kursusekaaslastega tuleviku väljavaadetest sai selgeks, et vaatamata erinevale taustale on meie tulevikulootused sarnased. Kõik minu karjääriunistused mõlkusid meeles ka mitmel kursusekaaslasel. Kui siis veel mõelda, kui palju õpib sama laadi õppekavadel inimesi Londonis, Ühendkuningriigis ja kogu maailmas, tekib väikese rabeleva mutrikese tunne.

Endassehaarav aasta

Ühendkuningriigis kestab suur osa täiskoormusega magistriõppe programme ühe aasta. Täiskoormusega õpe tähendas minu jaoks seda, et nädalas oli umbes viis-kuus kolmetunnist loengut ja seminari.

Rahvusvahelise poliitika ja inimõiguste õppekava tundus mulle juba Eestis seda valides ja sinna kandideerides kõige põnevam, sest see keskendus just mulle huvipakkuvale. Õppekavas ei tulnud mul grammigi pettuda – kursused mitte ainult ei tundunud nime järgi põnevad, vaid ka olid seda, kui istusin loengutes ja seminarides.

Õppetöö ei toimunud aga sugugi ainult koolis. Igaks loenguks ja seminariks pidi otse loomulikult valmistuma – materjale lugema, ettekandeid või lühiesseid kirjutama. Õppeaine sooritamiseks tuli meie kursusel üldjuhul kirjutada 4000–5000-sõnaline essee, mis moodustas 90–100% kogu kursusehindest ja pani seega pehmelt öeldes pinge peale. Essee kirjutamiseks on Ühendkuningriigi magistriastmes muidugi ka omad reeglid ja tavad, mille eiramise korral võib hinne olla ebameeldivaks üllatuseks.

Magistriõpingute esimene loeng, kus kohtusin enda uute kursusekaaslaste ja õppejõuga, kandis nime «Inimõigused ja muutused maailmapoliitikas». Selle aine õppejõud, meie kursuse juht ja vaimne ema Leonie hakkas juba esimeses loengus meid ette valmistama õppeaine lõpuessee kirjutamiseks. Aega ei olnud palju, sest juba kolm kuud pärast esimest loengut tuli õppeaine sooritamiseks esitada mammutessee. Kui mina murdsin veel pead selle üle, milline toidupood minu ümbruskonnas on soodsaim ja kuidas see printimine siin ülikoolis käib, rääkis Leonie juba sellest, kuidas keskenduda magistritööle. Ta mainis, et igas kirjutatud hiidessees tuleks juba silmas pidada teemat, millest soovime kirjutada magistritöö.

Õnneks ei olnud ma sugugi ainus, kes üritas esimesel nädalal vastuseid leida palju maisematele küsimustele kui magistritöö teema. Ehk siis teine suurim vara, mis ma ülikoolist kaasa sain, olid tutvused põnevate kursusekaaslastega. Olin meie kursusel üks vähestest, kes tuli magistriõppesse kohe pärast bakalaureusekraadi saamist. Suurem osa olid 30. eluaastates ja teinud juba märkimisväärset karjääri, nende hulka kuulusid Jordaania saatkonna diplomaat ja BBC ajakirjanik. Enamik minu kursusekaaslaseid olid pärit kuskilt mujalt, britid olid pigem vähemuses.

Tagasihoidlike Eesti inimestega võrreldes räägiti loengutes ja seminarides rohkem kaasa ning esitati ohtralt küsimusi. Kuna kursusekaaslased olid kõik nii erineva taustaga, oli sageli loenguruumis keegi, kes teadis tänu oma kogemustele teemast rohkem. Näiteks teise semestri õppeaines «Sundrändepoliitika» esitasid kolm kursusekaaslaset ettekande, milles rääkisid Süüria kodusõja põgenike tingimustes Zaatari põgenikelaagris Jordaanias. Äkki tõstis auditooriumis üks Jordaaniast pärit naine käe, et ettekandjate infot täpsustada. Nimelt oli ta töötanud Zaatari põgenikelaagris ja ei pidanud nende sõnu 100% õigeks.

Eesti ei tulnud loengutes kuigi palju jutuks. Küll aga uurisid minu käest nii kursusekaaslased kui ka õppejõud ühtteist Balti riikide kohta. Julgeolekuprofessorit huvitasid näiteks 2007. aasta aprillirahutused, mis tulid kõne alla hübriidsõja kohta peetud seminaril.

Kuigi mu ümber olid targad ja toredad inimesed, ei tekkinud Londonis ühe aastaga ühtse kursuse tunnet nagu Tartus õppides. Sama hektiline nagu kogu õppeaasta oli ka meie paiknemine Londoni eri linnaosades ja väljaspool kooli kohtusin suure hulga kursusekaaslastega vaid paar korda kogu aasta jooksul ülikoolilinnaku pubis.

Magistritöö Londonis ehk do you think this is a game?

Magistritöö kirjutamine sai hoo sisse mais ja tähtaeg oli septembri keskel, seega ei kuulunud üheaastase magistriprogrammi juurde suvevaheaeg, millega olin Eestis õppides harjunud. Magistritöö juhendaja määrati teema järgi ja nii said arutelud alata.

Artikli alguses mainitud tunne, et kaod nõelana heinakuhja, tekkis ka magistritööga alustades. Õppejõud teavad, et Ühendkuningriigis maksab ülikoolis õppimine kopsaka summa, ja aitavad üliõpilasi neis asjus nii palju, kui jaksavad. Küll aga ei aja ka seal õpetamisega palju raha kokku ja lisaks teadusartiklite kirjutamisele töötavad õppejõud sageli mitmes ülikoolis korraga. Nii jäetakse üliõpilane magistritöö kirjutamisel peaasjalikult üksinda, seda enam, et suur osa magistritööst kirjutatakse ikkagi suvel, kui teistel inimestel ja magistritöö juhendajal võib olla puhkus.

Magistritöö tegemine enam-vähem üksipäini ei olnud ideaalne, aga peale uuritud teema õppisin sedasi iseseisvat analüüsi, teksti ja uurimisküsimuste kontsentreerimist ja muidugi aja planeerimist. Lisaks olin tõeline õnneseen, et olin Tartu Ülikoolis teadustöö uurimismeetodid nõnda selgeks saanud, sest üheaastase magistriprogrammi jooksul polnud selleks kuigi palju aega raisata ei ülikoolil ega üliõpilasel.

Londonis elamise kohta tuleb rõhutada seda, et kodus ei ole kuigi mugav õppida. Elasin Põhja-Londonis Finsbury Parki metroojaama, Arsenali jalgpalliklubi kodustaadioni ja Põhja-Londoni mošee läheduses. Minu tagasihoidlikus toas ei olnud kirjutuslauda ja keskendumist segas paberõhukese seina taga kodustega Skype’is rääkiv korterinaaber.

Suve hakul, kui käsil oli magistritöö, avati meie korteri all Lähis-Ida restoran, kus käisid ramadaani ajal paljud moslemi kogukonna liikmed pärast päikeseloojangut söömas. Sellele lisaks oli suve alguses Londonis ka kuumalaine, mistõttu ei saanud korteri aknaid sulgeda, et linnamüra vähem oleks, ja magada tuli kõrvatroppidega. Magistritöö kirjutamine öösel ei tulnud kõne allagi.

Remondis raamatukoguga Tartu Ülikooli tudengid mõistavad praegu ehk paremini kui kunagi varem minu raskusi Londonis vaikse õppimiskoha leidmisel. Ülikooli raamatukogu oli tihtipeale ülerahvastatud ja veidi ebamugav. Peale selle segasid keskendumist aeg-ajalt undavad puurid, sest ülikoolilinnakus olid pooleli kõikvõimalikud ehitustööd. University of Londoni (Londoni Linnaülikooli) tudengitena kasutasime koos kõige lähedasemate kursusekaaslastega ära võimaluse õppida erinevates Londoni avalikes raamatukogudes. Lemmikuks kujunes Londoni kesklinnas Senate House Library, kus lõputuna näivad raamaturiiulid mõjusid akadeemiliselt innustavalt.Vähemalt seda me endale sisendasime.

Aasta selles imelises linnas läks mööda tohutu kiirusega. Kuigi vahel oli raske täita väikese mutri rolli tagant kiirustavas ülikoolis ja veel kiiremas suurlinnaelus, ei vahetaks ma saadud teadmisi ja kogemust mitte millegi vastu.

Kadri Salamäe

Jaga artiklit