Hullu Teadlase kabinet.
FOTOD: Andres Tennus

Hullu Teadlase kabinet innustab küsima ja uurima

Reportaaž

Tartu ülikooli ajaloo muuseumis asub üks eriline kabinet, Hullu Teadlase kabinet, kus erinevalt tavapärasest muuseumist võivad lapsed puutuda, kätte võtta, vajutada, lülitada, vändata, pöörata ja tõmmata kõike, mida näevad.

Kabinet on sisustatud muhedalt ja detailirohkelt, justkui elaks siin tõepoolest teadusest hullupööra vaimustunud teadlane. Vajaduse korral Hulluks Teadlaseks kehastuv TÜ ajaloo muuseumi haridusprogrammide kuraator Virko Annus rõhutab, et lapsed, kellele kabinet on mõeldud, on oma loomult ise teadlased, sest neis on alles uudishimu ja julgus küsida igasuguseid, ka alguses tobedana tunduvaid küsimusi.

«Miks ei saa enam ilusti tasakaalu hoida, kui sa paned silmad kinni?» kõlab üks lapsekäega kirjutatud küsimus kapi külge kinnitatud paberilehel.

«Miks on seebimull ümmargune?» küsis Hull Teadlane ise oma kabineti avamispäeval 1. mail ning ka vastas sellele. Kuid alati ei peagi oskama vastata, hoopis olulisem on märgata põnevaid asju ja osata küsida, selgitab Hull Teadlane alias Virko Annus ja seletab energiliselt ning säravail silmil, kuidas teaduslik maailmavaade on pööraselt põnev.

18. mail tuli kabinetti sõpradega oma sünnipäeva tähistama 10-aastaseks saanud Lauri. Sünnipäevakülalisi tõmbas esimesena ruumi ühes nurgas puuris pesitsevate rottide poole, keda uudistati läbi võre, julgemad said loomakesed hiljem ka sülle võtta. Rotipoistel veel õigeid nimesid ei olegi, Annuse sõnutsi on kaalumisel kaks varianti: kas Ott ja Rott või Alar ja Volli. Lastele sümpatiseerisid lihtsamad Ott ja Rott rohkem.

Kui kõik külalised on kohale jõudnud, kutsub Virko lapsed ruumi keskele patjadele pikutama, võtab seejärel ka ise koha sisse, vaatab laste poole ja küsib: «Kas elevanti saab tikuga tõsta?»

«Saab, kui jube suur tikk on,» kostab üks poiss.

Virko jutust ja piltidest, mida ta näitab, selgub, et ehk saabki tõsta. Virko selgitab, miks on ratas, ümar palk, hammasrattad ja plokksüsteem olulised leiutised ja mida saab teha kaldpinna abil.

«Ossa poiss!» hüüatab paar last, kui Virko näitab pilti autost, mida eelnevalt kirjeldatud süsteemi abil üles tõstetakse.

Seejärel juhatab Virko lapsed suurte laudade juurde ja avatakse autotöökoda, et ise autosid meisterdada, loomulikult selliseid, mis ise liiguvad. Toormaterjaliks on papitükid, limonaadipudelite korgid, kõrred, grilltikud, õhupallid ja teip.

Virko tõstab ühe varem valmis meisterdatud auto kõrgele üles, et kõik näeksid ja teatab pühalikult, et just see tühi õhupall auto peal on masina mootor, mille peale lapsed ta välja naeravad. «Mis te arvate, kuidas ta liikuma hakkab?» Keegi ei oska vastata ning seetõttu Virko demonstreerib, puhudes läbi kõrre õhupalli täis ja asetades auto põrandale. Ning tõepoolest, auto liigub.

«Õhk puhub kõrrest läbi!» hõikab seltskonna noorim, 6-aastane Ellen Hiiemari.

«Jaa!» tunnustab Virko.

Nähes, et tõepoolest on võimalik valmis ehitada õhu jõul liikuv auto, asuvad lapsed paarikaupa Virko ja tema abilise Vivian Klimuševi juhendamisel seda isegi meisterdama.

Selgub, et papitükist saab auto kere, grilltikkudest autorataste teljed, pudelikorkidest rattad. Kõike kuni lõpuni Virko ja Vivian siiski lastele ette ei näida, vaid lasevad neil endil uurida ja avastada, millega see 13-pealine seltskond suurepäraselt hakkama saab.

«Oota, ära veel lõika!»

«Ratas, kus ratas on?»

«Kust ma kõrt saan?»

«Hoia, ma panen teibiga kinni.»

«Meil on üks rattapaar valmis!»

«Meil ka!»

«Kas see võib üle ääre olla?»

Paarkümmend minutit nokitsevad lapsed oma autode kallal, enne kui valmivad esimesed eksemplarid. Seejärel testitakse masinate töökindlust.

Eke William ja Kertu teatavad samuti, et nende auto on valmis, kuid pärast testimist ei ole nad rahul logiseva rattateljega. Kertu teatab, et telg tuleb suurema teibiga kinni tõmmata ning sammub otsustavalt töölaua juurde tagasi.

Stellal ja Kärdil, kes on oma autot juba südamekujuliste paberitükikestega disaininud, tõrgub auto mootor. Virko aitab ja mootor saab parandatud.

Kalev soovib oma autole ilmtingimata kollast mootorit, sest vaid see passib kokku kollaste rataste ning kollase kerega. Virko lubab otsida.

«See auto sõidab kolm meetrit vähemalt,» kuulutab Märt enda ja oma paarilise sõiduki kohta. Kui kaugele autod sõidavad, tulebki järele proovida ning selleks läheb seltskond üle koridori Morgensterni saali, et teha testsõite.

Esimesena saadab oma auto võimsust testida Ellen Hiiemari.

«Puhu nii kõvasti, kui saad,» õpetab Virko ning tüdruk tõmbabki kopsud õhku täis, ajab põsed punni ning puhub nii kuis jaksab ja saadab auto teele. Masin paraku väga kaugele ei sõida ning Ellen Hiiemari muutub murelikuks.

«Oo!» tekitab elevust, kui Kaev paneb sõidurajale oma kollase ja lausa kahe mootoriga auto. Üksteise järel teevad kõik testsõite. Aplausi pälvib sõiduk, mis kihutab sõiduraja lõppu ja veel edasigi. Üks auto on aga veidi valesti ehitatud, sest kõrrest ei ole võimalik õhupalli täis puhuda, kuid Virko lohutab, et see on parandatav. Ka Ellen Hiiemari muretseb endiselt, kas tema saab oma autot pärast ikka parandada.

Kui testsõidud tehtud, tuleb korrus kõrgemal ka sünnipäeva pidada ehk torti süüa ja limonaadi juua ning pärast seda õpetab Virko lastele, kuidas teha paberist peaaegu lendavat liblikat. Lapsed saavad paberid kätte ning asuvad Virko eestvedamisel liblikaid meisterdama.

«Üks, tsiuh! Kaks, tsiuh! Joonistad nihukesed kaared, on-ju! Näe, nihukene tuleb,» teeb Virko ees ja tõstab oma paberi kõrgemale, et kõik näeksid.

«Nüüd tuleb veel raskem osa. Oi, te ei kujuta ette, kui raske!» hoiatab Virko surmtõsiselt. «Junks-junks-junks, joonistad. Siis teed siit tšik-tšik-tšik ja siis lõikad krõmps-krõmps-krõmps liblika tiivad välja.»

Kui kõik keerukad toimingud tehtud, palub Virko vaikust ja teatab, et nüüd on käes tõehetk: kas liblikas liigutab tiibu või ei. Ruum jääb vaikseks ja Virko tõstab paberist liblika kõrgemale. Muidugi, et liigutab! «Oo, lahe! Nii ilus!» õhkavad mõned lapsed. Üksteise järel valmivad ka nende liblikad.

Peo lõpuks on veel aega Hullu Teadlase kabinetti ka omal käel uurida ning lapsed pudenevad ruumis laiali ning lülitavad nuppe, veeretavad kuule, tõmbavad sahtleid lahti, nuusutavad, kuulatavad, puhuvad ja vaatavad ehk teevad kõike seda, mida Hullu Teadlase kabinetis tulebki teha.

Sigrid Rajalo

UT peatoimetaja

Galerii: 

Jaga artiklit