Tartu ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Arne Lepp on tagasihoidlik mees. Oma elu õnne ja rõõmu seostab ta eelkõige abikaasa Ela Kogerman-Lepaga, sest tema on olnud mehe suurim mõjutaja. Persooniloo kirjutamisega lõpuks leppinud palub ta, et ei tõstaks teda kirjutises ülearu esile, parem oleks, kui seda üldse ei teeks. «Enesekiitust pole vaja, seda on ümberringi niigi palju,» nõustub Ela Kogerman-Lepp oma mehega. «Aga ta on hea inimene,» poetab ta mehele viidates vargsi juurde.
 

Professor, kes mõõdab Tartu-Viljandi maanteed

Lapsepõlve veetis kahe anatoomiaõpiku autor Arne Lepp Viljandis. Ta leiab, et on üdini mulk ja tikub igal võimalusel tagasi ühte Paalalinna erilisse majakesse. Tegu on Arne Lepa isa kätetööga, mille projekteeris Johannes Fuks. «Suursugune maja, mille eest hoolitsemist pean üheks oma elu kohustuseks,» ütleb Arne Lepp.

Viljandisse sõites, kuhu muide lugupeetud emeriitprofessor sõidab autoga täitsa ise, jõuavad Ela ja Arne Lepp justkui kauaigatsetud maakohta. Ümber maja lasub suur aed, milles kasvavad õunapuud ja niigi vaikse linnakese väike kära jääb kaugele. Niipea, kui ilm läheb jahedamaks, tulevad Lepad tagasi Tähtveres asuvasse korterisse, kus sõidutee jookseb otse akna alt ega vaimusta vanapaari sugugi. Vähemalt hoiavad igas toas raamaturiiulitega polsterdatud seinad hästi sooja: raamatute hulk on märkimisväärne. Olukord Viljandis olla Arne Lepa sõnul täpselt samasugune, niisiis on raamatuid kahel anatoomil omajagu.

Arne Lepp arvab, et tema elu on saatnud juhused. Ikka ja jälle viitab ta teises toas teleriviisorit vaatavale Ela Kogerman-Lepale kui naisele, kelleta tema teekond poleks selline, nagu ta on olnud. Sellegipoolest, juhused said Arne Lepa sõnul alguse juba lapsepõlvest.

Kooliajal pidid Viljandi II keskkooli (praeguse maagümnaasiumi) õpilased tudeerima ladina keelt – Lepp meenutab, et nende õpetajaks oli Eesti parim tolleaegne latinist Anton Härma. Pähe tuli tuupida ligi sada ladinakeelset mõttetera. «Uskumatu, aga mul on nad siiamaani peaaegu kõik meeles,» kinnitab Lepp, «oo si tacuisses, philosophus mansisses: kui oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks või siis concordia parvae res crescunt, discordia maximae dilabuntur: üksmeelega kasvavad väikesed asjad, lahkmeelega valguvad suuredki laiali.»

Kõik see leidis aset mõtlemispausideta: tõesti, vanameister pole aastatega oma taibuteravust kaotanud. Nii sai tulevane arstiteaduskonna tudeng endale juba kooliajal alla tugeva ladina keele põhja, millele oli teadmisi juba laduda sellevõrra kergem.

Holstrest pärit mees räägib kooliajast väga innustunult ja tunnistab, et peab oma Viljandi II keskkooli klassi eriliselt mitmekülgseks. Klassivennad olid kõvad korvpallurid, vajaduse korral ka muusikud ning sealjuures särasid erakordse intelligentsiga. Tema klassis õppis kokku seitse tulevast professorit: neli neist EPA-s (praeguses Eesti maaülikoolis), kaks Tartu ülikoolis ja üks Tallinna polütehnilises instituudis (praeguses Tallinna tehnikaülikoolis).

Pärast keskkooli kolis Arne Lepp südamelähedasest Viljandist Emajõe Ateenasse ja asus õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1953. aastal. Üliõpilaspõlv oli tal enda sõnul imeline: tal oli oma tuba, ema saatis Viljandist küttematerjali ja süüa, ühtlasi sai Lepp stipendiumi. Kurta ei saanud millegi üle. Pärast lõpetamist tekkis aga mure: kuidas tagasi Viljandisse saada. Teda püüti Tallinna Keskhaiglasse peaarstiks suunata, kuid kaks asjaolu said takistavateks teguriteks.

«Ma ei aja karjääri taga,» ütleb Arne Lepp tõsiselt. Seetõttu ei nõustunud ta komsomoli astumisega, mistõttu peaarsti temast ei saanud. Pealegi mõtles ta, kuidas vähegi saaks tagasi Viljandisse. Liisk langes anatoomia kasuks. Just seetõttu, et Lepp nägi seal võimalust, kuidas ehk lõpuks sellelt alalt Viljandisse edasi liikuda.

Ela Kogermann-Lepp liitus arstiteaduskonna tudengitega 1959. aastal. «Tema oli meil ainukesena kraadiga,» meenutab Arne Lepp. Nõnda soovitas naine teistelgi tudengitel pisut rohkem teadusega tegeleda. Senimaani oli Lepp enda sõnul logelenud, pingpongi ja malet mänginud ja hirmsat moodi anatoomiat õppinud, sest vaidlused Kalev Ulpi ja Olev Maimetsaga nõudsid häid argumente. Ühel ilusal päeval läks Lepp Moskvasse anatoomia aspirantuuri. Teda sooviti sinna isegi tööle võtta, ent tuli naasta Tartusse, et lõpetada anatoomiaõpikust peatükk. Tuli aga välja, et ta pidi toimetama veel teistegi materjale ning osa juurdegi kirjutama. Tema roll muudkui kasvas, lõpuks oli ta vastutav toimetaja. 1974. aastal andis kirjastus Valgus «Inimese anatoomia» esimese osa välja.

Tänavu andis Lepp välja anatoomiaõpiku uue versiooni. Materjalid said juurde kaunid pildid, mida täiendasid Arne Lepa enda käega joonistatud skeemid. Professor tunnistab, et pole omakasupüüdlik inimene ega ajanud raamatu tegemisel kasumit taga. Ta tahtis, et kaante vahele saaks hea ja kvaliteetne materjal, mis on tudengitele taskukohase hinnaga. Seetõttu maksis ta kunstniku teenuse ise kinni. Tänavu soovib kirjastus välja anda «Inimese anatoomia» teise osa, professor sellest väga väga innustunud, sest lootis ikka esimest osa veel vastavalt kriitikale ja vastukajale täiendada.

Professor, kes armastab köögis eksperimenteerida

Perfektsust ja kvaliteeti ajab mees taga ka köögis. Lähedasemad inimesed ehk teavad, et Arne Lepp on kõva koogiküpsetaja. «Leiutasin oma rummikoogi retsepti, muidu polnud üldse rummi maitset tunda,» räägib ta asjatundlikult. Ei, pole tarvis liitrite kaupa alkoholi sisse uhada, olulisem on rummiekstrakti, kakao ja lahustuva kohvi kombinatsioon, mis kokku annab imelise maitse.

Veel armastab professor küpsetada sidrunikooki, mille kirjeldus võtab suisa suu vett jooksma. Küpsetis koosneb eri kihtidest, kus vahelduvad mascarpone, biskviit ja sidrunimahl. Kuidas mees mascarpone juurde jõudis, on omaette lugu. Nimelt andsid kihid sidrunimahla liiga kergelt läbi ja tuli teisi võimalusi. Pärast mitmeid katseid ja ebaõnnestumisi jõudis Lepp parima lahenduseni, mahla ei lase läbi paksu konsistentsiga toorjuustulaadne mass.

Kõrvalt kommenteerib abikaasa Ela Kogerman-Lepp, et mees kohtleb teda kui daami, naisel jääb üle kui istuda, juua kohvi ja abikaasa küpsetisi nautida. Nad kõik pidavat naise sõnul olema imelised. Ükskõik, mis retseptiga Arne Lepp lagedale tuleb, Ela Lepp kinnitab kõrvalt kohe, et tegu on järjekordselt imemaitsva küpsetisega.

On aga midagi, milles Arne Lepp on parem kui magusa valmistamises. Professor on paadunud kalafänn: imeväel ilmuvad lauale eri variante angerjast. Nagu Arne Lepp varemgi mainis, siis eksperimenteerima on ta kõva – nii ka kalade sisse tegemisel. Veidikene veel tuhnimist ja välja tuleb soolatud lõhe.

«Silmud on mul vist kõik Viljandis, oodake, ma vaatan,» liigub ta kärmelt toast tuppa. «Kuidas teie kala soolate?» pärib ta siiralt elutuppa naastes. Natukene soola ja õli ning siis maitsebki hea. «Ikka meresoola, jah? Muidugi – see ongi kõige õigem!» kommenteerib ta. Järgneb pikk jutuajamine kalateemal, mis tegelikult jõuab huvitaval kombel professori juures veel ühe väga põneva seigani.

Professor, kes hoidub lahkamistest ja muust säärasest

Anatoomias peavad ülikooli õpilased Arne Lepa õpikut ja teda ennast legendaarseks. Professori teadmised on hunnitud. Küll aga ei ole ta kunagi soovinud lahkamiste juures olla, tudengeid saab ka distantsilt juhendada. Milles siis asi? Emotsioonides? «Ei, asi pole selles...» hakkab Arne Lepp vastama. «Tegelikult natukene on, ta ei taha ikka sugugi,» tunnistab Ela Lepp kõrvalt.

Tegelikult toetab Ela Lepa juttu kaudselt Arne Lepp ka ise. Professor meenutab, et kord olid tema käes kopsud, mis kuulusid ühele noorele neiule. Saamislugu oli professorile teada: neiu ja tema noormees olid laka peal olnud, noormees mõelnud, et teeb pussnoaga väheke nalja. Piisas väikesest torkest südame tippu ning kuue-seitsme tunni pärast oli neiu manalateed läinud. «Kurb lugu, ääretult õnnetu juhtum, mis võib kõik väikesest naljast juhtuda,» jääb ta vaikseks. On tunda, et lugu on tal siiani südames.

Või näiteks see, et väikese poisina kartis Arne Lepp seatappu: röökimine ja olendi elu lõpetamine hirmutas poisi kodust kaugele. Lisaks kõigele otsustas ta jäärapäiselt, et ei söö sealiha. Ema, kelle armastusest professor siiani härdalt räägib, oli siis mõelnud välja igasuguseid variante, kuidas poissi liha sööma saada. Kui aga vähegi oli teada, et läheb seatapuks, põgenes Arne Lepp võimalikult kaugele.

Kord olid Arne Lepal ja ta emal hoovi peal kana ja kukk. Ühel päeval tulnud ema Arne Lepa juurde ja selgitanud, et kana läheb tagasi vanaema juurde, kukel tuleb aga pea maha raiuda. Kuna Arne Lepa isa suri, kui ta oli kümneaastane, siis perepea kohustus lasus tema õlul. Nõnda võttiski ta kuke kinni, asetas kaela pakule, vaatas mujale ja tegi kirvega raiumise liigutuse. Seejärel pages ta silmad peos tuppa. Mõne aja pärast heitis ta pilgu välja ja nägi, kuidas kukk uhkel sammul mööda hoovi silkas. «Ma olin nii õnnelik, oi, ma olin õnnelik,» meenutab Arne Lepp.

Professor ehk ise ei tajugi, kuivõrd südamlik ta on. Intervjueerija, kes jalutas professori juurest ära kilekotitäie imemaitsvate kalakonservide ja kookidega, julgeb kinnitada, et tegu on erakordselt empaatilise ja sümpaatse meesterahvaga. Eraldi märkimist väärib tema armastus ja austus oma abikaasa vastu. Ükskõik, mis teema parasjagu käsil poleks, lõpuks jõuab ta ikka tagasi tema juurde. Samasugune suhtumine on Ela Kogerman-Lepal. «Ma ütlen ausalt, kui poleks teda, poleks ka mind,» lausub naine head-aega lehvitades.