Ülikooli muuseumi näitusel «Maailma mõõtmine» on rohkesti avastada nii suurtel kui ka väikestel.
FOTO: Andres Tennus

Toomele maailma avastama

Ajalugu

Kotzebue, Wrangell, Middendorff, Bunge, Hindrey, Kreem. Mis seob neid eri ajastute mehi? Maadeavastamine, mida saab avastada ülikooli muuseumi näitusel «Maailma mõõtmine».

«Kuningas võõrustab meid oma õlepalees, mille sees ilutsevad aga üllatuslikult euroopalikud toolid ja mahagonlaud – kontrast on ehmatavalt maitsetu. Kõhutäiteks pakutakse maas küpsetatud siga.»

Nii on baltisakslasest meresõitja Otto von Kotzebue (1787–1846) iseloomustanud kohtumist Hawai saarel kuningas Kamehamehaga ümbermaailmareisil 1815.–1818. aastal. Pidusöögiks valmistatud notsu paistab näituse sisenejale läbi kolme ukseta ava.

Näitus algab Kotzebue’ga, ehkki ka enne teda oli Venemaal kuulsaid maadeavastajaid nagu Adam Johann von Krusenstern jt. Kuraator Terje Lõbu selgitas, et admiral Krusenstern mõjutas suuresti teisi meresõitjaid – tema toel kasvas välja terve põlvkond meresõitjaid. Näiteks võttis tema noor sugulane Kotzebue jungana osa 1803.–1806. aastal toimunud Krusensterni ümbermaailmareisist.

«Püüdsime äratada Eestist pärit maadeavastajate saavutused ellu just nende kuue mehe kaudu, keda ehk nii väga ei tunta. Tutvustame neid lõuna- ja põhjaretkede kaudu pisut uutmoodi tänu nüüdisaegsele väljapanekutehnikale,» rääkis Terje Lõbu.

Lõunapoolus

Sisenedes kutsuvad külastajat vasakule soojadele maadele Kotzebue, Bunge ja Hindrey ning paremale külmadesse paikadesse Wrangell, Middendorff ja Kreem.

Iga mehega saab tutvuda suurel vaatmikul, kus on tema pilt, tunnuslause, iseloom, saavutused. Võib lehitseda elulugu, lipikuid isikuga seotud salapäradest ja faktidest, kettaid keerates näha autasusid. Fookuslugude kaudu selgub mõndagi peategelasest, nagu Kotzebue taktitundest ühisel pidusöögil kohalikega.

Kõige olulisema – reisi eesmärgi, teekonna ja saavutused – teeb peale vaatmiku selgemaks kolmeminutiline video. Nii saab Kotzebue neli aastat kestnud reisi mööda Vaikset ookeani ja muid paiku viuhti! läbi sõita. Küll tormis ja lumes, fotode ja mõtetega.

Tema ümbermaailmareisi eesmärk oli avastada Loodeväil – meretee Vaiksest ookeanist Atlandi ookeani piki Põhja-Jäämeres Põhja-Ameerika ranniku lähedal asuvaid väinu. Tähelepanekute järgi oletatigi Loodeväila olemasolu ning avastati ka palju uusi saari, lahtesid ja pandi alus Vaikse ookeani okeanograafilisele uurimisele.

Miks läksid 19. sajandi algul Vene keisririigi meresõitjad nii pikkadele ümbermaailmareisidele? Terje Lõbu selgitas, et Vene impeerium ulatus Läänemerest Beringi mereni ning selle kontrolli all oli ka Alaska.

«Hiiglasliku impeeriumi äärealasid oli raske hallata ja varustada ning selleks otsiti ka mereteid. See oli ka võitlus Briti impeeriumiga, kelle alla võinuksid need kauged alad sattuda.»

Nii olid neil reisidel peale teaduslike ka majanduslikud, poliitilised ja diplomaatilised eesmärgid.

Järgmise mehe, ülikooli botaanikaaia direktori ja arstiteadlase Alexander Georg von Bunge (1803–1890) Pärsia ja Afganistani ekspeditsiooni (1857–1859) puhul oli ametlikult tegu kultuurilise ja teadusliku uurimisretkega. Lisaks soovis Venemaa välja selgitada piirkonna majanduslikku võimekust ning poliitilist meelsust, sest Pärsia ja Afganistan olid puhveralad Venemaa ja Briti impeeriumile kuuluva India vahel.

Fookuslugu pakub pärsia stiilis telk, kuhu sisenedes hakkab rääkima kõrbetaimeke. Sellel reisil kaardistati pea 400 000 ruutkilomeetrit, koguti 2000 taimeliiki, Tartusse toodi 43 kasti soolade, vete ja mineraalinäidistega.

Kolmas mees, kirjanik ja ajakirjanik Karl August Hindrey (1875–1947) tahtis eestlastele tutvustada Belgia Kongot ning Eesti arstidele tööpõldu leida. Terje Lõbu põhjendas Hindrey valikut näitusele sellega, et kuna Aafrikat teati peamiselt misjonäride vahendusel, otsustati seda tutvustada tema 1929. aastal ilmunud reisiraamatu «Kongosõit» kaudu.

Hindrey reisis Prantsusmaa ja Belgia Eesti saadiku Robert Pusta abiga laeva esimeses klassis. Milline see kajut võis olla, saab näitusel oma silmaga näha. Uudis, kuidas neeger 1936. aastal Tartus arstiteaduse õpinguid jätkata tahtis, jookseb koos muu 20. sajandi alguse Aafrika teabega väikesel ekraanil.

Põhjapoolus

Koeranartad, paadid, põhjapõdrad, 40-kraadine külm, lumetormid, suusad, jääpangad, lahvandused, miraažid... Nendega puutusid kokku näituse põhjapooluse poolde paigutatud Wrangell ja Middendorff. Seal on võimalik tutvuda ka astrofüüsiku ja ajakirjaniku Enn Kreemi (1939) uurimistegevusega, kes küll ei rännanud põhjapoolusele, kuid külmale maale siiski – Antarktikasse.

Meresõitja ja Arktika uurija Ferdinand von Wrangelli (1797–1870) Kirde-Siberi ehk Kolõma reis sai teoks 1820.–1824. aastal. Eesmärk oli kaardistada Kirde-Siberi rannajoon Jana jõest Beringi Põhjaneemeni ja teha kindlaks, kas Põhja-Jäämeres asub oletatav Andrejevi maa.

Kuraator Terje Lõbu märkis, et Wrangell oli kaua pidanud uurimisreisi ebaõnnestunuks, sest Andrejevi maad ei leitud.

«Kuid tulemused olid märkimisväärsed: kolme aasta jooksul kanti maailmakaardile kogu Venemaa kirderannik. Samuti tõestati, et Ameerika ja Aasia ei ole omavahel maakitsusega ühendatud.»

Wrangell määras kindlaks ka ühe saare koordinaadid, mis avastati 26 aasta pärast ja nimetati Wrangeli saareks. Ta tegi ka kuulsaks lahvanduse mõiste.

Kuidas oleks üksi haige, näljase ja väsinuna lumevangis olla? Selle üle võib mõtelda stiliseeritud lumekoopas, mille tegelikes tingimustes pidi 18 päeva viibima baltisaksa ja eesti päritolu biogeograaf, zooloog, uurimisreisija Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894).

Taimõri retkel 1843. aastal olid tagasiteel baaslaagrisse rasked ilmaolud ning ta haigestus. Middendorff otsustas, et ülejäänud mehed lähevad tagasi abi tooma. Lumes sulatatud piiritus andis lõpuks jõudu ja ta suutis jälle ise astuma hakata. Õnneks kohtus ta kaaslastega, kes koos samojeedidega olid talle järele tulnud.

Middendorffi peetakse 19. sajandi parimaks Siberi uurijaks, kes uuris esimesena polaaralade suurimat järve Taimõri ning võttis kasutusele ka külmapooluse mõiste. Aga kõigest saab põhjalikumalt lugeda kohapeal ja visuaalselt reisid kaasa teha.

Mismoodi toimusid aga uurimisreisid sajand hiljem, tutvustab Enn Kreemi 1965.–1967. aasta Antarktika ekspeditsioon, kus tema ülesanne oli uurida helkivaid ööpilvi.

Seos ülikooliga

Tartu ülikooli kasvandikud olid ainult Bunge, Middendorff ja Kreem, kuid neil reisidel osales sageli ülikooli teadlasi. Kotzebue reisidel näiteks laevaarst Johann Friedrich Eschscholtz ja füüsik Emil Lenz.

Ka mitmed uurimisvahendid töötati ekspeditsioonide tarbeks välja Tartus. Wrangell täiendas end enne Kirde-Siberisse minekut Tartus Georg Parroti, Moritz von Engelhardti ja Wilhelm Struve juures. Parroti koostatud programmi järgi tehtud virmaliste vaatlused said aluseks uuele teooriale.

Need on vaid üksikud näited 19. sajandi maailma mõõtmise seostest Tartu ülikooliga. Avaldasid ju reisidel tehtud teadusavastused vahetut mõju loodusteaduste uurimisele ja õpetamisele, kaasa toodud teaduslikku materjali on tänaseni säilinud. Näitusel pakuvad huvi ka mitmed esemed, nagu Wrangelli Alaskalt toodud lusikas, Middendorffi laiad nahaga kaetud suusad jpm.

Kuigi näitusel on kasutatud rohkesti interaktiivset näitlikustamist, jagub ka oma peaga mõtlemist ja kaasa mängimist, nagu näiteks see, milliseid toiduaineid võeti reisidele kaasa jmt.

Suure gloobuse all asuval Eestimaa kaardil saab proovile panna oma teadmised ja sobitada Eestist pärit maadeavastajad õigesse kohta. Vaadata, kuulata, kaasa mängida on veel palju, aga selleks tuleb ise Toomele sammuda.

Põneva avastusnäituse kuraatorid on Karoliina Kalda, Terje Lõbu, Paula Põder ja Mairo Rääsk, kunstnik Liina Unt, tekstid kirjutas Mihkel Seeder ning konsultandid olid Enn Kreem, Ülle Reier ja Erki Tammiksaar.


Kasutatud kirjandus:

  • «200 aastat ümbermaailmareisist Adam Johann von Krusensterni juhtimisel». Koostanud Terje Lõbu. Tartu 2006.
  • Vassili Passetski «Eestist pärit Arktika-uurijad». Tallinn 1970.
  • Vello Kaavere «Otto Kotzebue reisid». Eesti Loodus 1966, 6.
  • «Leiutisi ja avastusi keiserlikus Tartu Ülikoolis nr 4. Loodusteadused». TÜ ajaloomuuseum.
  • «Admiral parun Ferdinand von Wrangell 1796–1870. 200. sünnipäeva sümpoosioni ettekanded». Koostaja Milvi Hirvlaane. Tartu 1997.
  • Kalev Päid «Akadeemik Alexander Theodor von Middendorff meile ja meie temast». Elva Muuseumi toimetised 3, 1993.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

muuseum