Prillid eest!

Kolumn

Tartus elades on aktiivsest tudengkonnast raske mööda vaadata.

Märkimisväärne osa noortest on sattunud mõnele üritusele, mille korraldajaks on tudengiorganisatsioon, tegutseb hulk üliõpilasteatreid, erialaseltse ja muid ühendusi. Isegi siis, kui kellegi pilk on neist võimalustest mööda ekselnud, ajavad kaks korda aastas ühel varahommikul tudengipäevalised üles kõik ühiselamutes ning nende läheduses elavad inimesed.

Tegusatest tudengitest ei pääse peaaegu keegi, isegi siis, kui see kokkupuude päädib mõistmatusega, et miks küll keegi tahab nõnda lakkamatult korraldada, osaleda ja ringi tormata. Nii mõtlesin igatahes mina oma esimestel ülikooliaastatel.

«Maagia juhtub väljaspool sinu mugavustsooni» võiks eesti keeli kõlada levinud motivatsioonikild. Vastuvaidlejaid pole vast palju – selleks, et jõuda saavutusteni, tuleb enamasti taluda rohkem või vähem ebakindlust ning tegeleda eneseületusega. Aga mis saab siis, kui mõni haigus teeb sellest mugavustsoonist välja astumise võimatuks? Kel on kabuhirm ämblike ees, ei nõustu ilmselt keldrisse moosipurgi järele minema. Kelle üle aga võtab võimust sotsiaalfoobia, sel jääb elus saamata palju enam kui vaid moosisai.

Hiljutised sündmused on vaimse tervise probleemidele valusal moel tähelepanu tõmmanud. Keskendun aga mõnele, mis puudutavad meist paljusid ning mille ilminguid on tundnud igaüks. Muretsemine enne eksamit, närvilisus publiku ees kõneledes – see on elu osa. Ent vahel saab väikesest ärevusest sügav hirm, mis jõuab sotsiaalfoobia või ärevushäire tasemele, tihti kaasnevad ka depressiooniilmingud. Need haigused kergitavad müüre, millest on vaja üle ronida, mitme meetri jagu. Isegi e-kirja kirjutamine autoriteetsele inimesele võib osutuda raskeks ülesandeks, rääkimata kellelegi võõrale helistamisest, vaid mõte sellest paneb südame pekslema ning käed värisema. Kolmetunnise edasilükkamise ning kümnekordse ülelugemise järel saab kiri saadetud. Mugavustsoon jääb nõnda küllalt pisikeseks ning tõele au andes, ega see väga mugav enam olegi.

Meie edukultuuris ei räägita palju sellest, et väiksed sammud võivad olla suured saavutused. Iga eduloo taga on selle algus ja teekond, millest ei tea pea keegi. Tagasilöögid, mis vaikitakse maha. On oluline mõista, et eksimine ja raskused on möödapääsmatud ja ehk vajalikudki. Võideldes depressiooniga, võib esimeseks võiduks olla see, et «täna pesin hambaid, hommikul ja õhtul». Homse päeva õnnestumine – viis kätekõverdust. Või ühe kapi koristamine. Helistamine sõbrale, kellest ammu kuulnud pole. Kõiki ei saa innustada Mount Everesti vallutamisega. Mõnele piisab Munamäest. Vaadates kohe kõrgustesse, on suur oht seda rännakut mitte alustada. Kuid ühel hetkel võivad varasemad pisivõidud saada igapäevaeluks. 

Minagi kuulun vist nüüd aktivistide sekka. Kirjutan, korraldan, kõnelen ja torman ringi. Mõni kaastudeng on seoses mu püüdlustega noorte vaimse tervise alal tõdenud, et ajan vajalikku asja. See kõik annab rohkem heaolutunnet, kui osanuks eales ette kujutada, kuid tee siia on olnud pikk. Inimesed, ärge andke alla! Ravige oma depressiooni. Võidelge ärevuse vastu. Nende taga on peidus maailm, mis on su enesegi eest varjatud eriliste prillidega. Prillidega, mille olemasolu mõistad vaid siis tõeliselt, kui saad nad lõpuks, kas või korraks, silmilt võtta.

Merle Purre

semiootika ja kultuuriteooria 2. aasta magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

aktiivsus, tervis