ERMis on uudistamist nii palju, et ühe korraga ei jõuagi kõike hoomata.
FOTO: Erakogu

ERM: segadusseajav sisu kindlas kuues

Arvustus

Eesti rahva muuseumit võib pidada suureks ideeks. Saanud enam kui sada aastat tagasi alguse kirglike rahva- ja kultuuriinimeste huvist nii eestlaste vaimu kui ka vara vastu, on muuseumi lugu kulgenud kogumise, kaotamise, säilitamise ning väljapanekute tähe all. Selle kõige taustal on küpsenud aga alatine soov teha seda päris oma majas, lõpetada terviku jagamine väikeste hoidlaruumide ja veel väiksemate näitusepindade vahel – anda Eesti asjale see õige Eesti kodu.

Nüüd on ootamine lõppenud. 1. oktoobril avas Raadil uksed uus, 335 meetri pikkune muuseumihoone, mis on küll suurejooneline ning ka kõige nõudlikumatele tingimustele vastav, kuid mõjub kesk kiduraid kibuvitsapõõsaid ja oktoobrikuist värvitust ehk veidi võõralt. Mõistetavalt on tegu Eesti nüüdsest ühe olulisima esindushoonega ning selle rolliga saab uus maja suurepäraselt hakkama, olles oma jõulisuse ja konkreetsusega justkui ülikaasaegne hiigeltempel, tõeline kultuurikants, mõeldud vajadusel elama üle neid inimesi, kelle lood on tema sisse talletatud. Samuti on uhke ka hoone sisemus, vähemalt esmapilgul: aatrium on kõrge, ruumikas ja valge, vajalikele kohtadele nagu garderoob ja restoran ei ole küll viidatud, kuid siiski leiab nendeni kergesti tee.

Eesmärk tutvustada sugulasrahvaid

Kiiresti mõistab ka seda, miks peab näitusehuviline külastuse eest välja käima teiste muuseumitega võrreldes kaks kuni kolm korda kõrgema piletihinna – suur mastaap eeldab ka suuremat omarahastust, seda enam, et kurblood anonüümselt ja rahvaüleselt «maksumaksjalt» on ERM-i majaprojekti saatnud juba ammu enne nurgakivi panekut.

Esialgsest ehmatusest üle saanuna ja mõne kupüüri võrra kergema rahakoti järel ootab külastajat see, mis tegelikult oluline on: väljapanek. Õigupoolest on neid kaks, sest peale eestlaste ajaloo ja eluviisi kujutamise on algusest peale olnud ERM-i eesmärk tutvustada ka neid meie sugulasrahvaid, kel oma riiki ja muuseumit ei ole. Nõnda on näituseala jaotatud soome-ugri «Uurali kaja» ning eesti püsinäituse «Kohtumised» vahel.

Neist esimene on kogupinnalt väiksem, paigutudes nelja temaatilisse saali: näituse idee seisneb eri hõimurahvaste igapäevaelu ja maailmatunnetuse mõtestamises, olles lahendatud mehelike ja naiselike teemade vastandamise kaudu. Suur roll on stseenide loomisel – «Uurali kaja» ei paku külastajale võimalust vaadata ridamisi klaasi taha sätitud museaale, vaid eesmärk on luua terviklik tajupilt. Selleks on kasutatud kõikvõimalikke vahendeid ning rakendust on leitud ka enamasti vaeslapse rolli jäävatele põrandatele ja lagedele. Esimese saali sisu moodustavad seinale kord tekkivad ja siis jälle kaduvad sõnapuu ja kaart, läbi saalide voolab digitaalne jõgi, helendava ornamendi kohal kätt vibutades saab tutvuda Siberi karu kõrvulukustava möirgega ning ei puudu klassikalised elemendidki, nagu hoonete rekonstruktsioonid ja rahvarõivais nukud.

Kogetud sai, meelde ei jäänud

On aru saada, et välja toodud objektid on ilmselt valitud hoolega, sest vähemalt selle näitusepoole esemed tunduvad tervikusse sobivat ja olevat põhjendatud, ent sellest hoolimata tekib kiiresti küllastunud tunne. Et kõik meeled saavad fotode, tekstide, videoklippide, iseeneslikult tööle hakkavate helilõikude ja interaktiivsete võimaluste vahel valides korralikult vatti ning et meeleolud ja teemad vahelduvad kiiresti, võib tekkida soome-ugri koridoride rägastikust väljudes kurb olukord, kus sai küll katsutud, kogetud ja imestatud, kuid meie hõimurahvaste kohta ei jäänudki suurt midagi meelde. Veidi võib aidata aeg – giidiga käies on läbitormamine paratamatu ja süvahuvilistele võib iseseisev ringivaatamine küll parem variant olla, ent siiski jääb tunne, nagu olekski sisu teisejärguline ja et saadud kogemus on pigem meelelahutuslik, mitte hariduslik.

Tänapäeva eestlane Lotte

Kui soomeugrilaste vaim on peidetud hämarate saalide ja kitsaste koridoride vahele, laiub «Kohtumised» ekspositsiooni Ajarada muuseumi põhikorrusel pea kogu hoone pikkuses valges saalis. Paigutusel on lähtutud turvalisest klassikast: väljapanek kujutab aegrida, mille eesotsas poseerib tänapäeva eestlane koos Lotte, Estcube’i ja esoteeriliste raamatutega, kulgeb läbi okupatsiooniaja, tööstusrevolutsiooni, kirjasõna ja ristiusu tuleku ning jõuab välja kaugetesse metalli- ja kiviaegadesse.

Lähtuda on üritatud muutustest ja valikutest, mida aeg nii üksikisiku kui ka kogu rahva ette veeretab, ning peab tõdema, et neid märksõnu saab elavalt kogeda ka külastajana. Eri ajastud ja teemad vahetuvad tohutu kiirusega, jättes vähe hingamisruumi, ning samuti peab nii mõnelgi sammul tegema valiku, mida vaadata. Jällegi on kokku sobitatud niivõrd palju erinevaid (ja enamasti ka köitvaid!) objekte, ekraane ja pilte. Süveneda on keeruline, seda enam, et suures saalis puuduvad ka igasugused vaheseinad. Peale Ajaraja hõlmab «Kohtumised» ka arvutult teisi saale ning lähtudes tõsiasjast, et üks inimene neid niikuinii ühekorraga läbi vaadata ei jõua, olgu välja toodud vaid mõned näited. Muuhulgas leiab ERM-ist minimalistliku õllekaparuumi, Tartu eluolule keskenduvad kuplilised lahendused, regilauluspiraali, keelekatla, kus saab muuhulgas mängida ka täiskasvanud meestes elevust tekitavat täishäälikuorelit. Samuti kõige tavapärasema taluelu väljapaneku, kus leidub vaid paar nutitahvlit ning mis oma rahvarõivavööde ja vokkidega oleks ilmselt ainus saal, milles kunagised ERM-i algatajad oma unistuse ära võiksid tunda.

Tahes-tahtmata peaks uus Eesti rahva muuseum tõstatama arutelu rahvuse, kultuuri, kultuurrahva ja rahvuskultuuri mõistete üle. Kas Skype’i leiutaja tool ja interaktiivne kaart, kus saab näha reaalajas kirjutatud Twitteri vaimusünnitisi, annavad meie olemuse mõõdet edasi sama hästi kui esimene eestikeelne raamat või tuhandeaastane odaots? Kas neid viimaseid ongi enam vaja? Samas on siiski tore, et meiegi oleme nüüd tõusnud kaasaegse ja esindusliku muuseumiga rahvaste sekka. Neile, kel ERM üle vaadatud on, soovitan hoopiski jalad selga võtta ja kodumaa peale ringi reisima minna: ka Iisakul ja Tahkunas, Rõuges ning Mõisakülas on veel põnevaid muuseume, mida avastada.

Marilyn Mägi

3. aasta ajalootudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

ERM