Keskaegse linna kohal Tartus paikneb üks Euroopa liigitihedaimaid botaanikaaedu.

Peale liigitiheduse tõstab direktor Heiki Tamm esile ka ülikooli botaanikaaia pikka iga, kauaaegset seemnevahetust ning aina enam harivaks kultuurikeskuseks tõusmist.

Selle väärika botaanikaaia ligi 3,5 hektari suurusel maa-alal on botaanik Kersti Tambetsi sõnul kasvamas umbes 4500 taksonit ja 3000 sorti taimi. Liigitihedust võrdleb ta Eesti territooriumil looduslikult kasvava 1500 taimeliigiga. «Meie väikeses aias kasvab aga kolm korda rohkem taksoneid ja kaks korda rohkem sorte.» (Takson tähistab liike ja liigisiseseid ühikuid, sordid kuuluvad sellesse taksonisse, millest nad on aretatud.)

Emeriitprofessor Hans Trass, kes juhtis botaanikaaeda aastail 1956–1962 ja 1964, peab ühes Eesti Looduse artiklis samuti erakordseks, et vaid kolmele hektarile on kasvama pandud üle kolme korra rohkem liike, kui on leitud kogu Eesti pärismaises flooras. Ta rõhutab ka, et kiiresti arenevais tööstusmaastikes ja laienevatel asumialadel võitlevad ellujäämise eest hävimisohus olevad liigid, millele tuleb appi minna. «Kas või sellega, /.../ et need peagi hävivast kasvukohast ära tuua ja botaanikaaedadesse ümber istutada.» Õnneks on hävimisohus taimede kaitsmist väga rangelt seadustega reguleerima hakatud.

Liigirikkus

Võib arvata, et kui Saksamaalt loodusteaduste ja botaanika professoriks kutsutud Gottfried Albrecht Germann (1773–1809) rajas botaanikaaia 1803. aastal praeguse Tiigi tänava pargi alale, polnud haruldaste taimeliikide hävimisohtu veel tunda. Teadusliku ja õpetusliku abiasutuse eesmärk oli koguda võimalikult palju eri taimi ja juba järgmisel aastal kasvas seal üle tuhande liigi.

Praeguses botaanikaaias ringi jalutades on aga raske ette kujutada üht botaanikaaeda tasasel maal. Just niisugune oli esimese aia pinnamood. Energilise direktorina suutis Germann 1806. aastal sisse seada uue aia sobilikumal Emajõe-äärsel krundil. Botaanikaaia direktori asetäitja Jüri Sild leiab, et territooriumi teeb tähelepanuväärseks seegi, et aed jääb keskaegse Novgorodi kaupmeeste linnaosa kohale, kus olid linnamüüri nurk koos kindlustorniga, kirik, kalmistu jt ehitised. «Iga ehitusega, nagu hiljuti invalifti ajal, tuleb luid lagedale.»

Mida aga tahta ühe hortus botanicus'e rajamiseks, kui on olemas osa keskaegsest linnamüürist, bastionivall, allikad, vallikraavist alles jäänud tiik. Need kõik aitasid reljeefi mitmekesistada. Tollal väljakujundatud aia osakondade põhijaotus on suurel määral säilinud tänapäevani. Mis aga eriti oluline – erisugused pinnamoed soodustasid eri keskkonnatingimusi vajavate taimede kasvatamist. Tänu hoogsale teaduse arengule 19. sajandil täienes botaanikaaed Tartu loodusteadlaste Siberist, Kaug-Idast ja teistest kaugetest paikadest kogutud materjaliga. Huvipakkuv on seegi, et botaanikaaia direktorid ja direktori abid olid kuulsad loodusteadlased, kes jätsid oma jälje nii Tartusse kui ka teistesse Euroopa botaanikaaedadesse, mida nad juhtisid.

Näiteks veerandsada aastat botaanikaaia direktoriks olnud professor Carl Christian Friedrich Ledebouri (1785–1851) peateeneks peetakse tema ekspeditsioonide uurimistulemuste põhjal kirjutatud kapitaalseid teoseid «Flora Altaica» ja «Flora Rossica». Vähem teatakse, et temaga on seotud ka botaanikaaia vapilill, Ledebouri kullerkupp. Ledebour on kirjeldanud sadu uusi liike, tema järgi on nimetatud 28 taimeliiki ja kaks taimeperekonda. Aia liigirikkus suurenes Ledebouri ajal kümne tuhandeni. Just tema ajal elavnes Tartu ülikooli kaudu Aasia taimestiku jõudmine Euroopa botaanikaaedadesse. Tänapäeval toimub seemnevahetus botaanik Kersti Tambetsi sõnul ligi 300 botaanikaaiaga Index Seminumide põhjal. Kui veel mõni aasta tagasi saatsid abidirektor Jüri Silla sõnul botaanikaaiad üksteisele jõulukingituseks oma seemnete nimekirja postiga, siis internetiajastul on need «jõulukingitused» kodulehel tellimuse vormistamiseks kogu aeg kättesaadavad. «Meie aednikud hindavad eriti indekseid, mis pakuvad loodusest korjatud seemneid, just neist piirkondadest, mis on meie jaoks eksootilised ja kuhu pääsemine pole lihtne,» selgitas Kersti Tambets. Nii näiteks on alati oodatud Põhja-Ameerika ja Jaapani aedade seemneindeksid, samuti Islandi aedade ja mõne Saksamaa botaanikaaia nimekirjad ning Göteborgi ja Liberec’i indeks.» Tartust tellitakse rohkesti liilialiste, lauguliste, võhaliste ja palmiliste seemneid, samuti mõnesid Eesti loodusest korjatud liike. Juba aastaid saavat esimesena otsa Henry sinilill (Hepatica henryi), kelle kodumaa on Hiina.

Jäljerajad

Ajaloo ja tänapäeva sidet võiks niimoodi jätkata botaanikaaia iga loodusteadlase jäljerajaga. Olgu see Alexander Georg von Bunge, Rudolph Trautvetter, Carl Johann Maximowicz, Johannes Christoph Klinge, Heinrich Moritz Willkomm, Edmund August Friedrich Russow, Nikolai Kuznetsov, Mihhail Tswett või mõni teine.

Näiteks omapärase kultuurikogumi on jätnud professor Edmund August Friedrich Russow (1841–1897), kelle rariteetsed stereofotod säilivad ülikooli raamatukogus. 1011 säiliku hulgas on pilte botaanikaaiast ja teistest Eesti paikadest. Tartu ülikooli esimene indoloogiaprofessor Leopold von Schroeder kirjutab «Memuaarides», et tema sõbral Russowil oli silma looduse ja kõige teda ümbritseva märkamiseks, millele lisandus suurepärane anne ning oskus fotografeerida. «See oli suur hulk pilte, millelt vana Tartu ja Balti kodumaa loodus paistis meile nii näitliku ja elavana, nagu ei üheski teises Baltimaade pildikogus.» Schroederil oli muide botaanikaaia tagavärava võti, nii et Kroonuaia tänavas elades pääses ta tihti otse oma sõbra ametikorterisse. Samas aia Kroonuaia poolses osas oli tollal alles osa praegusest tiigist, mis on näha ka Russowi fotodel.

Jüri Sild rõhutab, et peaväravast sisenedes satub külastaja aga lausa muuseumi, sest seal asuvas süstemaatikaosakonnas on säilinud taimede ajalooline paigutus. Direktor Nikolai Kuznetsovi (1864–1932) ajal, aastal 1909, korraldati palmihoone ees asuv 1870. aastal rajatud süstemaatikaosakond ümber Saksa botaaniku Heinrich Gustav Adolf Engleri süsteemi alusel.

Kersti Tambets selgitab, et see taimede ajaloolisest arengust lähtuv süsteem peab oluliseks taime õie ehitust. Primitiivsemad taimesugukonnad asuvad väravapoolses nurgas, kujuteldav arenguliin läheb suure Olga lehise suunas ja palmihoone eest peenrarida pidi tagasi, lõppedes kõige enam arenenud sugukonna korvõielistega. Siin näeme kasvamas 800–900 liiki kaheidulehelisi rohttaimi umbes 65 sugukonnast. Üheidulehelised taimed paiknevad peasissepääsust paremal ja on rühmitatud geograafilise päritolu alusel.

Sellise süsteemse arengu ja taimerikkuseni oleks olnud raske jõuda, kui botaanikaaia tegevus katkenuks sõdade ajal või kui poleks olnud aiast ja loodusteadustest innustunud juhte ja  aednikke. Tartu ülikooli botaanikaaed ongi Baltimaades esimene pidevalt tegutsev botaanikaaed. Eesti Vabariigi ajast jäi järgmistele põlvkondadele kauaks kasutada Teodor Lippmaa (1892–1943) põhjalik raamat «Tartu Ülikooli Botaanikaaia süstemaatilised ja taimegeograafilised kogud». Lippmaa kirjutab selle eessõnas, kuidas ammu tunti puudust taimede täielikust kontrollimisest ja milleni 1937. aastal lõpuks jõuti. Botaanikaaias hukkunud Lippmaa elutööd jätkas ja juhtis sõjajärgseid taastamistöid (hävisid peahoone ja kasvuhooned) August Vaga (1893–1960). 1952. aastal avati botaanikaaed taas ka külastajaile, pakkudes jätkuvalt taimelummust. Sellele on lisandunud tänapäevane taimehariduslik ning kultuuriline tegevus. Eriti lummavad on kontserdid alpinaariumis. Samal ajal tasub pilk üles tõsta ja silmata tiigi ääres kasvavat Eesti jämedaimat harilikku vahtrat. Taime- ja muusikalummusest lahkudes võiks kaeda ka Laia tänava ääres süstemaatikaosakonnas jändrikku lehist, mis on vanem kui botaanikaaed ise.

Teada võiks sedagi, et direktor Heiki Tamme sõnul on ülikooli botaanikaaed juhtiv asutus Eesti põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside kaitsmise ja säilitamise ilu- ja ravimtaimede rühmas. Aias hoitakse Eestis aretatud hinnalisi elulõngu, priimulaid, liiliaid, roose jt ilutaimi.

Tamm lisas, et andmepangas on üle 500 nimetuse kaitset vajavaid väärtuslikke ilu- ja ravimtaimi. «Meie aednikud on aidanud päästa tee-ehitusele ette jäänud haruldase aasnelgi populatsiooni, kasvatades üles ja istutades uude kasvukohta üle 2000 aasnelgi taime.»

Taimede paljundamiseks ja nende kasvunõudluste väljaselgitamiseks on Oa tänavale ehitatud katse- ja paljundusosakond, mis on botaanikaaia õppekollektsioonide täiendamise ja katsete tegemise baas.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• «Tartu Riikliku Ülikooli botaanikaaed.» Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
• «Tartu Ülikooli botaanikaaed 1803–2003». Koostanud Heiki Tamm.
• Hans Trass «Kakssada aastat samas kohas (kõne Tartu ülikooli botaanikaaias 30. juunil 2006)». Eesti Loodus nr 12, 2006.
• Leopold von Schroeder « Memuaarid». Ilmamaa 2013.
• Teodor Lippmaa «E.V. Tartu ülikooli botaanikaaia süstemaatilised ja taimegeograafilised kogud». Tartu 1937.
• Toomas Kukk «Suurim liigitihedus Eestis kahesaja-aastane». Eesti Loodus nr 10, 2003.
• Ene Puusemp «Juubilari seltskond pakub rõõmu ja rahu». Postimees 02.09.2008.