FOTO: Eesti spordimuuseum

1923–1998–2014

Ajalugu

Need kolm aastaarvu märgivad esimesi, taasalustatud ja tänavusi SELL-i mänge.

Kui 1923. aastal peeti Tartus I Balti riikide üliõpilaste olümpiaad, kus Eesti, Poola ja Läti tudengid võistlesid kergejõustikus, tennises ja sobiva väljaku puudumise tõttu Tallinnas jalgpallis, ei võinud keegi ette näha, et okupatsiooniajal katkenud suurüritus aastal 2014 Hiina müüri taha ulatub.

Just nii see paar nädalat tagasi XXX SELL-i mängudel oligi – peale mitme teise kaugema riigi võtsid osa ka Hiina tudengid. 14 alal võistles üle 1600 sportlase 60 õppeasutusest, muidugi ka Balti riikidest ja Soomest. Soomlasi oli kutsutud juba esimestele mängudele, kuid nad ei vastanud. Esimestelt mängudelt puudusid ka leedukad, kes leidsid, et pole võistlusteks veel küpsed. Lähimaade üliõpilassportlaste jõukatsumised said suupärase lühendi SELL (Soome, Eesti, Läti, Leedu) 1931. aastal. SELL-i konverentsi nimetus võeti kasutusele juba varem.

Mitmed esimesed

1923. aasta 16. septembri Postimees uhkustas: «Jällegi kirjutame need kaks sõna: esimene ja Tartu. Sest midagi õige sarnast võisime konstateerida ka läinud kevadel, kui Balti riikide üliõpilaste esimene konverents Tartus kokku astus».

Üliõpilaskonna juhatus kutsus Soome, Eesti, Läti ja Leedu tudengkonna esindajaid aprillis akadeemiliste sidemete ja kultuuri edendamise nimel Tartusse kongressile. Eesti Akadeemilise Spordiklubi (EASK) ettepanekutest läks kongressil läbi perioodiliste spordivõistluste korraldamine.

Üliõpilaspordi ajalugu uurinud kehakultuuriteaduskonna kauaaegne õppejõud ja spordikeskuse juhataja ning SELL-i mängude üks taastajaid Valter Lenk selgitas raamatus «Üliõpilassport Eestis», et EASK-i juhatuses oli Balti olümpiaadi mõte küpsenud juba enne edustust. Ürituse korraldamine anti spordiklubile, praegu on selleks 1992 asutatud Eesti Akadeemiline Spordiliit (EASL). Lenk mainis, et Eesti üliõpilaskonna ja EASK-i juhid olid esimeste hulgas Euroopas, kes hakkasid korraldama riigipiire ületavaid tudengite spordivõistlusi.

Aga peategelased – üliõpilassportlased ise? Toomeorus võistlesid Eesti ja osalema kutsutud Poola tudengid tennises. Tallinna tänava (Staadioni) pisikese spordiväljaku kergejõustikuvõistlused võitis Poola ja Läti tudengite ees Eesti. Parimaks sportlaseks tunnistati majandusteaduskonna tudeng Eugen Neumann-Uuemaa, kes oli võistluste peakorraldaja, hilisem Eesti meister ja rahvusvaheliste võistluste medalisaajaid ning spordijuht. Esimesel olümpiaadil võitis ta esikoha neljal kergejõustikualal.

Esimese olümpiaadi patroon oli riigivanem Konstantin Päts, toimkonna auesimees rektor Henrik Koppel. Ka need traditsioonid on elus. Ikka oli ja on patronaažiks riigijuht ja auesimeheks rektor või mõni tuntud sportlane. Selle aasta mängud toimusid Rahvusvahelise ja Euroopa üliõpilasspordiliitude ning Eesti Olümpiakomitee patronaaži all. Haare missugune!

Kuid kümme aastat pärast esimesi mänge meenutas aktiivne üliõpilassportlane ja sporditegelane Artur Reisner Üliõpilaslehes, et niisuguse ürituse korraldamine nõudis palju

julgust, majanduslikku tagatist ja innukust: «/.../ ei tohi unustada, et tookordne arusaamine spordist ja spordiliikumisest oli hoopis teistsugune kui tänapäeval. Spordi peale vaadati kui naljatamisele. Puudusid kogemused ja suurvõistluste korraldamise oskus.»

Rõhutada tuleks, et tollal puudus ülikoolis kehakultuuri õpetus ja süstemaatiline sporditegevus. Kehalise kasvatuse osakond (peagi instituudi nime all) avati arstiteaduskonna rüpes alles 1928. Uute üliõpilaste vastuvõtt katkestati koolivõrgu koondamise tõttu paari aasta pärast ning alles 1937 jätkas instituut tegevust. Spordipisikuist nakatunud üliõpilassportlased olid juba enne SELL-i mänge ehtsad amatöörid täis tahet ja julgust. Seda näitab ka spordiklubi 15. aastapäeva tähistamine I Balti üliõpilaste mängudega.

Enne SELL-e

Eestlaste esimesed spordiorganisatsioonid loodi sajandivahetusel ning Valter Lenk oletab, et ilmselt kuulus neisse ka üliõpilasi. Kehalisel kasvatusel ja spordil oli kindel koht korporatsioonides ja seltsides. Näiteks EÜS-i juures oli kehaharjutuste osakond, kus tegeldi kergejõustiku, võimlemise, jalgpalli, tennise ja veespordiga. Vehklemine oli kohustuslik. 1914. aastal pidasid organiseeritud üliõpilased Tartus koos Riias ja Peterburis õppivate eestlastega oma olümpiamängud 11 kergejõustiku alal.

Esimese üliõpilaste spordiringi (Üliõpilaste Selts Sport) lõid vene üliõpilased 1907, kes rajasid oma algkapitaliga botaanikaaeda liuvälja. Seltsis tegeldi teistegi aladega. 1910 tekkis ka teine organisatsioon – igakülgse kehalise arengu selts. Kahe spordiseltsi konkurentsis kippus alla jääma hiljem moodustatu ning 1914 ühinesid nad Tartu (Jurjevi) Üliõpilaste Selts Sport nime alla. 1921. aastal sai selle nimeks Eesti Akadeemiline Spordiklubi, kes hakkas korraldama SELL-i mänge ning kogu Eesti üliõpilassporti.

Sajandite vältel oli ülikoolis mõningaid kehalise arengu õpetajaid aeg-ajalt ametisse võetud. Mitmesuguste nimetuste all töötasid nad juba rootsiaegses ülikoolis, nagu näiteks vehklemismeister. Vaimu harimise kõrval pakkus ülikool kehalist arendamist vehklemissaalis, tantsupõrandal, ratsutamisrajal, ujumisasutuses, maneežis jm. Kunagised nn rüütlikasvatuse kohustuslikud elemendid muutusid Valter Lengi sõnutsi vähehaaval klassikaliseks kehalise hariduse vormiks. 20. sajandi alguseks oli seoses spordi levikuga kogu maailmas jõudnud sporditegevus ka Tartu tudengiteni. Treeniti, võisteldi, kehalist kasvatust ja sporti propageeriti ajakirjanduses, mõned õppejõud olid asunud uurima sporti kui teadust, koostati auhinnatöid ja kaitsti väitekirju.

SELL-i ajast

Enne okupatsiooni jõudsid toimuda 13 korral SELL-i suvemängud, kuuel korral talimängud ja peeti kolm maleturniiri. Kordamööda oli 16 konverentsi Tartus, Riias, Helsingis või tollases Leedu pealinnas Kaunases. Kolmandatel mängudel 1926 Poola enam ei osalenud. Neid tõrjus välja Leedu, põhjendades, et Poola ei kuulu geograafiliselt Balti maade hulka ning et Poola okupeeris kolmandiku Leedumaast.

Ka võisteldavate spordialade puhul polnud riikide vahel alati üksmeelt. Võistlusaladeks sooviti lülitada need, milles ise tugevad oldi. Isegi üliõpilase staatuse üle vaieldi, nagu näiteks kas ja kui kaua pärast ülikooli lõpetamist saab üliõpilasena võistelda. Kergejõustiklane ja kehalise kasvatuse õpetaja ning koolijuht Arno Niitme meenutas mälestusteraamatus «Neli kooli», kuidas 1929. aastal kuulus Läti meeskonda nonde parim mitmevõistleja, kes polnud üliõpilane. «Lätlased seletasid meile, et Dizma on asunud töö kõrvalt laulu õppima ja on nüüd konservatooriumis.» Konservatooriumi aga ei peetud ülikooliks. Ka leedulased ei leppinud sellega ning Eesti kergejõustiklaste delegatsioon, kuhu kuulusid tugevad esindajad, nagu näiteks Gustav Sule, sõitis juba esimesel õhtul IV mängudelt Kaunasest tagasi. Hõõrumisi tuli vahel ette isegi Tallinna ja Tartu sportlaste ning spordijuhtide vahel.

Soomlased hakkasid osalema kolmandatest mängudest, olles ise nende korraldajad. Nad olid teistest peajagu üle ning kogusid nii palju punkte kui teised kokku. Vaatamata kõvale vihmale, kus staadion lausa lainetas, sooritasid soomlased viis üliõpilasrekordit. Ühe omanik oli tuntud sportlane ja hilisem Soome president Urho Kaleva Kekkonen, kes hindas väga kõrgelt SELL-i mänge. Kui soomlased kahtlesid, kas neil tasubki nii tugevatena edaspidi võistelda, põhjendas Kekkonen jätkamist välispoliitikaga. Balti riigid olid nagu Soomegi eelpost idast ähvardava ohu vastu ja seetõttu peeti koostööd väga kasulikuks. Kekkonen nägi SELL-is ja selle sporditöös n-ö ääreriikide miniliitu. Ta oli SELL-i mängudel nii osaleja kui ka spordijuht.

SELL-i mänge ei saa vaadelda lahus suurvõistlustest, sest ka neil osalesid edukamad üliõpilassportlased. Kuid SELL-ist said üliõpilassportlased motivatsiooni harjutamiseks, võistluskogemusi ja enesekindlust teisteks rahvusvahelisteks võistlusteks. Jäi ju üliõpilasaeg paljudel sportlastel lühikeseks, sest põhiliselt treeniti ja võisteldi. Nagu matemaatikat õppima asunud Paul Kereselgi, kes ühelt võistluselt teisele suundus. Kuid 1938 jõudis ta ka SELL-i II maleturniiril osaleda ja kaks võitu saavutada.

Ülemaailmsetelt üliõpilasmängudelt Varssavis, Roomas, Pariisis, Torinos jm tõid Eesti üliõpilassportlased aastail 1924–1939 12 esikohta, 15 hõbe- ja 16 pronksmedalit. Kuulsatest sportlastest võiks nimetada kergejõustiklasi Ruudi Toomsalu, luuletajat, odaviskajat Johannes Schütz-Sütistet, kergejõustiklast Nikolai Küttist, kuulitõukajat ja kettaheitjat Arnold Viidingut jmt.

Uued SELL-id

Nõukogudeaegses ülikoolis oli sport küll igati soositud, kuid tudengitel oli vähe võistlemisvõimalusi välismaal. Probleeme tekkis isegi Nõukogude Liidu ulatuses, sest Eesti üliõpilassportlased olid sageli liiga edukad ning nende eemal hoidmiseks püüti leida takistusi. Parimad pääsesid siiski ka olümpiamängudele. Taasiseseisvunud Eesti tudengisportlastel jagus rahvusvahelisi võistlusi küllaga, kuid lausa spordi suurpidu naabritega puudus.

Valter Lenk meenutas Kaarsilla juures enne tänavuste SELL-i mängude suurejoonelist avatseremooniat, kuidas rektor Peeter Tulviste 1995. aasta edukamate üliõpilassportlaste autasustamisel Balti riikide üliõpilaste olümpiaadi 75. aastapäeva tähistamise mõttest kinni haaras. Idee idanes ning 1997 arutasid nn SELL-i riigid mängude taastamist. Konverentsil allakirjutatud lepingus märgiti, et SELL-i mängud on avatud kogu maailma üliõpilastele. Nii see on alates 1998. aastast ka olnud, mil Tartus osales 800 sportlast 13 riigist. Koguni Balti miniuniversiaadiks kutsutud SELL-i mängud toimuvad iga aasta vaheldumisi Soomes, Eestis, Lätis, Leedus.

Eesti üliõpilasspordi põnevat ajalugu saab näha Eesti spordimuuseumi näitusel, kus on näiteks Gerd Kanteri, Olga Aleksejeva, Irina Embrichi ja teiste universiaadimedalid, Kanteri nn kullaketas jmt. Peale medalite, karikate, maskottide on näitusel ka haruldased filateeliatooted, märgid ning mälestusmündid. Kui kõigesse süüvida, võiks näituseruumideski hüüda meie üliõpilasspordi kohta «Super!», nagu lausus SELL-i mängude kohta Eesti meister võrkpallis Taavi Nõmmistu. Kõrgetasemelistel mängudel tuli Eesti Leedu järel teiseks, Tartu ülikooli sportlased said 48 medalit.


Kasutatud kirjandus

  • «Kehakultuuriharidus Tartu Ülikoolis 75». Koostanud Valter Lenk ja Atko-Meeme Viru. Tartu 2003.
  • «Oskar Lõvi. Spordiajakirjanik». Koostaja Maie Lõvi-Kalnin. Tartu 2007.
  • Arno Niitme «Neli kooli. Mälestusi». TÜ Kirjastus 1996.
  • Jaak Valdre «Arnold Viiding – kuulitõukaja jumala armust». Põltsamaa 2011.
  • Pekka Lilja ja Kulle Raig. «Urho Kekkonen ja Eesti». 2007.
  • Ruudi Toomsalu «Möödunut meenutades». Tallinn, Kirjastus AED 1999.
  • Valter Lenk «Üliõpilassport Eestis. Kujunemise lugu». Tartu. 1998.
  • Postimees, 16. sept 1923.
  • Üliõpilasleht, mai 1934.

Varje Sootak

Jaga artiklit

Märksõnad

ajalugu, SELL