Minu jaoks on headust määratlenud kõige paremini meie malekuulsus Paul Keres, kes näitas USA-s tollaste maailma parimate maletajate seltskonnas üles lahkust teiste NSV Liidust tulnud malemeistrite vastu. Seltskonnas taheti väga proovida Coca-Cola automaadist imerüübet, mida suures suletud impeeriumis polnud võimalik saada, kahju oli aga raisata võistlustele kaasa antud dollareid. Pärnus suhteliselt kitsastes oludes, kuid väga edasipüüdliku ema kasvatatud Paul Keres ostnud oma raha eest need esimesed koolapurgid suurtele maletajatele ära. See tegu oli teisest rahvusest maletajatele sedavõrd üllatav, et nad meenutasid juhtunut ka Kerese mälestusraamatus, mille koostas Valter Heuer.

Mis pani siis kuulsaid maletajaid Paul Kerese puhul nii imestama? Paul Keres käitus nagu vaba inimene, olles samas nagu nemadki sel ajal NSV Liidus suletud ühiskonnas, kus indiviidilt oli võetud võimalus olla vaba, omada oma raha ja kus tunduvalt piirati inimeste väärikust. Kerese paljudest tollastest kaaslastest said hiljem maailmameistrid ja rikkad mehed. Neile jäi aga meelde, et just eestlane õpetas neile näitlikult, kuidas olla veidigi enam vaba mees.

Kui soovite, siis meenutab see ka Otto Tiefi valitsuse liikme Heino Susi mõju oma kaasvangile Solženitsõnile. Hilisem Nobeli preemia laureaat tunnistas sügava austusega, et just see vaikne eestlane õpetas talle, et isegi vangis olles saab soovi korral hingejõu toel säilitada eneseväärikuse. Need näited meie rahva paremast poolest on saanud maailmas ka laiemalt tuntuks, aga siia sobib sama hästi ka minu isa meenutus sõjajärgsest ajast Virumaal.

Kui isal tuli esmakordselt kodust välja õppima minna ja ta asus raudteejaama poole teele, peatas teda korraks naabritalu peremees, kes oli talle ka ristiisaks. Naabrimees pani talle vaikselt pihku väikse summa raha, öeldes vaid, et eks seda lähe ikka vaja... Mulle tundub, et taoline vaikselt, vahel ka sõnatult õppima minejale raha andmine on mingi meie rahva vana komme, millest me pole lahti saanud ka siis, kui elame ammu linnas või hoopis kaugetes maades, kus ehk hoopis teised tavad ja kombed.

Jäänud on kaks tähtsat tõdemust. Esiteks see, et noore inimese haridusepüüd on püha asi, mida igal juhul tuleb võimaluste piires toetada. Teiseks aga, kuna meil paljudel pole ehk alati võimalust toetada, on soov seda teha väga vaikselt, kõrvaliste jaoks ehk isegi võimalikult märkamatult.

Suured rahvad ning rikkad riigid toetavad teadust ja haridust sageli suurte fondide kaudu. Vabas ühiskonnas on alati koht ka väiksematel fondidel ja üksikisikutel. Kui seni on meile meeldinud tsiteerida Hemingway lauset, et igas maailma sadamas võib leida eestlase, siis alates sellest septembrist hakkame ilmselt veel kaua tsiteerima USA presidendi Barack Obama Tallinnas öeldut. Meie rahva erilisus maailma suurriigi juhi silmis on selles, et oleme suutnud olla sedavõrd kokkuhoidev rahvas, kes on suutnud ajaloo raskeimates oludes säilitada väärikuse ning julgenud ja osanud näidata maailmale, kuidas saab diktatuuridele verevalamiseta vastu hakata.

Pole kahtlust, et Obama kõnet kuulati tähelepanelikult ka mujal maailmas. Milline on selles kõnes öeldu mõju eestlaste jaoks, näitab aeg. Praegu tundub aga, et ka noorem põlvkond on sellest sügavalt mõjutatud. USA presidendi eluloos on fakte, mis kinnitavad, et tema kooliteel oli tal kokkupuuteid eestlastega ja eestlased on olnud USA-s väikesest arvust hoolimata väga mõjukad.

Taoliseks näiteks on juba enam kui veerandsada aastat tegutsev Rotalia Foundation Seattle´is. Pole kahtlust, et Eestis hariduse saanud või teise maailmasõja eel haridusteed alustanud eestlased olid hariduseusku. Nad teadsid hästi ristsete stseeni meie kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare romaanis «Tõde ja õigus», kus Indreku ristiisaks kutsutud Hundipalu Tiit ütleb meie kultuuri jaoks need tähtsad sõnad: iga peremees peaks suutma vähemalt ühe poja Tartusse suurkooli õppima saata. Sellele maksiimile oli üles ehitatud ka Eesti kooli- ja ülikoolisüsteem, mis andis omas ajas head haridust. Seetõttu tuleb sügava austusega öelda tänusõnu neile, kes panid aluse Rotalia Foundationile ja ka neile, kes ehk tulevikus tahavad sellele haridust toetavale fondile oma panuse anda.

Rotalia fondi eesmärk on toetada Eesti üliõpilasi, et nad saaksid realiseerida oma ande parimal moel ja anda oma teadmised ja kogemused oma rahva teenistusse. Rotalia Foundation on saanud oma kapitali tänu Gerhard Treubergi, Anne Smithi (sünd Ene Silla), Bruno ja Helge Laane, Enn Raidna, Herbert Rebassoo, Mart Kase, Thomas Tulingu, Boris ja Asta Auksmanni, Helle Kiissi ja Lembit Kosenkraniuse annetusele ja pärandusele. Nendenimelised allstipendiumid on eesti tudengite õpingutele toeks.

Alates 1988. aastast on Rotalia Foundationilt saanud toetust juba enam kui 650 andekat Eesti tudengit. Rotalia Foundation ja teised eestlaste toetusfondid on olnud eeskujuks ka juba Eestis loodud andekate toetamise era- ja kultuurifondi juurde loodud stipendiumidele. Samas on vahel on tunne, et ehk oleks kasulikum isegi Eestis asutatud üksikstipendiumid koondada mõne suurema ja kogemustega fondi alla, et sellest headusest enam kasu tõuseks.

Heaks tavaks on kujunenud, et igal sügisel antakse Rotalia Foundationi stipendiumid järjekordsetele stipendiaatidele üle just Tartus ja just Rotalia korporatsiooni majas. Sel aastal anti 5. septembril Tartus Tähe tänaval üle selle aasta poolsada stipendiumi. Miljonilise rahva haritlaste jaoks on poolsada särasilmset andekat inimest suur varandus. Tartu ülikooli teadusprorektor professor Marco Kirm oli tänavusi stipendiaate vaadates nõus, et pikalt kaalumata võiks ta võtta kõik kohe Tartu ülikooli ja arvestada nendega kui inimestega, kes viivad kümnekonna aasta pärast edasi meie rahvusülikooli. Tegelikult jagunesid stipendiaadid aga kõigi Eesti kuue avaõigusliku ülikooli vahel ja see annab teadmise, et meil on andekate noorte kaudu tulevikus lootust kõigi erialade arengule.

USA-s asuv Rotalia Foundationi volikogu andis volituse stipendiumidega seonduvat tegevust koordineerida stipendiumide komiteele Eestis ning tänu Karl Laantee ja Hellar Grabbi heale tööle on loodud väga töövõimeline meeskond, mis on kõik aastad suhtunud oma töösse suure vastutustundega. Stipendiumide komitee head tööd tõestavad meie poolt välja valitud noorte inimeste areng ja saavutused. Fondi head käekäiku tõestab ka asjaolu, et fondi juhatus USA-s on alati olnud kontaktis ja koostöös Eestis asuva stipendiumide komiteega. Alati on tegutsetud ühtse arusaamaga ja sarnastel eetilistel alustel.

Selle aasta stipendiaatide austamisel peeti mitmeid kõnesid, eriti tahaksin rõhutada aga fondi stipendiumide komitee esimehe Rein Grabbi mõtet: headus on selline haruldane asi, mis peaks looma juurde uut headust. Ta pani noortele südamele, et nad mitte kunagi ei unustaks, et elada ja kasvada vabal maal on suur privileeg, mida praegune põlvkond saab kasutada. Tal oli väga hea meel anda stipendiumid noortele haritlastele, kes on sündinud vabas Eestis. Mõte, mis nii külalistele kui ka stipendiumikomitee liikmetele väga hinge läks, oli Grabbi soov noortele stipendiaatidele, et nad kasutaksid antud toetust kindlasti parimal viisil enda arendamiseks ja mõtleksid tulevikus, kuidas saavad nemad toetada meie arvult väikese, aga vapra rahva kasvavat haritlaskonda.

Rotalia liikmed ja vilistlased on uhked, et vähemalt kord aastas Rotalia Foundationi stipendiumide üleandmise päeval astub üle nende maja läve nii palju noori haritlasi, kelle tegudest loeme kunagi ajalooraamatutest. Veelgi tähtsam aga see, et me oleme süstinud noorte haritlaste südametesse juurde meie kultuuris ammu eksisteerivat haridususku, mis peab oluliseks, et andekaid noori õpingutee jätkamiseks meie võimaluste piires alati toetatakse. Seni on see tava head vilja kandnud. Nähes Tartus Rotalia korporatsiooni majast väljujaid, oli küll selline tunne, et kõigi seal olnute südametes oli sel päeval väike headuse säde eriliselt hõõgvele löönud.

Aastaid ka Tartu ülikoolis töötanud professor Peeter Järvelaid on Rotalia Foundationi stipendiumide komitee liige Eestis alates aastast 1995.