Rahvusliku tekstiili eriala vilistlane Liina Laaneoja.
FOTO: erakogu

Klišeede toel oma ettevõtteni

Vilistlaste esseed

Liina Laaneoja on kunsti-, käsitöö- ja muusikahuviline. Ta on esmalt saanud diplomi veterinaaria erialal ja selles valdkonnas töötamise kõrvalt omandanud teise kõrghariduse TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas. Laaneoja paeluvad tikandid ning vanade võtete kasutamine kaasaegses moekunstis. Lisaks käsitööhuvile ta maalib ja laulab ansamblis LooVooL.

«Tegele sellega, mida kõige paremini oskad! Usu endasse! Ära anna alla! Unista suurelt!» Need hüüdlaused panevad meid enamasti õlgu kehitama ja mõnel paremal päeval võib-olla ka muigama. Kindlasti aga ei toimi need imerohuna, kui on vaja teha raskeid otsuseid, mis mõjutavad oluliselt edasist elukäiku. Ei aidanud need õõnsad loosungid ka meid, kui kõne alla tuli ettevõtte alustamine. Kuid tagantjärele tarkusena tuleb nentida, et just nende mõtete toel oleme siiamaani jõudnud.

Ah et kuidas see siis juhtus? Kolmandal kursusel anti meile tootearenduse tunnis ülesanne disainida endale kampsun. Ühtaegu lihtne ja raske ülesanne. Peagi olid aga esimesed kavandid valmis ja pea ideedest tulvil. Kuna olen aastaid kudumisega tegelenud, sain nüüd ellu rakendada senised kogemused ja liita juurde koolis õpitu.

Tegelesin sellega, mida kõige paremini oskasin ja nii sai esimesest kudumist terve seeria. Läksime kursusekaaslastega nii hoogu, et 2013. aasta mais toimunud «OmaMoe» etendusel olid meil rikkalikult kaunistatud kudumid kollektsioonidena väljas, said väga hea vastukaja ja leidsid kohe ka uued omanikud. See oli ootamatu vastuvõtt. See oli edu! Hakkasime mõtlema, et äkki tahab neid kudumeid keegi veel.

Võtsime sihiks sügisese mardilaada, tegime suvi läbi tootearendust ning valmistasime Annika Vaalma ja Liina Laansaluga hunniku kampsuneid, kleite ja mantleid. Igaüks omamoodi, kuid siiski sarnases stiilis. Nojah, aga kuidas neid kampsuneid-kleite-mantleid siis nimetada? Paar unetut suveööd mõtete tulvas vähkremist ja nimi oligi olemas: Külluslikud Etnokudumid.

Esialgu vaid minu enda loomingu kirjeldamiseks loodud nimi meeldis väga ka Annikale ja Liinale ning sai mõne aja pärast meie kolme loomingu ühisnimetajaks. Nimi olemas, tegin meile Facebooki lehe, mis kogus mõne kuuga endale 600 fänni. Suve lõpuks sai kokku ka päris kenake hulk uusi tooteid, mida koolis õppetööks vormistada ja mille baasil mardilaadaks kollektsioon luua.

Uskusime endasse... Parimad esemed esitasime konkursile «Uus toode mardilaadal 2013» ja need said ka nomineeritud. Esimene avalik tunnustus oli olemas! See andis veidi kindlust juurde, aga enne mardilaata lõi siiski ärevuse sisse ‒ ikkagi kõige tähtsam sündmus Eesti käsitöö vallas. Aga hilja oli põdeda, nüüd tuli kohale minna. Ladusime oma kampsunid ettevaatlikult välja ja jäime ootama, mis edasi saab. Varsti oli selge, et midagi on toimumas, hakkas natuke isegi hirm, aga inimestele meeldis! Meie kudumite ümber sagiti pidevalt, kas vaadati niisama, katsuti või prooviti selga.

Mardilaada viimasel päeval tabas meid aga tõeline üllatus ‒ meie Külluslikud Etnokudumid said tiitli «Parim toode mardilaadal 2013»! Enam ei olnud see tudengite niisama proovimine ja vaatamine, et mis saab. Me olime saanud suure tunnustuse oma valdkonnas. Parafraseerides meie õppejõudu ja nüüdset head kollegi Riina Tombergi, oli lasteaed läbi ja aeg suureks saada!

Suureks saamise juurde kuulub vastutuse võtmine. Pärast sellist tunnustust ja edu ei saanud me enam niisama iluleda, vaid pidime tõsiselt järele mõtlema, mida ja kuidas edasi. Kool alles käimas, viimane kursus pooleli, pidasime omavahel nõu, et kas see on see, mida tahame ka tulevikus teha? Liinale sobis väga hästi vabakutselise staatus, aga meie Annikaga otsustasime siiski ettevõtluse kasuks. Üks oli aga kindel, omaette pusida ei ole mõtet. Teeme siis koos! See mõte turgutas. Just, koos! Annika eelnevalt omandatud majandusharidus ja minu pikaajaline müügitöö kogemus olid need, mis me nüüd üheks plaanisime liita, et luua oma ettevõte.

Koolis toimunud turunduse ja ettevõtluse aines olime oma äriideed pidanud mitmel korral sõnastama ja seda eri aspektidest kaitsma. See oli andnud kogemuse oma ideele ka ise kriitiliselt otsa vaadata, teha turu-uuringuid, analüüsida konkurente ja mis väga oluline – hinnata iseenda suutlikkust ja võimeid. Otsustasime, et ei hakka päris üksi pusima ja proovime saada Tartu loomemajanduskeskusesse inkubatsiooni. Kuna olime ettevalmistava koolituse saanud ülikoolis ning äriplaanide kaitsmine loomemajanduskeskuses oli kohe-kohe käes, veetsime jõulud ja aastavahetuse oma äriplaani kõpitsedes.

Me ei andnud alla. Kohe aasta alguses esitasime äriplaani ja jäime ootele. Peagi saabus hea uudis: meid lubati kaitsmisele! Edasine on üks sündmuste virvarr: Sing Sale Pro OÜ loomine, inkubatsioonileping Tartu loomemajanduskeskusega, etnostuudio sisseseadmine Antoniuse õues, diplomitööde kirjutamine, kudumite kollektsioonide valmistamine «OmaMoe» ja Antoniuse moeetendustele, TÜ VKA lõpetamine, suvised hansalaadad, kudumite valmistamine poodidesse, tellimuste täitmine ja siis jälle – mardilaat. Uskusime endasse, aga närv oli sees!

Olime viimased paar kuud töötanud peamiselt mardilaada nimel, kuna see on Eesti käsitöö kõige tähtsam sündmus. Eelmise aasta edu oli pannud meid raskesse seisu. Äkki oli esimesel korral uudsus see, mis võlus? Või värvierksus? Või hoopis meie ise? Äkki sellest enam ei piisa? Aga mis toimiks? Need küsimused-kahtlused hakkasid peas vasardama paar päeva enne laata, just siis, kui enam midagi muuta ei saanud ja väga suur töö oli juba ära tehtud: uus kollektsioon naistele, kollektsioon meestele, lisaks koostööprojektides valminud rõivad ja aksessuaarid.

Esimese laadapäeva õhtuks olime aga väga õnnelikud. Peale selle, et meie looming endiselt inimestele meeldis, saime palju tagasisidet nendelt klientidelt, kes juba olid küllusliku etnokudumi omanikud. Nad olid rõõmsad ja üllatunud tähelepanust, mida üks rõivaese võib esile kutsuda. Nagu üks klient ütles, ei saa ta aru, kas ta on kuulus või ilus, aga kõik vaatavad teda! Ühe daami sõnul pole ta elus nii palju komplimente saanud, kui meie kudumit kandes.

Meie kui rõivaloojate suurim rõõm on see, kui rõivaese ja tema kandja üksteist täiendavad ning sellest kujuneb kordumatu kooslus, mille funktsioon on midagi enamat, kui lihtsalt keha katmine külma eest.

Aga mis saab edasi? Unistame suurelt! Esitasime oma äriplaani EAS-ile ja taotlesime ettevõtte starditoetust. Saime positiivse vastuse ja nüüd ei jää muud üle, kui oma suured plaanid ellu viia. Loodame, et selliseid naisi ja mehi, kes hindavad ilusat, sooja ja unikaalset rõivaeset, mis on mugav ja vastupidav ning kaitseb nii halva ilma kui ka kehva tuju eest, on maailmas palju ja me saame veel pikki aastaid oma lemmiktööd teha.

Liina Laaneoja

Rahvusliku tekstiili kaubamärgi Külluslikud Etnokudumid kaaslooja
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane, rahvuslik tekstiil (2014)

Jaga artiklit