Tallinn Daggersi praegusesse kontsertkoosseisu kuuluvad (vasakult) trummar Rainer Meinart, klahvpillimängija ja taustalaulja Birgit Pauklin, laulja ja kitarrist Ardo Kivi, bassist ja taustalaulja Taavi Aavik ning kitarrist Paul Sild.
FOTO: Tallinn Daggers

Tallinna pistodade äärelinnapastoraalid

Arvustus

Sel aastal oma teise kauamängiva «Suburban Decay» üllitanud Tallinn Daggers, kes mängib «urbanistlikku ja lahedat» alternatiiv(pop)rokki, on loomingulises mõttes ühemeheprojekt.

Peaaegu kõik ansambli lood on kirjutanud ja produtseerinud muusik Ardo Kivi. Bändi koosseis on juhi sõnul üsna vaba: nende esimesel albumil «Like A Diamond» kaasa teinud trummar Joosep Volki lahkudes võttis Kivi vastu otsuse, et kontsertidel esinemiseks ja plaatide salvestamiseks kutsub ta appi sõbrad.

Nii nagu Daggersi esimesel albumil, teevad «Suburban Decay’l» kaasa mitmed tuntud muusikud eesti indie-maastikult: Paul Sild Badass Yukist, Taavi Aavik ja Holden Laamann Pedigree’st, peale nende ka Revolverist ja Genka taustabändist tuntud trummar Rainer Meinart. Taavi Aaviku kanda olid seekord jäetud ka plaadi miksimine ja masterdamine.

Ma polnud Tallinn Daggersi muusikaga süvitsi tutvunud enne seda, kui asusin nende teist kauamängivat arvustama. Daggersi 2010. aastast pärit lugu «Flesh Parade», mida päris palju raadio ja televisiooni muusikasaadetest nagu «Eesti Top 7» kuulda sai, oli jätnud tõsiselt võetava mulje. Niisiis olid ootused kõrged.

Kuna bänd on välja andnud vaid kaks albumit, kuulasin üle ka nende esimese kauamängiva «Like A Diamond», mis ilmus samuti Daggers’i omaloodud mikroplaadifirma Love Forever alt.

Nende kahe albumi ilmumise vahel on olnud tervelt neli aastat. Aiman, et «Suburban Decay» on esimese plaadiga valitud tee loogiline jätk. Ehk on see isegi liiga loogiline ning ainult natuke karedam ja kogukam. Pärast esimese plaadi kuulamist ei paku teine album enam eriti üllatusmomente. Kohati tundub, et uudsema tulemuse saavutamise nimel oleks justnagu üritatud üle oma varju hüpata.

«Suburban Decay» veidi umbne, kohati mattev ja klaustrofoobilist tunnet tekitav üldine helipilt ei kutsu teist korda tervet plaati läbi kuulama. Erinevalt näiteks Metro Luminali 1990. aastate alguse loomingust, mida iseloomustavad küll sarnased märksõnad, aga mis sobitus oma aja konteksti olemuslikumalt ning mille puhul ka laulusõnad äratasid tähelepanu.

Tundub, et «Suburban Decay» lugude sõnadest ei maksa järjepidevat ja ühtset teemat otsida, need võivad lihtkuulaja jaoks üsna kaugeks jääda. Ilmselt püüti laulusõnu kirjutada nii, et need sobituks loomuliku osana nn lahedasse hoogsasse linliku meeleoluga muusikasse. Lugusid kuulates tekib tundmus, et need laulud on omamoodi (ääre)linnapastoraalid.

Nende pastoraalide idüllilise keskkonna moodustavad päikeseliste rohtunud mäenõlvade ja lambakarja asemel nimetust tagav suuremat sorti linn, öised neoontuled, mööduvad üksikud autod, peale selle võib olla veidi vihma ja eksistentsialistlikku ängi.

Kõik sobitub kuidagi liiga hästi valemisse, mida on aimata paljude teistegi bändide loomingu puhul. Kindlasti ei maksa seda aga pahaks panna. Selline on lihtsalt elukeskkond, milles luuakse palju linlikku alternatiivrokki ja kust ammutatakse inspiratsiooni.

Nagu Tallinn Daggersi esimesel plaadilgi, on «Suburban Decay’s» rohkeid mõjutusi ja viiteid. Kõlapildist võib aimata nn lahedasse alternatiivmuusika kaanonisse kuuluvate bändide nagu Stone Roses, Faith No More, The Cure jt mõju.

Oma nimelegi ei tehta häbi: see on tuletatud ansambli New York Dolls nimest ja Slowdive’i loost «Dagger». Ning mõlema mainitud kollektiivi muusikaga tuttav kuulaja peaks Tallinn Daggersi loomingus teatavaid sarnasusi tabama.

Näiteks Slowdive’iga tõmbasin paralleele plaadi võib-olla ehk parima loo, «Scarlet Eyes» puhul. See, plaadi eelviimane laul ning lõpulugu «Witching Hour» eristuvad teistest oma õhulisema kõlaga ning lasevad hinge tõmmata pärast helimöllu ja teatavat üleprodutseerimist, mida kuulaja kaheksas omavahel üsna sarnases esimeses loos kuulda saab.

«Suburban Decay’l» on palju tugevusi. Koos eelmise aasta lõpus ilmunud Super Hot Cosmos Blues Bandi esikplaadiga «Countdown to Jesus» on «Suburban Decay» näol tegu viimase aja ühe raadiosõbralikuma eesti (alternatiiv)roki albumiga. Nii lähevad ilmselt laiale kuulajaskonnale peale lood «Future Leather» ja «Nighthawks».

Hoolimata vähesest uudsusest on arenguvõimalusi palju. Ardo Kivi on kahtlemata laia silmaringiga muusik, kes tõenäoliselt ületab «Suburban Decay» seatud lati peagi varuga. Võib-olla võiks ta enne seda ka kellegi teise sõnadele lugusid kirjutada.

Üldse annab «Suburban Decay» aimu, et Tallinn Daggers võib kontserdil vägevalt kõlada. Tekib mõte, et ehk ongi sellise toretsevate trummidega tantsulise suurema-kui-elu indie-muusika loomulik keskkond just lavadel ja moekate videote taustal.

Ants Siim

TÜ ajaloo magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

muusika