Seaduslikul teel on võimalik jõukaks saada kolmel viisil: pärides, võites lotomängus või teenida raha ettevõtlusega, lihtsamalt öeldes – teha tööd. Viimane on kindlasti kõige raskem, kuid kõige põnevam, saavutuskirge nõudvam ning rahuldust pakkuvam võimalus neile, kes tahavad võita ja vallutada, pingutada ja pühenduda, kogeda edu ning kordaminekut – ning seda võimalikult palju.

2000. aastal sai mul pangatöö ring täis. Vastu suve, veidi ootamatult, kuid siiski ennustatavalt. Rootslased olid Ühispanga juba 1998. aasta lõpus üle võtnud ning juhtimisreform oli päris pöörane. Panga nimigi oli muutnud ilmelikuks SEB Eesti Ühispangaks. Rootslased kartsid kohe oma võõrapärase SEB-ga turule tulla, nagu tegi konkurent Swedbank, kes Eesti ühe hinnatuma kaubamärgi, Hansapanga, hoolimatu ükskõiksusega kiiresti allavett lasi.

Ühispangas oli juhatuse liikmeid kokku 12, kuid rootslased arvasid, et neljast on küll. Nii selgus ühel kenal 2000. aasta maikuu päeval, et kõiki neid heapalgalisi tegelasi, kes kümnest kunagisest maapangast panga tegid, pole enam vaja.

Igal ühel meist olid oma valikud, kuid juba siis teadsin: kui ettevõtlusega alustada, siis noorelt. Kohe. Kahe kuu suvepuhkuse järel, mil olin iga päev raalinud edasiteed, otsustasin: teen oma «poe» – suhtekorralduspoe.

Olin Powerhouse’i asutades veel 26, kohe sain 27. Selleks ajaks olin töötanud 2,5 aastat Äripäevas ning ligi 3,5 aastat Ühispangas – toona tundusid need kogemused täiesti piisavad ning kui aus olla, olidki.

Täna, 41-aastaselt ei oleks ma enam selliseks katsumuseks, nagu on nullist alustava ettevõtte loomine, väga valmis. Võib-olla ka seepärast, et ma tean, mida see pingutus tähendab. Kui palju ihumahlasid see välja pigistab. Mis valu see kaasa toob.

Vanema mehena tuleb hoida (nii füüsilist kui ka vaimset) tervist ning elus on ka teisi väärtusi peale töö (ja raha). Kuigi töö on mõnus ja kõige toredam asi, millega inimene üldse saab oma aega sisustada. Et vaim püsiks virge ning mõistus selge. Kõik, kes liiga palju puhkavad, manduvad ja kiduvad. Olgu vana või noor. Mõtlen tihti, et paljud inimesed ei hinda neile elamiseks antud aega piisavalt kõrgelt. Raiskavad seda tühjale-tähjale. Ma olen püüdnud seda alati vältida.

Juba 1995. aastal veel Äripäevas töötades olin mõelnud, et võib-olla peaks oma suhtekorraldusbüroo asutama – mitu kolleegi tegid seda enne mind ning tundus, et neil läheb tõesti hästi. Ainus, mis takkajärgi näis kolleegide puhul viga: nad tegid ettevõtted mitme peale ning siis ei suutud kohustusi, õigusi ja tulusid omavahel kõigi meelest õiglaselt ära jagada. See ongi võimatu, olen hiljem teada saanud.

Suure mõjuga jõuline meeskond

Ettevõtte nime Powerhouse laenasin Financial Timesist, kus seda sõna kasutatakse siiani sageli ning selle tähendus on: suure mõju, võimsuse või energiaga riik, organisatsioon või isik, ka tarmukas inimene või jõuline meeskond. Seda kõike me tahtsime olla. Eesti parim igas mõttes. Ise uskusime, et olimegi. Ja usume siiamaani.

Pärast pangast lahkumist sain küll ka mitu head tööpakkumist, nt TV3 uudistejuhiks ning Postimehe uudistetoimetuse juhatajaks, kuid takistuseks sai palk: ma ei tahtnud tööle minna madalamale palgale kui pangas. Sellist palka kumbki tõsisem tööpakkuja siiski alla ei neelanud. Hinges oli aga soov teenida veel oluliselt rohkem. Pank pidi olema nagu algus. Ja oligi.

Esimesel, koguni neljal aastal läks muidugi vastupidi ning tundsin mitmel hetkel kadedust nende vastu, kellele palk igal kindlal kuupäeval kontole laekus, sh Powerhouse’i teised töötajad. Ma võisin ööd ja päevad läbi töötada, kuid tulemuseks oli kahjum... Suurtele ettevõtetele teenuse osutamiseks aga OÜ-st Mees ja Koer ei piisanud. Nad nõudsid rohkem. Oli vaja powerhouse’i, sõna otseses mõttes.

Algus oli raske ka seepärast, et olin harjunud panga numbritega, kus miljon krooni tundus väike raha. Powerhouse’i tehes sain aru, et ka 1000 krooni on (suuuuur!) raha. Loomulikult võtsin kohe viis inimest tööle, sest uskusin, et nõudlus meie teenuse järele on võimas ning käive hüppab üles nagu pärmitaigen soojas ahjus. Omakapitali paigutatud 100 000 krooni sulasid aga nagu või kuumal pannil. Samas sain teada, et eelarvet pole mõtet teha – juhtida tuleb tunde järgi. Just kulusid. Tulud on juhitamatud, kuigi paljud arvavad vastupidist.

Rahulik kasv ja kriisijärgne aeg 2000. aastate alguses olid põhjuseks, miks kogu osakapital jäi minu kätte – inimesed tahtsid kõik palka saada, keegi ei olnud nõus osaluse nimel pingutama ning palgast loobuma. Soov saada kindlat raha kogu aeg hoiab väga paljusi inimesi ettevõtlusest eemal. Palgatöö näiline turvalisus on kooskõlas madalate tuludega. Riskipreemia saab kuuluda vaid sellele, kes riskib.

Mul kulus vist neli aastat enne, kui ettevõttest esimese palga sain. Sinnamaani võtsin pangast laenu, et perele süüa osta ning vahel ka selleks, et ettevõtte arveid maksta. See oli odavam.

Kogu aeg tundus, et kohe tuleb läbimurre, kuid kui tundus, et tuli, siis mõne hetke pärast oli selge, et veel ei tulnud. Hüppeline kasv tuli alles 2005. aastal ning selles oli lisaks meie meeskonna tublile tööle «süüdi» majandusbuum, mis lõi särama väga paljud väikesed värkstoad, sh Powerhouse’i.

Katsu elada viie aastani!

Esimese viie aastaga sain teada, et 90% asutatud firmadest ei ela viie aastani. Kui meil viis aastat täis sai, olin juba väga rahul. Silmapaistvalt õnnelik. Teine oluline tõdemus oli see, et ettevõtlusega alustamiseks on vaja ennastsalgavat kirge ning ennastunustavat töökust. See tõi meid siia ja viib siit ka edasi.

Töökus ongi tegelikult ainukene edutegur. Muid ei ole olemas. 20-tunnised tööpäevad olid tavalised ning neid tuleb üsna tihti ette siiani. Nüüd püüan siiski piirduda 16 tunniga.

Idee peab olema testitud. Eeskuju on vaja. Enamik meist ei ole nii andekad, et suudame luua midagi täiesti enneolematut. Valdav osa meist on tavalised, isegi keskpärased, kuid võivad saavutada erakordseid tulemusi, kui suudavad pühenduda. Ma olen selle nimel pingutanud.

Kas teha koos või üksi? Ühest küljest olen üksik hunt. Ettevõtte osakapital kuulub 100% mulle. Kuid teisest küljest olen ma meeskonnamängija – me jagame raha, seda on lihtsam õiglaselt laiali laotada, kui arvutada kokku igaühe üksiku panus ja selle väärtus – eriti siis, kui keegi soovib ettevõttest lahkuda. Ma vajan inimesi enda ümber. Koostööd. Koos tehtud tööd.

Siiski peab igas ettevõttes olema keegi, kellele ettevõtte läheb korda 100-protsendiliselt. Kes armastab iga päeva, mil ta tööle tuleb. Iga tundi, mis ta töötab. Siis on ka teistel võimalik millestki nakatuda. Parim juht on see, kellest ükski töötaja ei pane tähele, et ta teda juhib. Olen tahtnud selline olla.

Mulle tundub, et igavad on firmad, mis on tehtud ainult raha teenimiseks. Ettevõttel peab olema sotsiaalne mõõde. Ettevõtte alguse juures viskasin nalja, et hea töötaja on selline, keda on vähemalt kord elus lahti lastud. Praegu, peagi 15 aastat ettevõtja olles, võin seda vaid kinnitada. See kogemus on enamikule meist hädavajalik. Kõrkus ja enesearmastus tuleb edu saavutamiseks täielikult murda. Ettevõtlus pakub selleks küllaldaselt võimalusi. See on kõige raskem, kuid ka kõige kiirem viis jõukaks saada. Kel on rahanälg, hakaku juba täna pihta. Võimalus õnnestuda on üks kümnele, kuid seda on päris palju.