FOTO: erakogu

Minu Itaalia-idüll

Reisikiri

Pärast mitmeid aastaid intensiivseid õpinguid tekkis ühel hetkel paratamatult vajadus kogeda uut ja tundmatut keskkonda ning millegipärast olin alati teadnud, et valiku tegemisel on sihtriikide nimekirjas kindel favoriit Itaalia. Teadsin itaallasi kui ühest küljest äärmiselt kangekaelseid ja sihikindlaid asjaajajaid ning teisest küljest mugavaid ja kirglikke elunautlejaid. Mõtlesin, et neid omadusi poogiksin teatud koguses meeleldi ka enda külge. Ees ootas seiklus, mille käekäiku oli võimatu ette planeerida.

Erasmuse programmi vahendusel asusin elama ajalooliselt tuntud äri- ja sadamalinna Genovasse. Õpingud vahetusüliõpilasena jätkusid Liguuria maakonna suurimas Universita degli Studi di Genova ülikoolis. Kuna õppekava koostamisel võis küllaltki palju lähtuda isiklikest huvidest, avardasin silmaringi nii juriidilistes küsimustes, ajaloovaldkonnas kui ka filminduses ja fotograafias. Valdav osa argipäevast möödus auditooriumites, kuigi koolinädalad olid segi paisatud kõikvõimalike pühakute auks korraldatud pidustuste ja nendega kaasnevate vabade päevadega. Tegelikult nihkus kogu akadeemiline kalender paar nädalat hilisemaks, sest veebruarikuus tabas linna ilmakatastroof – ühel päeval sadas lihtsalt lund.

Mõned loengud kestsid pausideta kolm kuni neli tundi ning keelebarjääri tõttu kulus kogu energia erialase terminoloogia mõistatamiseks. Semestri lõpuks kompenseerisin puudujääva sõnavara kätega žestikuleerides, nagu itaallastele kohane. Siinkohal oleks sobilik kirjeldada korda või pigem korratust seoses eksamitega. Tahtes eksamile kirjalikult registreeruda, on õige isiku tabamine omaette katsumus. Eksamipäeval pole kellelgi (sh professoril) aimu, kus eksam aset leiab. Esines olukordi, kus pärast koordinaatori kümneid kõnesid ilmnes, et eksam toimub hoopis teises majas. Õige maja leidmisele järgnesid professori pooletunnine hilinemine, suitsu- ja lõunapausid, telefonikõned. Samuti polnud tavatu, kui professoril polnud üldse aega eksamile tulla ja ta saatis asendama oma kolleegi või assistendi. Tudengeid oli palju, kuid sellegipoolest eelistati vahetut eksamineerimist suulise eksami vormis, kusjuures iga üliõpilase piiras ümber vähemalt kolm õppejõudu. Tulemused talletati massiivsetesse kaustadesse, märked lisati ka matriklisse. Eestlasele omane vaikne isekeskis nokitsemine oli välistatud.

Stereotüübid

Kuna minu varasem Lõuna-Euroopa kogemus oli sisuliselt olematu, tajusin ümbritsevat lapseliku joovastusega. Ajapikku, nähes pidevalt vuntside ja tunkedega töömehi miniatuursete kastiautodega ringi vuramas, võis täheldada, et itaallaste stereotüübid vastavad paljuski tõele. Igapäevase tänavapildi juurde kuulusid temperamentsed meeleavaldused, kuid kui ärritusest toibuti, seisid silme ees kõige siiramad ja rõõmsameelsemad inimesed, keda on olnud au kohata. Minu põgus kokkupuude itaallaste peamiste stereotüüpidega on kokkuvõttes järgmine.

Täpsus. Oli tore kogeda, kuidas itaallased suudavad olla kohvi- ja toidurituaalides nii pedandid. Paremaks sulandumiseks tuli harjuda püstijalu kohvi jooma. Kusjuures pärastlõunal ainult espresso, mitte piimaga kohv. Koduses majapidamises oli tarvis kannu mokakohvi jaoks, presskann kui selline on rariteet, sest kes seda nn Ameerika kohvi ikka joob. Mis aga puutub kelleaegadest kinnipidamisse, siis põhjaeuroopalik punktuaalsus jääb neile võõraks.

Suitsetamine. Nii nagu Eestis, on ka Itaalias keelatud suitsetada siseruumides. Ometi osutus mõnikord keeruliseks tihke suitsupilve sees inimesi ära tunda. Olin hämmingus, nähes õigusteaduskonna koordinaatorit õppehoone kabinetis, hoidmas ühes käes pitsatit ja teises sigaretti. Pool aastat hiljem märkasin, et tema kabinet täidab ühtlasi ka suitsuruumi funktsiooni, seega juriidiliselt oli kõik korrektne.

Liiklus. Loomulikult torkas esimesena silma harjumuspäratu hulk motorollereid, kuid arvestades kitsaid vanalinnatänavaid või käänulisi mägiteid on see iseenesestmõistetav. Põhja-Itaalias ning saartel pole autoga liiklemisega probleeme. Seevastu Lõuna-Itaalia liiklus on kohati võrreldav olelusvõitlusega, kus eksisteerivad kirjutamata reeglid, mida teavad vaid kohalikud. Kord Sitsiilias jäid autod keset ristmikku seisma: vanad sõbrad polnud tükk aega üksteist näinud ning otsustasid nüüd jutustades kaotatud aja tasa teha. Ülejäänud liiklejate paaniline signaalitamine ei paistnud neid häirivat.

Maffia. Itaallased pigem väldivad sellest rääkimist, kuid minu humoorikas ja isiklik kokkupuude kõnealuse teemaga tekkis korteriotsinguil. Üürilepingu sõlmimiseks oli tarvis allkirjastada ka antimafia dokument, mis edastati taustauuringute tegemiseks politseisse. Kõik need kentsakad olukorrad tuli uude kultuuri sulandumise vältimatu osana läbi elada.

Avastamisrõõm

Genova linn on piisavalt suur, et pooleks aastaks tegevust pakkuda. Aeg möödus rannikuäärsetel jalutusradadel või hoopis mägedes joostes. Ka minu kodu asus mäenõlval, kuhu kostusid pühapäevaste jalgpallimatšide valjud hõiked. Kesklinnast kojuminek oli mitmete treppide ja tõusude tõttu võrreldav füüsilise katsumusega, seepärast läks nii mõnigi korterikaaslane kergema vastupanu teed, makstes lifti kasutamise eest. Samas oli pingutus seda väärt: meie terrassilt avanes vaade tervele linnale. Kui temperamentne naabrinaine parasjagu kausitäit vett kaela ei valanud, saime oma mitmekultuurilise seltskonnaga (eestlane, mehhiklane, prantslane, hispaanlane, austraallane, itaallane, poolakas ja türklane) mõnusaid kitarriõhtuid või ühiseid õhtusööke korraldada.

Avastamisretked ei piirdunud pelgalt Genova 35-kilomeetrise rannajoonega. Igal nädalavahetusel külastasime uusi kalurikülakesi või väikesi sadamalinnu, mis olid rongiga kergesti ligipääsetavad. Neist meeldejäävaimad ehk Camogli, Potrofino, Cinque Terre ja Rapallo, mida iseloomustasid istandused mäenõlvadel, külg-külje kõrval asetsevad värvilised majad ning uhked purjelaevad sadamates kontrastiks pisikeste kalapaatidega. Kõikvõimalikud pargid olid inimestest tulvil: igal pool mängiti jalg- või võrkpalli, vanemad sportisid lastega või tegelesid lemmikloomadega, tädikesed, kes trotsisid karusnahksetes mantlites suvekuumust, olid end üles löönud ning jutustasid hoogsalt pargipingil. Isegi väiksemates piirkondades olid kauplused itaallastele meelepäraste uhkete rõivabrändidega. Tihti möödus päev nii märkamatult, et alles õhtune kirikukell tuletas meelde tagasisõidu rongiaega vaadata.

Olen veendunud, et Itaalias leiaks iga inimene endale idüllilise meelispaiga, milleks võib sõltuvalt eelistustest olla metropol, omapärane saar või küla perifeerias. Tuntumatest linnadest käisin turistina Milanos, Bolognas, Pisas, Firenzes, Roomas. Pole vast tarvis rõhutada, kuivõrd palju vaatamisväärsusi pakub Itaalia pealinn Colosseumist, Trevi purskkaevust Hadrianuse mausoleumini. Kunstiarmastaja võib aga veeta päevi Firenze katedraalides ning Uffizi galeriis Medicite kogusid uurides. Nendes keskustes tekib tunne, justkui viibiks ajaloo südames.

Erilist pühendumust väärivad saared Sitsiilia ja Sardiinia, millest viimasele õnnestus rendiautoga ring peale teha. Siugjatel mägiteedel nähtu põhjal tuli konstateerida, et meie Suur Munamägi ikka ei ole mägi. Mõni koht jättis esialgu inimtühja mulje, kuid tegelikult oli kogu linn koondunud ühe kiriku ette, kus toimus paraad puhkpilliorkestri ning ratastel veereva Madonna kujuga. Kohalikud ühinesid rongkäiguga, kandes käes meetripikkusi valgeid küünlaid. Samuti võis iga natukese aja tagant kohata lapsi, kes olid teinud pühakust miniatuursed kujukesed ja ootasid, et möödaminejad viskaksid raha nende mütsidesse. Inimesed viskasid rõdudelt peotäitega õielehti, orkestri pillimehed hõiskasid ja lehvitasid. Pidustused vältasid südaööni, kulmineerudes efektse ilutulestikuga.

Kohati oli raske streigist tingitud prügihunnikute ning pealetükkivate immigrantide tõttu tänavatel orienteeruda. Kuid rohkem oli kindlasti häid kogemusi, mis aitasid kõik muu seljatada. Heaks näiteks on liblikakujuline Favignana saar, mis oli lausa paradiis. Pärast pooletunnist praamisõitu Sitsiiliast võis jõuda paika, kus meid tervitasid helesinine Vahemeri, rõõmsameelsed siestaks valmistuvad kohalikud ja ülemeelikud tänavamuusikud. Kirjade järgi pidi see olema linn, kuid tegelikult elati külaelu ja kõik teadsid kõiki. Elu toimus selle kõige ehedamal kujul: firmariietesse riietunud geelisoengutega noormehed seisid terve päeva ühes ja samas välibaaris, vanamehed sõitsid nelja-viiekesi auto eesistmel ning politsei viipas vaid sõbralikult järele, õlleklaasi tagant rollerirooli istumisega polnud mingit probleemi ning ristmikud olid parimad kohad peatumiseks ja jutustamiseks. Kohvitassi kõrvalt sai jälgida, kuidas nunnad voorisid kirikukellade saatel üle keskväljaku ning kohalikud kontrollisid bingoloto tulemusi.

Ühes olen kindel – igas piirkonnas on isemoodi itaallased. Enne vahetussemestri algust ei osanud ma aimata, milliseks keskkonnamuutus kujuneb. Ka paneb eemalolek hindama seda, mida kohapeal viibides kipud unustama. Võin rahuliku südamega öelda, et minu poolaasta möödus suurepäraselt, seega tasub uurida ja uudistada – kogemused rikastavad.

Karin Leichter

TÜ ajaloo ja õigusteaduse 3. aasta üliõpilane

Jaga artiklit